Häkkerijaht. Taavi Kangur

ganeme!” seisis sõnumis ja ei mingit selgitust. Napp sõnakasutus tegi Janekile muret. Mis kuradi „taganeme”? Tavaolukorras olnuks sõber paljusõnaline ja sõnumi asemel helistanuks. Ta püüdis Marti kätte saada, aga too ei vastanud. Kasinat sõnumit ei saanud tõlgendada teisiti, kui et tuli kodust kaduda. Mida kiiremini, seda parem. Seljakott hädatarvilikuga oli Janekil igaks juhuks alati pakitud. Kuna Mart mõistliku aja jooksul kõnedele ei reageerinud, jättis ta kõik pooleli: käivitas arvutis automaatse puhastaja-pilbastaja programmi, rabas asjad ja tormas varahommikusele Kuusalu bussile.

      Veidi rohkem kui tunni pärast jõudis Janek palkonni. Mart polnud veel jõudnud – see tähendas, et vastused viibivad. Ta jättis seljakoti onni, tõmbas kalamehesäärikud jalga ja sättis ennast jõe poole varajast tundi kasutama. Janek teadis, et Mart tuleb lähedalolevasse jõekääru niipea, kui näeb, et varustus on kadunud. Magama polnud enam mõtet minna, muidu läheksid päeva ja öö rütm sassi ja seda Janek vihkas. Pealegi oli tal ühe haugiga oma lahing pidada: korra oli pirakas kala tamiili katki rebinud ja paar korda peaaegu et tema nina all narrivalt sulpsu löönud. Muidugi, kui pisut järele mõelda, võis ta olla käpardist kalamees ning haugil polnud selles mingit osa.

      Rahulikus rütmis algas püüdmine: vise, kerimine, vise, kerimine. Ühetaoline tegevus lasi mõtetel omasoodu liikuda. Üsna varsti leidis Janek ennast murelikult arutamas, miks Mart ta siia ajas. Ja veel nii kuradi kategoorilises toonis. Nende töö nõudis kavalust, planeerimist ja ettevaatlikkust. Mõned reeglid olid omavahel kokku lepitud. Üks nendest oli see, et kui midagi üle keeb, siis nad tulevad Mardi onni ja on mõned päevad peidus.

      Mardi sõnum oli teda tabanud jälgede segamisel. Janek moonutas ja kustutas virtuaalseid kirjeid. Loomulikult käis kogu töö läbi mitme kauge serveri, kus logisid ei hoitud, nii püsis enda IP-aadress kindalt salajas ja teoreetiliselt teda jälitada ei saanuks. Töö saigi edukaks lugeda ainult siis, kui keegi hiljem internetti jäetud jäljerada pidi koju rusikatega vehkima ei tulnud. Näpatud info oli alati delikaatne ja plahvatusohtlik ning info kaotanud inimesed kurjad nagu herilased, aga see ei olnud tema mure.

      Ritv tõmbus kaardu ja Janeki muremõtted kadusid hoobilt. Nüüd saab ta tõpra kätte. Kiiresti sikutas ta kala enda poole ja keris tamiili sisse. Havi põikas sinna-tänna, andes kõik, et end konksu otsast lahti sikutada, aga oli juba hilja. Kõik algas landi neelamisest ja saagi alahindamisest. Väikese keerleva hõbeda pidamine maitsvaks ampsuks. Meeter meetri haaval liikus kala Janeki poole. Viimase jõulise tõmbega viskas ta kala kaldale ja viis kättejuhtunud munakaga havi elutee lõpule. Taolise trofeega võis uhkelt onni poole astuda.

