Häkkerijaht. Taavi Kangur

trikk, mõtles Kalle. Millegipärast arvatakse, et vasaku käega pole võimalik tulistada. Peaaegu sama tobe, kui lasta kogenud vangil käed vastu seina toetades jalad harki ajada. Meestel on kongis aastaid aega, et harjutada, kuidas sellest seisust võitjana välja tulla. Õige oleks käsutada laubaga vastu seina, käed kõrvale, pöidlad allapoole suunatud, avatud peopesad valvuri poole. Kalle tõusis tseremoonitsemata püsti. Astus Erki selja taha ja ütles: „Võta välja.”

      Erki võttis püstoli, vajutas pidemel olevale nupule ja libistas salve pesast pihku. Tõmbas kelgu taha ja püüdis osavalt välja lendava padruni pihku, surus selle salve teistele lisaks ja pani taskusse. Relva aga asetas lauale tagasi. On nii mõnegi tunni lasketiirus veetnud, mõtles Kalle.

      „See on sulle. Hiljem saad padrunid ka.”

      Kalle tuli laua äärde tagasi, tõmbas relva pöidlaga enda ette, haaras pihku, kaalus mõtlikult, pani siis tagasi lauale ja küsis: „Mis ma sellega tegema pean?”

      „Kedagi tapma ei pea. Aga sa pead valmis olema, et keegi tahab sinust lahti saada. Viimasel paaril päeval on mitmesuguseid arenguid ja mul on vaja nüüd meest, kes hoiaks ühel tüübil silma peal, vajadusel on teda vaja kaitsta. Aga võib olla, et peab ta kinni nabima ja väheke klobima. Saad aru?”

      „Tegelikult ei saa,” ütles Kalle. „Mis arengud? Kelle heaks ma töötama hakkan?”

      „Ütleme nii, et seekord töötad sa heade poolel. Rohkem ma sulle öelda ei saa.” Erki surus suu otsustavalt kinni, justkui oleks oht muidu ennast reeta.

      „Mul on vaja teada, kes on pahad.”

      Erki muutus mõtlikuks ja vaikis.

      „Ma ei ole uudishimulik, lihtsalt on vaja teada, mis tase vastastel on. Igaühe jaoks on oma vastutegevus. Pealegi tahan ma päästikule vajutades kindel olla, kes on kes.”

      Erki tõusis ja astus köögiakna juurde, tõmbas sitskardina kõrvale ja vaatas õue. Mõnda aega ei öelnud ta midagi. Ümber pööramata ütles ta: „Sa ei pea muretsema. Vaenlased on osavad, väljaõppega ja neid jätkub. Abi sul loota pole. Kui, siis ainult organisatoorset laadi.”

      „Palju neid on?”

      „Seda ei saa üheselt määratleda. Neid on mõnes mõttes nii palju, kui vaja.”

      „Selge, siis on ainuke võimalus varjatult töötada. Mida ma siis täpsemalt pean tegema? Mida tähendab silma peal hoidmine. Vahin teda niisama ja kannan arengutest ette?”

      „Ma ju ütlesin, et teda peab kaitsma, see on tähtis.”

      „Sa ütlesid ka, et võib-olla on vaja talle tappa anda.”

      „Esialgu on vaja kaitsta, aga nii, et tema ega ka keegi teine sellest aru ei saaks. Mõistad?”

      Kalle noogutas. „Linnas?”

      „Jah, eelkõige linnas. See sell ei käi peaaegu üldse oma kodust väljas. Kui ainult, kui ainult, jah… noh, viimasel ajal on tal pisut rohkem ringiliikumist.”

      „Väikesekaliibriline vintpüss, korralik optika. Mul on kohe raha vaja. Ja ma tahan teada, mida teha siis, kui kaitstavat ähvardab tõsine oht. Kui keegi tahab teda tappa, kas ma võin ta likvideerida.”

      Erki purskas naerma. „Oled sa ikka tegelane. Kas ma võin likvideerida. Kurat, nagu mingist filmist väljas astunud.”

      Kalle jäi emotsioonituks ja lasi Erkil ennast välja elada, naer lakkas ruttu.

      „Hästi, sa pead ta elu kaitsma niikaua, kuni ma pole sulle vastupidist öelnud. See tähendab, et igal juhul kaitsed.”

      „Sellega on siis selge,” oli Kalle rahul.

      „Raha, raha, näe siin,” Erki koukis püksitaskust mõned viiekümneeurosed, „peaks sulle aitama küll.”

      Kalle pani raha rinnataskusse. „Me ei ole rääkinud minu tasust. Mida ma saan, kui sind aitan?”

