Jutustused. Ivan Sergeevich Turgenev

kätt, ohkasin, tõstsin pilgu taeva poole ja läksin oma teed.

      Olen liiga nõrk, mul on liiga vähe aega jäänud; ma ei suuda enam üksikasjaliselt kirjeldada neid uusi piinavaid arutlusi, kindlaid kavatsusi ja muid niinimetatud seesmise võitluse vilju, mis tärkasid minus Ožoginitega tutvuse uuendamise järel. Ma ei kahelnud selles, et Liisa armastab vürsti ikka veel ja jääb kauaks armastama… kuid inimesena, keda olud on taltsaks teinud ja kes ise on taltunud, ma ei unistanudki tema armastusest: soovisin ainult tema sõprust, soovisin võita tema usaldust, tema lugupidamist, mis kogenud inimeste kinnitust mööda pidavat olema kõige kindlam abieluõnne alus… Kahjuks ei pidanud ma silmas üht üsna tähtsat asjaolu, nimelt seda, et Liisa oli pärast duelli mind vihkama hakanud. Sellest sain ma teada liiga hilja. Ma hakkasin endiselt Ožoginite maja külastama. Kirilla Matveitš hellitas ja poputas mind rohkem kui kunagi varem. Mul on koguni põhjust arvata, et ta oleks sel ajal meelsasti oma tütre mulle naiseks andnud, ehkki ma polnud kuigi kadestusväärne partii: seltskonna arvamus oli tema ja Liisa vastu, mind aga ülistas taevani. Liisa suhtumine minusse ei muutunud: ta oli enamasti vait, kuulas sõna, kui teda paluti süüa, väliselt ei näidanud välja mingeid mure tundemärke, kuid samal ajal sulas nagu küünal. Kirilla Matveitši kohta peab tunnistama: ta püüdis Liisat kõigiti säästa; vanaproua Ožogina vajus vaid norgu oma õnnetut lapsukest vaadates. Ainus inimene, kellest Liisa eemale ei hoidnud, kuigi ta temaga palju ei rääkinud, oli Bizmjonkov. Vanad Ožoginid kohtlesid Bizmjonkovit hoolimatult, isegi toorelt: nad ei saanud talle andestada, et ta oli sekundandiks olnud; kuid ta käis ikka nende pool, nagu ei märkakski nende vimma. Minu vastu oli ta väga külm ja – imelik asi! – ma justkui kartsin teda. See kestis ligemale kaks nädalat. Viimaks, pärast üht unetut ööd, otsustasin Liisaga otsekoheseit kõnelda, paljastada tema ees oma südame, öelda talle, et hoolimata möödunust, hoolimata igasugustest võimalikkudest juttudest ja keelepeksust oleksin ma ülimalt õnnelik, kui ta peaks mind oma käe vääriliseks ja kingiks mulle jälle oma usalduse. Ma kujutlesin päris tõemeeli, et ilmutan, nagu lugemikkudes öeldakse, kirjeldamatut suuremeelsust ja et ta nõustub juba üksnes suurest imestusest. Igatahes ma tahtsin temaga vahekorrad selgeks saada ja ükskord lõpuks teadmatusest pääseda.

      Ožoginite maja taga oli üsna suur park, mis lõppes mahajäetud ja võsastunud pärnatukaga. Keset seda metsatukka seisis vanaaegne hiina stiilis lehtla; palktara eraldas parki umbtänavast. Liisa jalutas vahel tundide kaupa üksinda selles pargis. Kirilla Matveitš teadis seda ja oli ära keelanud teda tülitada, tema järele valvata: et las tema kurvastus vaibub. Kui teda majast ei leitud, tarvitses vaid lõuna eel trepilt kellukest helistada, ja ta ilmus otsekohe, huultel ja pilgus ikka seesama kangekaelne vaikimine, mingi muljutud leheke peos. Märgates kord, et teda ei ole majas, tegin ma, nagu kavatseksin ära minna, jätsin Kirilla Matveitšiga jumalaga, panin kübara pähe ja läksin esiku kaudu õue, õuest tänavale, kuid sealt lipsasin välkkiirelt tagasi väravast sisse ja hiilisin köögist mööda – parki. Õnneks ei märganud mind keegi. Pikemalt mõtlemata läksin kärmel sammul metsatukka. Minu ees teerajal seisis Liisa. Mu süda hakkas kõvasti kloppima. Ma peatusin, tõmbasin sügavalt hinge ja tahtsin juba tema juurde astuda, kui ta järsku end ümber pööramata käe tõstis ja kuulatama jäi… Puude tagant, umbtänava poolt, kuuldus selgesti kaks lööki, nagu oleks keegi vastu planku koputanud. Liisa lõi kätega plaksu, kostis tasane jalgvärava kääksatus, ja tihnikust ilmus nähtavale Bizmjonkov. Ma peitsin end kärmesti puu taha. Liisa pöördus sõnatult Bizmjonkovi poole Blzmjonkov võttis tal sõnatult käe alt kinni ja nad hakkasid üheskoos tasakesi rada mööda edasi minema. Ma vaatasin imestusega neile järele. Nad peatusid, heitsid pilgu enda ümber, kadusid korraks põõsaste taha, ilmusid uuesti nähtavale ja läksid viimaks lehtlasse. See lehtla oli tilluke ümmargune ehitus, ühe ukse ja väikese aknaga; keskel paistis vana, ühe jalaga laud, millele oli kasvanud tihe roheline sammal; kaks luitunud puusohvat seisid mõlemal pool kõrval, rõsketest ning tumedaks tõmbunud seintest veidi eemal. Varematel aegadel oli siin eriti palavate ilmadega kord aastas teed joodud. Uks ei käinud üldse kinni, aknaraam oli ammugi välja kukkunud ja rippus üht nurka pidi kurvalt nagu murtud linnutiib. Ma hiilisin lehtla juurde ja piilusin ettevaatlikult aknaprao vahelt sisse. Liisa istus, pea norus, ühel sohval; parem käsi lebas tal süles, vasakut hoidis Bizmjonkov oma mõlema käe vahel. Ta silmitses neiut osavõtlikult.

