Jutustused. Ivan Sergeevich Turgenev

daam vastab neile keeldumisega, kuni lõpuks ilmub varem kindlaksmääratud õnneseen. Liisa istus ringi keskele ja valis peretütre, ühe neist neidudest, kelle kohta öeldakse, et nad «on kah». Vürst ruttas väljavalitut otsima. Kui ta oli asjatult pakkunud ligemale kümmekonda noormeest (peretütar ütles neile kõigile ära ülimalt meeldiva naeratusega), pöördus ta lõpuks minu poole. Minuga toimus sel hetkel midagi ebatavalist: mul käis justkui tuline juga kehast läbi ja ma tahtsin keelduda, kuid tõusin ja läksin kaasa. Vürst viis mu Liisa ette… Liisa ei vaadanud mulle otsagi; peretütar vangutas eitavalt pead, vürst pöördus minu poole ja tegi, arvatavasti mu äärmiselt rumala näoilme tõttu, mulle sügava kummarduse. See pilkav kummardus, keeldumine, mille võidutsev võistleja mulle edasi andis, tema hooletu naeratus, Liisa ükskõikne tähelepanematus – kõik see ajas mind marru… Ma astusin vürstile lähemale ja sosistasin raevukalt: «Te arvate vist heaks mind pilgata?»

      Vürst silmitses mind põlgliku imestusega, võttis mul uuesti käest kinni, ja tehes, nagu saadaks mind mu kohale, vastas jahedalt: «Mina?»

      «Jah, teie!» jätkasin ma sosinal, kuid alistusin temale, see tähendab, läksin tema järel oma kohale. «Teie! Kuid ma ei kavatse lubada mingisugusel tühisel Peterburi tõusikul…»

      Vürst muigas rahulikult, peaaegu heatahtlikult, pigistas kõvasti mu kätt ja sosistas: «Ma mõistan teid. Kuid siin ei ole sobiv koht: me räägime veel.» Pööras mulle selja, astus Bizmjonkovi juurde ja viis ta Liisa ette. Kahvatu ametnikuke osutus väljavalituks. Liisa tõusis tema lähenedes püsti.

      Istudes oma daami kõrvale, kel oli nukker kärbes peas, tundsin ma end peaaegu kangelasena. Mu süda kloppis tugevasti, üllalt kerkis rind tärgeldatud maniski all, ma hingasin sügavalt ning kiiresti – ja vaatasin järsku nii toredalt oma seltskonnalõvist naabrile otsa, et selle minupoolne jalg tahtmatult nõksatas. Olles selle mehe tümaks teinud, libistasin pilgu üle kogu tantsijateringi… Mulle tundus, et paar-kolm isandat silmitsesid mind arusaamatult, kuid üldiselt oli minu ja vürsti kõnelus märkamatuks jäänud… Mu võistleja istus juba oma toolil, täiesti rahulik, endine naeratus näol. Bizmjonkov viis Liisa tema kohale. Neiu kummardas talle lahkesti ja pöördus otsekohe veidi erutatult, nagu mulle näis, vürsti poole; kuid too naeris talle vastuseks, lõi graatsiliselt käega ja ütles talle vist midagi väga meeldivat, sest Liisa punastas heameelest, lõi silmad maha ja vaatas siis jälle sõbralikult etteheitva pilguga vürstile otsa.

      Kangelaslik meeleolu, mis oli minus äkki pead tõstnud, ei kadunud masurka lõpuni; kuid ma ei teravmeelitsenud enam ega «kritikaanitsenud», vaid heitsin ainult aeg-ajalt süngeid ning karme pilke oma daamile, kes oli nähtavasti mind kartma hakanud, kokutas juba täielikult ja pilgutas vahetpidamata silmi, kui ma tema viisin ta ema, punakaspruuni mütsikesega, väga paksu naise loodusliku kaitse alla… Kui olin kohkunud neiukese üle andnud, kuhu ta kuulus, läksin eemale akna alla, panin käed rinnale risti ja jäin ootama, mis tuleb. Ma ootasin üsna kaua. Vürst oli kogu aeg peremehest ümbritsetud, just nimelt ümbritsetud, nagu Inglismaa on ümbritsetud merest, rääkimata teistest maakonna aadlipeamehe perekonnaliikmetest ja ülejäänud külalistest; pealegi ei saanud ta üldist imestust põhjustamata astuda niisuguse tähtsusetu inimese juurde nagu mina ja temaga rääkima hakata. Nagu ma mäletan, valmistas mu tähtsusetus mulle tookord isegi rõõmu. «Lori puha!» mõtlesin ma, vaadates, kuidas ta viisakalt kord ühe, kord teise auväärse isiku poole pöördus, kes taotlesid au, et neid vähemalt «hetkekski», nagu ütlevad luuletajad, tähele pandaks. «Lori puha, kulla mees küll sa juba tuled minu jutule, sest ma ju solvasin sind.» Viimaks vabanes vürst kuidagi osavalt oma austajatehulgast, möödus minust, heitis pilgu pooleldi aknale, pooleldi mu juustele, pöördus juba kõrvale, kuid peatus järsku, nagu oleks talle midagi meelde tulnud.