      „Vabadust ma sulle lubada ei saa, selle ütlen kohe ära. Karistusaega lühendada ka mitte. Ohvrite sugulastele jääks see kindlasti silma, nad tõuseksid tagajalgadele ja skandaali meie ettevõtmisesse pole vaja ei praegu ega hiljem. Aga ütleme, et esiteks on sul vanglast puhkus ja teiseks saad sa teha midagi sellist, mida sa teha armastad. Kolmandaks mõtlesin, et kannan sulle mingi summa üle. Nagu ma aru sain, jäid sa kogu oma rahast ilma, nii et sulle kuuluvad ainult need porised seljariided. Poleks paha korralikku näputäit raha omada, kui ükskord välja saad. Ah jaa, ma saan organiseerida nii palju, et sa saad katseajaga vabaks, kui esimene võimalus avaneb.”

      „Millisest summast me räägime?” uuris Kalle.

      „Noh, ütleme, et kui kõik läheb plaanide järgi, saan ma sulle kulude katteks viiskümmend tonni kõrvale kanda. Kui asjad aga nihu lähevad, siis kardan, et tuleb leppida väiksema summaga.”

      „Millal ma alustan? Mul on vaja aadressi.”

      Erki tundus rahulolev. „Õige mehe leidsin!” hüüatas ta. „Peabki kohe härjal sarvist haarama.” Veel kord pistis ta käe taskusse, koukis välja kollase märkmepaberi ja kleepis selle Kalle ette lauale. „Kõik ülejäänud asjad toon sulle ära niipea, kui saan.”

      „Ma käin duši all.” Kalle tõusis.

      „Hästi. Uued riided leiad koridorikapist. Telefon koos kõnekaardiga on samuti seal. Ma helistan sulle ise. Hoia mobla käepärast.”

      Duši all ligunedes ei jõudnud Kalle ikka veel selgusele, kes Erki oli. Kindlasti mitte algaja, kuid kindlasti mitte ka tegija. Politseinik ka mitte, vähemalt tavapärane politseinik.

      V

      Janek kriipsutas kolm paberile pandud lauset raevukalt maha. Tegelikult polnud selleks mingit tarvidust, sest tema käekirjast poleks nagunii keegi aru saanud. Ta keeras paberile teise külje ja otsustas alustada seletuse kirjutamist hetkest, mil Mart talle sõnumi saatis ja metsamajja kutsus. Sellega tuleks küll välja viimane, mitte võib-olla kõige seaduslikum töö, aga helistamisfakt oli kontrollitav ning lisas jutule kaalu. Kurat, et mul internetti käepärast pole, saaksin kohe järele uurida, mida sellises olukorras tegema peaks, kirus Janek mõttes. Kõige parem idee tundus siiski paber tühjaks jätta. Janek mõistis, et Mardi helistamine talle enne tapmist ei muuda midagi.

      Ta ohkas, toetas pea kätele ja jõllitas aknasse. Hallikad ribid liikusid peaaegu märkamatult edasi-tagasi. Tuul, mõtles Janek ja taipas, et aken on ribide taga lahti. Õige, konstaablipunkt oli korrus ülevalpool – see oli kõigest ajutine asukoht. Sellepärast puudusid trellid.

      Äkkmõte lennutas ta noolena akna juurde. Enne kui Rauno jõudis midagi öelda, kiskus ta ribid eest ja nägi enda ees vabadust. Kõrvalmaja hoovis vaatas vanem naisterahvas taunivalt tema poole, kehitas õlgu ja pühkis luuaga majaesist edasi. Ühe hüppega oli Janek väljas ja lidus üle muruplatsi kõnniteele. Ribakardinad maandusid aknaesisele murule.

      „Tule tagasi, kurat!” hõikas Rauno.

      Janek ei teinud hüüdest väljagi, vaid jooksis kandade välkudes teed mööda allapoole. Mida ma edasi teen, mida ma edasi teen, mida ma tegin, nüüd nad mõistavad mind süüdi, trummeldas Janeki peas. Kuid hoolimata sellest, et ta juba esimestel sammudel sokid kaotas ja nüüd paljajalu jooksma pidi, ei tulnud tal pähegi seisma jääda. Ta põikas mööda titekäruga jalutavast noorest emast. Nüüd pean ma vanamehe teelt eksitama, mõtles Janek. Ühe hüppega oli ta kõrge plankaia kõrval, haaras kätega servast ja ronis aia otsa. Ta oleks peaaegu teisele poole maha karanud, aga õnneks nägi enne suurte lõugadega koera ennast üksisilmi vahtimas. Ta hüppas kõnniteele tagasi ja märkas Raunot autoga liginemas. Politseinik ei kiirustanud – Janeki-suguse pärast ei hakanud ta isegi vilkureid sisse lülitama.

      „Noh, oled nüüd küllalt joosta saanud?”

      Janek kükitas ja keeras seljaga auto poole.

      „Ära vigurda, raisk!” hoiatas Rauno, ronis autost välja ja ligines ettevaatlikult Janekile, kes ikka käpuli maas ja seljaga politseiniku poole oli.

      Rauno