Häkkerijaht. Taavi Kangur

siin,” kiirustas ta tagant. Janek tõusis vastu tahtmist autoistmelt ja vaatas unistavalt oma tulevase maamaja poole. Poodi tõttav inimene viipas neile. Pigem siiski tema taga käivale Raunole.

      „Uks on lahti, vajuta linki,” julgustas Rauno, kui Janek trepil seisatas. Janek astus majja ja jäi kitsast puutreppi silmitsema.

      „Meie jaoskond on muidu üleval, aga praegu ehitatakse ümber. Üldse peaks alati peale minu keegi veel siin istuma.” Rauno ohkas, sulges ukse, jäi seisma, kummardas, võttis kummikud jalast ning asendas sandaalidega. Vaatas siis vilksti Janeki poole: „Võta oma jalanõud ära, ma ei taha jaoskonda poriseid jälgi.”

      Janek võttis veidi kaheldes jalad lahti ja astus ees, temast jäid põrandale märjad sokijäljed. Rauno kortsutas kulmu, kuid ei öelnud midagi.

      Nad astusid avarasse tuppa, ilmselt ümberkorralduste käigus oli seinad vahelt maha võetud, nende asemel toetasid lage massiivsed palgid. Kolm töökohta ja ruumi teises otsas kaks ust, millest ühel oli pisike trellitatud luugike. Rauno toimetas Janeki tühja laua taha ning nihutas ta ette paberi ja pastaka. Janeki trotslikku nägu nähes Rauno ohkas. „Poja, ma tean, mida sa mõtled. Et kui hoiad suu kinni ja kinnitad, et seal oli keegi teine, siis pääsed ära. Ei sa pääse. Ma tean, et sa pole tegelikult süüdi – kõik lihtsalt juhtus äkki. Kirjuta ülestunnistus, sul endal hakkab kergem, saad hinge pealt ära. Ja seda käsitletaks puhtsüdamliku ülestunnistusena, kahetsemisena. Pealegi ettekavatsemata. Paarikolme aasta pärast saad jalavõruga välja.”

      Janek ei ajanud tagasi, korraks ta isegi mõtles, et ehk tunnistaks üles. Siis meenus talle, et midagi pole tunnistada. Ta oli olnud valel ajal vales kohas. Ta ei saaks nii öelda, sest sinna kohta tuli ta ise ja iga aeg seal kohas oleks olnud vale. Ta otsustas paberile üles kirjutada kõik täpselt nii, kuidas juhtus, alates hetkest, mil ta Mardi mobla leidis.

      „Tubli! Nii peabki,” kiitis Rauno. „Kohvi tahad? Ma teen nagunii. Sulle kulub kindlasti tassike ära.”

      Janek kirjutas paar sõna ja vaatas igatsevalt kontoriarvuti poole. Saaks ta vaid seal trükkida. Tundus pööraselt mõttetu kirjutada käsitsi paberile sõnu, saamata neid oma suva järgi ümber seada ja kustutada ning uuesti kirjutada. Arvuti juurde pääsemisest sai kiiresti kinnismõte. Ta ei tahtnud Rauno käest luba küsida, sest kahtlustas õigustatult, et too ei laseks teda tehnika lähedale. Janek vaatas, kuidas vanem mees kohvimasinasse filtri libistas, seda eelnevalt käte vahel vormides, ning kappi kohvi järele küünitas. Just selle hetke kasutas Janek ära ning lülitas arvuti sisse. Kuid Rauno pani tema tegemisi siiski tähele. „Kuule, ära torgi seda arvutit seal. See niigi õnnetu, paksult mingit jama täis. Peakontorist saadavad juba kolmandat nädalat spetsialisti parandama.”

      Janek kehitas pettunult õlgu ja lülitas arvuti välja. Kuid elavnes siis. „Kuule, aga ma töötan arvutitega, võin selle siin ükskaks-kolm korda teha.”

      „Ei saa, reeglid ei luba.”

      „Lollid reeglid!”

      IV

      Esmapilgul täiesti tavalise väravana tunduv roheline plekksein osutus kämblajämeduseks metallseinaks, mis karmoškana kortsu tõmbudes väljapääsu paljastas. Päike kiiskas vastu ja Kalle astus silmi kissitades vabadusse. Värav sulgus ja vanglaauto vuras signaalitades mööda. Kalle astus kõnniteele ja jäi ümbritsevaid puumaju vahtima. Kurat, ma olen vaimuskõndija, kes on saavutanud unenägemise kunsti taseme, mõtles Kalle.

      Ta ei osanud kuhugi astuma hakata ega midagi ette võtta. Tema ees laius tolmune tänav, pruunikad puumajad kahel pool, üksikud pargitud autod. Eemal paistis ristmik ja vilksatavad masinad edasi-tagasi sõitmas. Käimas oli tööpäev, inimesed tegid seda, mida inimesed tavaliselt teevad.

      Mis ta siis teeb? Kuidas õnnestus Erkil ta vanglast välja lasta ja miks ta ennast näole ei anna? Kui kaua ta siin istub, enne kui astuma hakkab? Oleks ta tavakorras vabastatud vang, siis saaks vähemalt rehabilitatsioonikeskusesse minna ja endale koiku nõuda. Nüüd aga üksi ja rahatult. Muidugi sai raha kelleltki võtta, üsna lihtsalt, aga selleks polnud Kalle veel piisavalt näljane. Kus, kurat, on Erki?

