Häkkerijaht. Taavi Kangur

ääres sai Janek meest paremini silmitseda – tal oli õigus, vanamees võis olla oma kuuekümnene, ehk mõned aastad pealegi, aga üleskeeratud särgivarred ja jässakas olemine andsid aimu, et konstaabel on palju paremas vormis, kui Janek ise eales olnud. Peale pisukest vaikust tõmbas politseinik rinnataskust välja neljaks murtud valge paberilehe. Nihutas selle Janeki ette, teisest taskust koukis välja lühikeseks kulunud pliiatsijupi ja ütles: „Kirjuta nüüd kõik üles, nagu oli.”

      Janek vaatas kahtlevalt pliiatsijupi. Olukord tundus kuidagi liiga tuttav, nüüd peaks ta midagi tegema, otsustama või ütlema. Janek vihkas käsitsikirjutamist, õigemini oli ta selle oskuse peaaegu minetanud, kakskümmend aastat arvuti taga istumist jättis oma jälje. Vanamees noogutas julgustavalt, aga Janek pani pliiatsijupi ettevaatlikult paberi kõrvale tagasi.

      „Ma ei suuda. Mart on surnud.”

      Konstaabel muutus lahkeks, ta noogutas ja sügavad kurrud tema põskedes andsid välja midagi naeratusesarnast. „Muidugi, võta aega. Tõmba kümme minutit hinge ja siis kirjutad.”

      Jah, mõtles Janek, kümme minutit on tänapäeva kiires maailmas täpselt nii pikk aeg, mille jooksul saab kenasti leinatud, ennast kogutud ja võib jälle tegusid tegema hakata – vahel võib kümne minutiga kogu elu ära elada. Nähes Janeki silmi pööritavat, kehitas konstaabel pettunult õlgu. „Kurat, eks sa ise tead. Kohtus on hiljem kõige tähtsam just see tunnistus, mis sa siin nüüd kirjutad. Kui sa midagi ei kirjuta, siis ka see ütleb midagi. Tegelikult see polegi minu asi. Jaoskonnast korjab krimipatrull su peale, küll sa neile seletad.”

      Janekile hakkas asi kahtlane tunduma. Kohus? Tema peab ka sinna minema? Kas mõrvar saadakse kätte või saadi juba kätte?

      Konstaabel lohutas: „Tead, ma olen enne ka sellist sitta näinud. Et, kurat, sõber tapetud. Kirves seljas. Arvan, et väänavad ettekavatsemata. Sest ikkagi sõbrad ja kirves on ka siitsamast.”

      „Mulle?” Janek oli siiralt üllatunud.

      „Aga kellele siis veel?” vaatas konstaabel üllatunult ringi.

      „No kurat,” vihastas Janek, „ma ju rääkisin. Kirves oli kadunud. Ja keegi lõi mulle jalaga kaela pihta ning ma ärkasin Mardi kõrval. See tähendab, et keegi pidi mind sinna lohistama. Ma arvan, et mingid jäljed peaks seal ukse ees olemas olema.”

      „Jaa-jaa, pista see kõik paberile. Sellest jääb päris hea mulje. Pilt taskus, afektiseisund, võid veel konksu otsast pääseda – mitte nagu see vaene havi siin,” osutas vanamees kalarapetele.

      Janek hüppas laua tagant püsti, põrutas rusikaga lauale ja karjus: „Mina ei tapnud Marti!”

      „Kuule, rahune maha, ega mina su üle kohut mõistma hakka. Tahtsin lihtsalt aidata, et sa vastuajamisega kõike vussi ei keeraks, aga eks sa ise tead. Ma olen selliseid näinud küll ja küll,” korrutas konstaabel.

      Janekil tekkis toores isu politseinik pikali lüüa ja putket teha, aga ta talitses raevu – sellel oli praktiline põhjus, konstaabel oli liiga tugev, et ta suutnuks plaanitut korda viia. Pealegi, taolise liigutusega annaks ta süüdistajatele kaaluka argumendi.

      Janek lükkas paberi kindla liigutusega eemale, konstaablist läbi vaadates. Jäi lootus, et ehk on kohale ilmuvad ametnikud avatuma meelega ja ei kipu kohe esimesele inimesele templit otsaette lööma. Üksteist piieldes ja vaikides möödus peaaegu viisteist minutit, siis ilmus pilti morni näoga abipolitseinik, kes sõnagi lausumata istet võttis. Vanamees raputas pead, muigas ja ütles: „Sa pead hakkama jooksmas käima.”

      Toomas vaatas lauale ja vaikis.

      Konstaabli jaamast kostis krabinat ja keegi kutsus teda. Peale seda, kui ta metsas ekslevatele kriminalistidele täpsed juhised kätte andis, ohkas ta kergendatult.

      „Varsti saame minema hakata, motoriseeritud ratsavägi võtab meie positsioonid üle. Krimipatrull tuleb ka siia ja korjab sind hiljem Kuusalu konstaablipunktist peale.” Ta osutas näpuga Janekile.