      Janek tõusis ja loputas käed jõe kollaseseguses vees. Päike paistis liiga heledalt ja väsimusest tingitud kumin kõrvus nõudis tähelepanu. Janek haigutas ja pani asjad kokku. Kala kilekotis kõlkumas ja püügiriistad üle õla, astus ta majakese poole tagasi. Raske sammuga rühmas ta jõekaldast üles, surus ennast läbi tiheda alusmetsa maja suunas looklevale loomarajale. Eemalt kostis automootori müra. Janek jäi seisma ja kuulatas. Heliallikas eemaldus. Metsavaht võib-olla vaatab ringi, mõtles Janek. Korraliku maastikuautoga võis nende onnile ligemale saada küll, aga siiski mitte päris maja ette. Soine ala oli masinaga läbimatu.

      Janek astus edasi, kuid kuuldu jäi häirima. Tekkis tunne, nagu keegi jälgiks teda. Ta seisatas ja vaatas ringi. Ei olnud näha midagi peale paari tuule käes kiikuva jämeda männi. Mõnisada meetrit eespool paistis teetähiseks olev puu, kuivanud oksad kutsuvalt harali. Ah, mis ma tühja muretsen, mõtles Janek tülpinult, kõige suurem jama, millesse ta sattuda võis, oli trahv loata kalapüügi eest. Ta ei suutnud ennast siiski lõpuni veenda, kõhutunne ütles, et kõik pole korras. Janek surus emotsiooni alla, sest teadis, et kipub liialt kõike ja kõiki kahtlustama. Pealegi võis Mart temaga lolli mängida ja kui ta nüüd oma kalamehekummikutega kiiremaid hüppeid teeb, ei saa ta kunagi narrimise eest peitu.

      Saabaste lirtsudes jõudis ta kuivanud puuni. Nüüd oli ta peaaegu kindel, et Mart kavatseb põõsastest suure kisaga välja karata ja kogu jama sai lugeda suureks tüngaks. Janek muigas ja raputas eesootava võpsiku poole rusikat. Peaaegu uljalt maja poole rühkides seisatas Janek nii järsult, et inerts oleks ta peaaegu kõhuli lennutanud. Kõik sisemised alarmid plärisesid, sireenid undasid ja vingusid. Rajal vedeles mobiiltelefon. Kui see oleks olnud ükspuha milline teine telefon, poleks Janek niipalju muretsenud, kuid see oli Mardi Vertu. Ta teadis, kui suure hoolega sõber äsjasoetatud vidinat hoidis. Polnud lihtsalt võimalik, et see oleks rajale kogemata pudenenud. Kuidas telefon siis siia sai, mõtles Janek. Ta kummardus ja haaras mobiili pihku. Kurat, kui Mart juhtub nägema, et ma tema telefoni kalase käega näpin, mõtles Janek murelikult. Ekraanile oli tipitud kaks sõna: „kao siit!” Jälle napisõnaline. Mida kuradit see tähendas? Kao siit? Sündmused kas olid väga-väga paha pöörde võtnud või oli Mart totaalselt segi läinud. Enam polnud kahtlust, et sõber poetas meelega oma telefoni rajale, teades, et ta sedakaudu onni tagasi tuleb. Miks just nii? Mart võinuks viis minutit lonkida ja talle ise öelda. Telefoni poetamine justkui viitas sellele, et sõber polnud üksi. Kas tõesti jäi Mart vihasele kliendile pihku? Ei, selleks oli ta kaugelt liiga osav.

      Janek tammus jalalt jalale, suutmata midagi otsustada. Lõi siis käega ja mõtles, et on liialt palju aega arvutis veetnud ja liiga kaua tulistamismänge mänginud. Ta astuski paar sammu edasi, kuid jäi uuesti seisma. Suured kummisaapad tegid lirtsuvat heli. Pisuke ettevaatus oleks veidra sündmuse puhul siiski abiks. Ta istus maha, sikutas säärikud jalast ning jättis koos kala ja õngega lähedalolevatesse põõsastesse. Hiilimine tuleb kasuks. Kui Mart tahab talle tünga teha, siis selja tagant välja kargamine peaks talle üsna kena ninanips olema. Kui aga majakeses peaks tõesti midagi ebameeldivat ootama, siis saab ta õigel ajal võssa kaduda.