      Vangla väravast tuiskas mööda beež Ford ja enne kui Kalle midagi ette jõudis võtta, saatsid kulunud rehvid tema poole porise veelaviini. Kalle istus loigu läheduses tänava äärekivil. Vahepeal olid mitmed autod mööda sõitnud, kõik olid kiirust vähendanud, aga too sitapea Fordiga vajutas meelega gaasile. Kallel kihvatas – saaks tõpra kätte, õpetaks talle kombeid.

      Sedasi siis maitsebki vabadus, poriselt ja hooletult. Vangla jalgvärav avanes, valvurinäss, keda Kalle enne näinud polnud hõikas: „Hakka astuma. Kurat, arvad, et see on mingi puhkenurk siin või?” Enne uksesulgumist oli veel kuulda: „Iga jumala kord kükitavad siin nagu loomaraiped kiirteel.”

      Kalle tõusis ja valis tänava, kuhupoole Ford kadus. Veidi vantsinud, pööras ta Kodu tänavale. Ei tea, kas juhuse tahtel või hea vaistu tõttu, igatahes juhtus Kodu tänava kolmanda maja ette pargitud olema sama Ford, kes ennist ta poriga üle kallas. Kiiresti astus Kalle auto juurde ja virutas küünarnukiga küljeklaasi puruks, signalisatsioon hakkas undama. No nüüd pidi autojuht välja ilmuma oma vara kaitsma. Kalle sättis ennast mõne meetri kaugusele maja nurga varju. Tal oli suurepärane positsioon. Niipea kui raibe välja ilmub, saab tal kohe natist haarata. Keegi asetas talle ootamatult selja tagant käe õlale.

      Kalle haaras vasaku käega vastase käelabast ja pööras ennast järsult ringi, võttes automaatselt sisse võitluspoosi.

      „Vaatan, et lõbutsed siin kenasti,” ütles Erki, kes oma väljaväänatud käe kibekiiresti Kalle pihust ära tõmbas ja tahtmatult sammukese eemale astus.

      „Ma saan aru, et need on su parimad riided, mis see tolgus ära rikkus?” küsis Erki. Kalle noogutas ja mõtles, et kustkohast Erki seda teadis, et just see autojuht ta poriveega üle kallas, kuid jättis mõtte enda teada.

      „Lähme.” Erki osutas lähedal seisva kahekorruselise maja poole. Ta sammus kivitrepist ees üles ja jäi pidama teise korruse ukse juures. Trepil olid näha märja lapi jäljed. Vana kaltsu lehk reostas õhku, kuid üldmulje oli puhas. Erki avas toaukse ja viipas Kallele, et see sisse astuks.

      „Sa mine vannituppa, loputa suurem sopp maha. Stopp, mees, võta jalanõud ära, siga oled või?”

      Kalle loobus oma nöörsaabastest ja läks pisukesse vannituppa. Boiler mühises koduselt ja koos õhusurvega sai kraanist leiget vett, millest piisas hädapäraseks kasimiseks.

      Erki ootas köögis, ühetoalise korteri kõige tillemas ruumis. Valge kapp, gaasipliit, metallist kraanikauss. Kaks taburetti ja seina küljest lahti käiv triikimislauda meenutav plaat.

      „Võta istet, meil on vaja rääkida,” ütles Erki.

      Kalle istus kuulekalt ja nihutas tooli kitsukese laua lähedusse. Enim vaevas teda küsimus, kes on Erki. Mitte igaühel ei lasta vanglas ringi käia ja korraldusi jagada. Ehk mõni vanglaameti tegelane ja teda üritatakse kuidagi koputajaks teha, midagi temalt välja urgitseda, kuid selleks oli ta vale mees. Enamjaolt üksikvangistuses istununa ei teadnud ta kaasvangidest suurt midagi.

      Järsku lahvatas Kalle pähe ebameeldiv mõte, et Erki oli kogu see aeg teda kõrvalt jälginud, alates hetkest, kui ta vanglast välja sai. Oli ta ju teadnud, et see auto ta poriga üle pritsis. Erki oli ilmselgelt piisavalt koolitatud, et tähelepandamatu varjuna kellelgi kannul käia. See kõlas liiga politseiniku moodi.

      „Selliseid asju, nagu seal all tänaval, ei tohi enam juhtuda. Sa ei tohi endale tähelepanu tõmmata. Saad aru? Kui politsei sind kinni peab, pistetakse sind kongi tagasi ja enam ma sind vabaks ei saa. Ning mis peamine, kui vahele jääd, ei ole sa minust kuulnud ega mind näinud. Paberite järgi vormistatakse sinu jalutamine põgenemiseks ja saad kauem sitsida. Kas on selge?”

      Kalle noogutas.

      „Hästi, siis oleme sissejuhatusega ühel pool.”

      Kalle põrnitses Erkit kerge kahtlusega. Mehe käskivas kõneviisis oleks just nagu tunda sõjaväelist nooti. Samas oli Erki eksinud, asetanud käe Kallele õlale – selline viga saaks päriskonfliktis saatuslikuks. Äkki