      Õige pea hakkas kostma nende poole tüürivat mootorimürinat. Õhtupäikest peegeldavad ATV-d ilmusid nähtavale ja surisesid õuele, viimase jõurge saatel seiskas juht mootori. Tema tagant hüppas välja lühikest kasvu naine, kes pakiraamilt tohutu suurt kohvrit sikutama hakkas. Midagi tema olemuses ütles, et abi ei tohi talle mingil juhul pakkuda. Teine masin kahe politseinikuga jõudis samuti pärale.

      „Hei hoo, Rauno, sind pole ammu näha olnud,” hõikas esimese ATV juht. Politseinik heitis Janeki poole hoiatava pilgu ja läks pisut kahtlevalt ATV-dele vastu, ilmselt kartes, et Janek putket paneb. Ilmselgelt ei usaldanud ta valvurina Toomast.

      „Kuule, jah, vaat siin metsade vahel nüüd teeningi. Hea rahulik enne pensionile jäämist.”

      „Ehhee, jajah, kohe näha, et rahulik. Ja mis kuradi pensionile? Sa, kurat, oled kaks korda paremas vormis, kui mina.”

      „Kus surnukeha asub?” segas jutu vahele kriminalist, kes oma kohvrit kandes koomiliselt kreeni oli vajunud, kuid polnud kaotanud grammigi võrra asjalikust. Janek kargas püsti ja tahtis naisele giidiks minna, kuid Rauno käratas ta paigale. Konstaabel näitas kriminalistile õige suuna kätte, pööras Janeki poole selja ja lobises tuttavaga edasi.

      „Kontrollige lohistamisjälgi maja ees ja sees ka,” hõikas Janek. Keegi ei teinud temast välja. Janek toetas küünarnukkidega lauale ja hõõrus näppudega valutavat pead. Ebameeldivad mõtted tikkusid vägisi pähe – tundus peaaegu võimatu siit puhtalt välja tulla, tollel politseinikul oli ilmselt õigus. Kuidas asjale ka ei vaataks, ikka tundub, et sõbra surmas Janek ise. Võimatult raske oli kõiki veenda, et keegi kolmas dirigeeris sündmusi. Miks, kurat, oli üleüldse kellelgi vaja Mart tappa? Janeki silmanurgad kirvendasid valusalt märku andes, et sõbra surm hakkab vaikselt kohale jõudma.

      Rauno sammus koos teise politseinikuga Janeki juurde, läks siis midagi ütlemata majakesse ja ilmus õige pea koos kriminalistiga. „Näe, vaata, ma oleks peaaegu unustanud, aga ta käed ja pluus.” Ta osutas Janekile.

      Naine noogutas. Janek pani tähele, et ta oli üle keskmise kena. Kummikindad käes, astus naine Janeki juurde, uuris plekke pluusil ja ütles: „Võtke särk seljast ja pange kotti.”

      „Hakkate tõesti kalaverd uurima?”

      „Kellele veri kuulub, seda otsustab labor.”

      Janek võttis pluusi seljast ja koukis seljakotist uue T-särgi.

      „Nii, hakkame minema. Vaja jaoskonnas paberid korda ajada.”

      „Ma ei pea kuhugi tulema!” Janekis ärkas mässumeelsus võimatu olukorra vastu.

      „Pead ikka küll,” vastas konstaabel peaaegu ükskõikselt, võttis Janekil käe alt kinni ja talutas ta ATV juurde. „Meil veab, poisid viskavad metsaserva ära, sealt saame minu autoga jaoskonda edasi sõita. Toomas peab aga ise tagasi vantsima.” Ta heitis lustliku pilgu partnerile.

      Janek püüdis protestida, aga keegi ei teinud sellest välja. Ta topiti ATV istmele ja masinad veeresid metsarajale, ratastega sammalt ja muru üles loopides. Läheb väga kaua, kuni jälle kõik korda saab, mõtles Janek automaatselt, teadmata isegi, kas ta pidas silmas jäljevööte või majas lamavat Marti. Ta püüdis maadvõtvast letargiast ja alistumisest välja murda, tagasi analüütilise mõtlemise juurde. Kõik järjekorras. Kõigepealt pidi lahendama küsimuse, mis juhtus. Miks tahtis keegi Marti tappa. Kuidas Mart sellest teada sai. Oli ta ju sama saatuse eest Janekit hoiatanud. Viimase tööga oli midagi lahti. Midagi läks hapuks, võimalik, et nad olid pihta pannud midagi, mis ei tohtinuks kunagi päevavalgust näha.

•••

      Rauno keeras autoga kahekordse puumaja ette ja vajutas järsult pidurit. „Kohal.”

      Janek kiikas esiaknast välja ja nägi eemal raamatupoodi ning üle tee väikest toidukauplust. Kõik käe-jala juures, hubane linnake see Kuusalu, mõtles ta. Janek teadis sisimas, et ükspäev kolib temagi mõnda kenasse väikelinna. Miks mitte siiasamasse. Nurgapealne ühekordne renoveeritud kivimaja tundus sobilik. Jah, muidugi ei hakka ta kunagi armastama väikelinna kõik-teavad-kõiki elu, aga küll kõrge