      Peale kümmet sammu olid sokkides jalad märjad. Janek otsustas suurema ringiga minna. Selleks pidi enne roostikku sattumist lepavõssa keerama. Tihedate noorte puude sülemist oli ennast palju keerulisem vaikselt läbi vedada. Varsti võsa hõrenes, maad võtsid kõrged männid ja pehme metsaalune. Nüüd pidi veel künkast üles saama ja ennast vaikselt metsamaja rohukatusele poetama. Sealt avaneb pisikesele hoovile hea ülevaade. Kui midagi on valesti, saab ta sama teed pidi tagasi hiilida ja abi kutsuda, ilma et keegi teda märkaks. Janek oli pingutusest higine. Kogu retk meenutas kangesti kooliaegset orienteerumisvõistlust, isegi jalavarjude puudumine klappis – tookord olid tossud jõekalda mutta lootusetult kinni jäänud.

      Janekil õnnestus oma kõhn keha peaaegu hääletult murumätastega kaetud katusele poetada. Nii-nii, nüüd vaatame kohe järele, kus see Mart passib, mõtles Janek rahulolevalt. Kui enne, metsas, oli ta hoomamatult ka mingile muule ohule mõelnud, siis nüüd arvas ta kindlalt sõbra käe mängus olevat. Õuel ei olnud mingit liiklust. Kuuri ees rippus taba, tahutud palkidest laud seisis tühjalt, pisikest hoovi ümbritseva madala lattaia jalgvärav oli suletud. Kuuri kõrval pika toki otsas roostetas auklik konservikarp, mille pihta olid nad ajaviiteks õhupüssist märki lasknud. Kuigi kõik näis klappivat, ei andnud Janekile miski rahu, ärevus näris hinge. Ta oleks palju andnud, kui saanuks nüüd seljalt kaheraudse haarata ja jämedad padrunid torusse lükata. Liiga palju mänge, liiga palju, korrutas Janek endamisi. Hetkel, mil ta oli juba püsti tõusmas, mõistis ta ootamatult, mis teisiti oli: kuuri kõrval seisvas raiepakus puudus kirves. Paar tundi tagasi oli see kindlasti veel seal. Janekil jooksis külmajudin üle selja. Kohe tõttas ta ennast rahustama. Keegi käis siin, see oli selge. Võttis kirve ja läks koos Mardiga metsa oksi raiuma. Janek otsustas vaatluspostile jääda. Kui ta oletus peab paika, siis tulevad nad varsti onni juurde tagasi. Janek vaatas närviliselt kella ja sõimas kohe oma hooletust: päikese peegeldus sihverplaadilt oli kindlasti kaugele näha, kui muidugi keegi jälgima peaks. Miks peaks? Mille kuradi pärast peaks keegi suvalist palkonni jälgima? Janek raputas pead, muigas oma närveldamise üle ja tõmbas pea õlgade vahele. Kurat! Ootamatult kogu oma käitumise narrust taibates tõusis ta ja kloppis riided kuivanud rohulibledest puhtaks. Öine ülevalolek, Mardi salatsemine ning ootamatu matk metsamajja olid ta rohkem rööpast välja löönud, kui ta endale tunnistas. Janek rebis pika rohukõrre, pistis suunurka ja ronis katuselt alla.

      Ta lonkis, käed sügaval taskus, tagasi metsa alla jäetud püügivarustuse ja saabaste järele, korjas varustuse kokku, haaras haugi uhkusega lõpuseid pidi pihku ja otsustas, et parim, mida ta kohe teha saaks, on kala puhastada. Onni juurde jõudnud, viskas ta kala lauale ja asus rappima. Ta polnud seda küll enne ise teinud, aga oli korduvalt kõrvalt näinud, kuidas Mart kala puhastas. Selleks ajaks, kui sõber tuleb, on juba uhhaa tulel.

      Janeki mõtted liikusid läinud ööle. Ta oli kindel, et Mardi ärevad sõnumid