Häkkerijaht. Taavi Kangur

mehest füüsiliselt peajagu üle.

      Janek pööras kannapeal ringi ja virutas rusikasuuruse munakiviga Raunole põlve alla obaduse. Valu oli nii suur, et konstaabel röögatas, viskas nuia murule, haaras põlvest ja hüppas kriisates ühel jalal. Mutike, kes ennist Janeki nägemise üle oli imestanud, jooksis rutuga nende poole, suur koer lahtiselt ees lippamas. Janek sai aru, et kui ta nüüd kohe kuhugi peitu ei saa, surub külapontu hambad halastuseta tema ihusse. Selline tulevik ei tundunud talle meeldiv. Kiire liigutusega hüppas ta politseiauto kapotile, maandus juhiukse juures ja istus autosse. Ta jõudis täpselt õigel ajal juhiukse kinni virutada. Peni hüppas aknale ja haukus raevukalt. Rauno vehkis ja karjus, aga Janek ei kuulnud midagi.

      Ma pean siit kaduma, kohe, mõtles Janek, surus käigu sisse ning vajutas gaasipedaali põhja. Auto võttis kummide vingudes kohalt ja rehvide suitsedes jätkas Janek sõitu läbi küla, jättes inimesed imestunult järele vahtima, pead raputama ja mõtlema, et mis sellel kuradi Raunol siis täna viga oli.

      Esimesest ristmikust keeras Janek automaatselt paremale. Tegelikult ei olnud tal õrna aimugi, kuhu ta jõudma peaks – ainult eemale ohust, kinnipidamisest, arreteerimisest, probleemidest. Kuskil sügaval ütles talle hääl, et ta on oma elu kümne minutiga tuksi keeranud. Janek leidis jõudu vihastada – ei olnud ju ometi tema süüdi selles, et keegi Mardi tappis. Kes tappis ja miks tappis, tuli aga just nimelt temal selgeks teha. Politsei ei tee muud, kui kuulutab välja jahi Janekile. Vastik oli mõelda, et kõik Mardi sõbrad ja tuttavad saavad teada, et just Janek on peamine kahtlusalune. Janeki ainukese sotsiaalse kontakti tuttava-tuttavad lõigatakse temast mõne kõnega ära.

      Ta keeras esimesele metsateele ja sõitis lopsaka pajuvõsa varju. Siin ei jää auto kohe silma. Janek teadis, et politseiauto käivitudes ilmub see KAIRI programmis automaatselt teistele patrullidele nähtavaks. Satelliitide eest just suurt ennast ei varja. Ta peab jätkama jala. Õnneks ei olnud maantee kaugel. Paralleelselt suure teega saab ta liikuda bussipeatuseni. Sealt edasi oskab ta juba Mardi auto kätte leida, sellega saab märkamatult linna sõita. Vedas, et ta Mardi masina võtmed oli taibanud endale taskusse libistada. Sõbral endal enam masinat vaja ei läinud. Esialgu vast ei osata autot taga otsima hakata.

      Oli ülim aeg lahkuda. Janek astus ettevaatlikult kruusasele teele. Pärast tänast peab ta oma jalad mitmeks päevaks likku panema. Vastikuid mõtteid alla surudes asus Janek võsas teed murdma. Ta pidi vahepeal tumedasse vette astuma ja siis läbi pika rohu kahlama. Ta püüdis igal juhul mitte mõelda, milliseid elukaid võsaalune rohumaa endas peitis. Õnneks ei elanud ta kuskil Kambodžas, kus pidi muretsema iga väiksemagi hammustuse pärast, siin olid vaid pirakad sääsed, kes varjulises kohas temast verd üritasid kätte saada.

      Ta oli plehku saanud täpselt õigel ajal. Suure tee lähistele jõudes nägi ta vilkureid sähvimas. Korra vilksatas puude vahel sinivalge masin, mis keeras metsateele, kuhu Janek auto jätnud oli. Ta murdis ennast tihedamasse võssa, nii et maantee jäi aimatavasse kaugusesse, ja kiirendas sammu. Õnneks sai varsti alguse ähmane jalgrada, mida mööda oli parem liikuda. Arvestuslikult pidi ta vähemalt paar kilomeetrit veel vastu pidama. Janekile hakkas aina enam tunduma, et aeg saab otsa. Politsei võis peale auto leidmist teedele kiiremas korras patrullid organiseerida. Nii sai kiigata igasse Tallinna suunduvasse autosse. Hoolimata tulitavatest jalgadest hakkas Janek sörkima. Õnneks oli rajapõhi samblane, aga pilgu pidi maas hoidma, et mitte käbile astuda.

      Ta ei olnud täiesti kindel, kas Mart jättis oma auto tavapärasesse kohta. Ilmselt sõitis ta, püstol kuklas. Mart võis valida aja venitamiseks mõne kaugema parkimiskoha. Janek ohkas kergendatult, kui tema kartus ei osutunud tõeks – puude vahelt vilksatas Mardi elegantne Honda linnamaastur. Värisevi käsi kiskus Janek taskust puldi ja autouksed vupsasid lahti. Ta avas ukse ja jäi ehmunult seisma – kindalaegas oli lahti ja kogu sisu oli mööda autot laiali loobitud. Plastist esipaneelil olid kellegi kingajäljed.