      «Kuidas te ennast täna tunnete?» küsis ta Liisalt tasasel häälel.

      «Ikka niisama,» vastas Liisa, «ei halvemini ega paremini. Tühjus, kohutav tühjus!» lisas ta, nukralt pilku tõstes.

      Bizmjonkov ei lausunud midagi.

      «Mis te arvate,» jätkas Liisa, kas ta kirjutab mulle veel kord?»

      «Ei usu, Lizaveta Kirillovna!»

      Liisa vaikis.

      «Tõepoolest, millest ta peakski kirjutama? Oma esimeses kirjas ütles ta mulle kõik. Ma ei võinud tema naiseks saada, kuid ma olin õnnelik… lühikest aega… ma olin õnnelik.»

      Bizmjonkov lõi silmad maha.

      «Ah,» jätkas Liisa õhinal, «kui te teaksite, kui vastik on mulle see Tšukaturin… Mulle tundub ikka, nagu näeksin ma selle mehe kätel… tema verd. (Mul hakkas kõhe oma prao juures.) Muide,» lisas ta mõtlikult, «kes teab, võib-olla ilma selle kahevõitluseta kui ma nägin teda haavatuna, tundsin otsekohe, et kuulun täielikult temale.»

      «Tšulkaturin armastab teid,» sõnas Bizmjonkov.

      «Mis mul sellest? Ons mulle kellegi armastust vaja?..» Liisa peatus ja lisas pikaldaselt: «…peale teie oma. Jah, mu sõber, teie armastus on mulle väga vajalik: ilma teieta oleksin ma kadunud olnud. Teie aitasite mul rasketest silmapilkudest üle saada…»

      Ta jäi vait, Bizmjonkov silitas isaliku õrnusega tema kätt.

      «Mis parata, mis parata, Lizaveta Kirillovna!» kordas ta mitu korda järjest.

      «Ja nüüdki,» lausus Liisa kõlatult, «ma vist sureksin ilma teieta. Ainult teie toetate mind, pealegi te tuletate mulle teda meelde… Sest teie teadsite kõik. Mäletate, kui kena ta oli sel päeval… Kuid vabandage mind: teil on vist raske…»

      «Rääkige, rääkige! Mis te nüüd! Taevas hoidku!» katkestas teda Bizmjonkov.

      Liisa surus tema kätt.

      «Te olete väga hea, Bizmjonkov,» jätkas ta, «te olete hea nagu ingel. Mis parata, ma tunnen, et jään teda armastama kuni hauani! Ma andsin talle andeks, ma olen tänulik talle. Andku jumal talle õnne! Andku jumal talle naise, kes on ta südame järgi!» Ja ta silmad täitusid pisaraist. «Kui ta ainult ei unustaks mind, kui ta kas või vahetevahel mõtleks oma Liisale… Lähme välja,» lisas ta vähese vaikimise järel.

      Bizmjonkov surus ta käe oma huultele.

      «Ma tean,» ütles Liisa õhinal, «kõik süüdistavad nüüd mind, kõik loobivad mind kividega. Olgu! Ma ei vahetaks ikkagi oma õnnetust nende õnne vastu… ei! ei!.. Ta armastas mind lühikest aega, kuid ta armastas mind! Ta ei petnud mind iial: ta ei ütelnud mulle, et ma saan tema naiseks. Ka ma ise ei mõtelnud iial sellele. Üksnes vaene isake lootis seda. Ka praegu ei ole ma päris õnnetu: mulle on jäänud mälestused, ja kui hirmsad ei olekski tagajärjed… Mul on siin raske hingata… siin kohtasin ma teda viimast korda… Lähme värske õhu kätte.»

      Nad tõusid. Ma jõudsin vaevalt eemale karata ja end jämeda pärna taha peita. Nad väljusid lehtlast, ja nagu ma sammude järgi otsustada võisin, läksid metsatukka. Ei tea, kui kaua ma seal liikumatult, mingis sõgedas nõutuses seisin, kui järsku kuuldus jälle samme. Ma virgusin ja vaatasin ettevaatliikult oma peidupaigast välja. Bizmjonkov ja Liisa tulid sedasama teerada mööda tagasi. Mõlemad olid väga erutatud, eriti Bizmjonkov. Ta nagu oleks nutnud. Liisa seisatas, vaatas talle otsa ja lausus selgesti järgmised sõnad: «Ma olen nõus, Bizmionkov. Ma ei oleks nõustunud, kui te oleksite tahtnud mind ainult päästa, mind kohutavast olukorrast vabastada; kuid te armastate mind, te teate kõik – ja armastate mind: ma ei leia endale iial kindlamat, ustavamat sõpra. Ma tulen teile naiseks.»

      Bizmjonkov suudles ta kätt, Liisa naeratas talle kurvalt ja läks koju. Bizmjonkov tormas tihnikusse, mina aga läksin oma teed.