      Janek käivitas mootori ja uuris mõne hetke käigukangi. Mardi autol oli automaatkäigukast. Pisut manööverdanud, sai ta nina maantee poole pööratud. Telefon hakkas helisema. Janek võpatas ja pidurdas. Ta koukis jopetaskust välja Mardi telefoni. Ekraanil vilkus tundmatu number. Ei olnud mõistlik kõnet vastu võtta. Pealegi ei tohtinud telefon üleüldse sees olla. Muidu positsioneeritakse tema asukoht üks-kaks-kolm ja seesama patrullauto, mida ta võpsikuvahelt enne nägi, ilmub paari minutiga tema juurde. Janek rapsas telefonil aku tagant ja tõmbas SIM-kaardi välja.

      Ta keeras maanteele ja sõitis Tallinna poole, jälgides kramplikult, et kiirus üle lubatu ei ulatuks. Varsti jõudis ta Aegviidu maanteesilla alt läbi. Jõelähtme ristis pööras ta kiriku poole. Mõttekas oli maanteelt kõrvale hoida. Õnneks olid ümbruskonna kruusateed noorena sadu kordi läbi sõidetud ja ta teadis täpselt, kuhu suundub. Läbi Jõelähtme, suunaga Ülgase pankranniku poole. Ülgase koobastest mööda, kaldast üles ja Maardusse. Sealt edasi saab juba Muugale ja Pirita kaudu kesklinna. Janek oli kindel, et sellel marsruudil teda ei oodata ega varitseta.

      Vaikselt kruusateed mööda logistades püüdis Janek välja mõelda oma järgmist käiku. Auto pidi ilmselt jätma mõnda kõrvalisse kohta. Aga kuhu minna? Koju oli ilmselt ohtlik suunduda, sest seal teda tõenäoliselt oodatakse. Miks Mart surnult onnis vedeles? Miks tema ellu jäeti? Kuidas saaks ta kindlaks teha, kes selle taga seisis? Vastused pidid peituma viimases töös. Algusest peale oli kõhutunne öelnud, et midagi oli mäda. Esiteks täiesti tundmatu kaitsetarkvara, siis see, et tal kuidagi poolkogemata õnnestus sinna sisse saada. Mart rääkis kliendist seekord teisiti. Janek proovis meenutada, mida sõber täpselt öelnud oli. Midagi taolist, et klient on parajalt segane, sest… sest ta kartis pealtkuulamist, jajah, õige küll – klient kartis pealtkuulamist nii palju, et oli Mardi kutsunud vanalinna St. Patrickusse, broneerinud spetsiaalselt kaminataguse laua. Seal ei levinud isegi mobiiltelefonid. Mart oli veel enne istumist silmanurgast märgata jõudnud, et klient libistas umbes diktofonisuuruse ekraaniga elektroonikajubina endale põuetaskusse. See oligi Mardi algselt väga sõnavalivaks ja ettevaatlikuks teinud. Jah! Nüüd teadis Janek, millest alustada. Hoolimata ohust pidi ta ikkagi kodust läbi sõitma. Kodus peidus oli Mardi salvestatud mälukaart. Nad püüdsid olla nii põhjalikud, kui oskasid. Enda seljataguse kaitsmiseks ja tellijate olemasolu tõestamiseks olid neil kõik viimased juhtumid salvestatud. Mart kandis nööpkaamerat ja mikrofoni. Niiviisi peaks tal olema võimalik kliendini jõuda. Kliendil peaks olema selge, kes nende firma või asutuse vastu nii palju huvi tundis, et mälupulk ette sööta. Siis oleks tal vähemalt midagigi käes, millega ennast üles anda. Ehk kaalutaks siis avaramat uurimist.

      Muuga ringil politseinikke nähes tõmbas Janek pea õlgade vahele, vähe puudus, et ta oleks ennast kõrvalistmele visanud. Tehtud lollus ajas närvi – just sellist reaktsiooni iga politseinik ootabki, et kohe patrullauto sappa keevitada. Janek vaatas kramplikult tahavaatepeeglisse, politseinik istus tõepoolest masinasse ja pööras talle järele. Janek vajutas sujuvalt gaasi, et mitte silmnähtavalt kiirendada, aga et ta jõuaks enne jälitajat pika kurvi taha peitu. Seal võis gaasipedaali vastu autopõhja litsuda.

      VI

      Aleksander tõusis ja vaatas kabineti ainsast aknast tänaval sagivaid inimesi. Sadanud vihm oli vanalinna tänavasillutise märjaks kastnud. Kivid läikisid, justkui oleks nad äsja paika pandud, mitte aastasadu tagasi. Tükk aega kiusatusega võidelnud alistus ta lõpuks: võttis kingad jalast, astus kirjutuslauale ja keeras laes olevalt tuletõrjeandurilt kaane maha ning lukustas seejärel kabinetiukse. Kuigi vaevalt andur reageerinuks või keegi loata kabinetti tunginuks, pidi mitu sammu ette vaatama. Aleksander avas kitsa õhuakna ja istus tugitooli, koukis rinnataskust sigareti ja süütas selle. Püüdlikult üritas ta suitsu akna vahelt välja puhuda, kuigi teadis, et pigihais jääb sellest hoolimata tükiks ajaks hõljuma. Nüüd sai ta mõelda. Öelgu nad, mis tahavad, aga nikotiin aitas probleemidele teise nurga alt läheneda. Aleksander sättis suitsu hoolikalt aknalauale, et põlev osa pisut üle ääre ulatas, astus laua juurde, võttis sealt paberi ja pastaka. Sigaret suunurgas, üks silm kinni, et toss silma ei läheks, visandas ta paberile skeemi.

      Kuidas oli võimalik, et nii lihtne plaan kuradile lendas, mõtles Aleksander. Ta oli kavandades läbi mõelnud paljud võimalused ja alguses näis kõik vett pidavat. Kõike ette näha sai ainult jumal. Nüüd peab ta hakkama tagajärgi lappima. Üks inimene