      «Ah jaa!» ütles ta mulle naeratades. «Muide, mul on teiega väike asjake ajada.»

      Kaks kõige pealetükkivamat mõisnikku, kes visalt vürsti jälgisid, arvasid nähtavasti, et see on ametlik «asjake», ja taandusid aupaklikult. Vürst võttis mul käe alt kinni ja viis mu eemale. Mu süda kloppis rinnus.

      «Teie vist,» alustas ta, venitades sõna teie ja vaadates mu lõuga põlgliku ilmega, mis imelikul kombel haruldaselt hästi sobis tema värske ning ilusa näoga, «teie ütlesite mulle häbematuse?»

      «Ma ütlesin, mida mõtlesin,» laususin ma häält tõstes. «Tss… tasem,» ütles ta, «korralikud inimesed ei karju.

      Võib-olla te soovite minuga kahevõitlust pidada?»

      «See on teie asi,» vastasin ma end sirgu ajades. «Ma olen sunnitud teid välja kutsuma,» sõnas ta hooletult, «kui te oma sõnu tagasi ei võta…»

      «Ma ei kavatse midagi tagasi võtta,» ütlesin ma uhkelt, «Tõesti?» lausus ta pilkavalt naeratades. «Sel juhul,» jätkas ta vähese vaikimise järel, «on mul au saata homme teie juurde oma sekundandi.»

      «Väga hea,» sõnasin ma võimalikult ükskõiksel häälel.

      Vürst kummardas kergelt.

      «Ma ei saa keelata teid leidmast mind olevat tühise inimese,» lisas ta silmi kõrgilt vidukile tõmmates, «kuid vürstid N. N. ei saa olla tõusikud. Nägemiseni, härra… härra Stukaturin.»

      Ta pööras mulle kiiresti selja ja läks tagasi peremehe juurde, kes hakkas juba ärevile minema.

      Härra Stukaturin!.. Mu nimi on Tšulkaturin… Ma ei osanud midagi vastata selle viimase solvamise peale ja vaatasin ainult tulivihaselt talle järele. «Homseni,» sosistasin ma hambaid risti pigistades ja otsisin jalamaid üles ühe tuttava ohvitseri, ulaanirittmeister Koloberdjajevi, pöörase prassija ja toreda poisi, rääkisin talle mõne sõnaga oma tülist vürstiga ja palusin teda mu sekundandiks hakata. Ta oli muidugi mõista otsekohe nõus ja ma läksin koju.

      Kogu öö ei saanud ma und silma – erutusest, mitte argusest. Ma ei ole argpüks. Ma mõtlesin koguni väga vähe eelseisvale võimalusele ilma jääda elust, sellest ülimast hüvest siin maa peal, nagu sakslased kinnitavad. Ma mõtlesin ainuüksi Liisale, oma kadunud lootustele, sellele, mis ma pidin nüüd tegema. «Kas ma peaksin katsuma vürsti surmata?» küsisin ma eneselt ja muidugi mõista ei tahtnud teda surmata mitte kättemaksuks, vaid soovist Liisale head teha. «Kuid ta ei kannata seda hoopi välja,» jätkasin ma. «Ei, parem juba las tapab vürst minu!» Pean tunnistama, et mulle isegi meeldis mõtelda, et mina, «tume» provintslane, panin niisuguse lähtsa isiku endaga kahevõitlust pidama.

      Hommik leidis mu eest niiviisi arutlemas. Koos hommikuga ilmus Koloberdjajev.

      «Noh,» küsis ta minult, kolinal mu magamistuppa astudes, «kus on vürsti sekundant?»

      «Heldeke,» vastasin ma pahaselt, «kell on praegu alles seitse. Küllap vürst magab alles.»

      «Kui lugu nii on,» sõnas tormakas rittmeister, «siis käskige mulle teed pakkuda. Mu pea valutab eilsest õhtust saadik… Ma ei ole riidestki lahti saanud. Muide,» lisas ta haigutades, «ma võtan üldse harva riidest lahti.»

      Talle toodi teed. Ta jõi ära kuus klaasi teed rummiga, suitsetas ära neli piibutäit, rääkis mulle, et oli eelmisel päeval võileivahinna eest ostnud hobuse, kellest kutsarid olid end lahti öelnud, ja et kavatseb teda sõitma õpetada, sidudes tal ühe esijala üles, – ja jäi, piip suus, lahtiriietumata diivanile magama: Ma tõusin üles ja seadsin oma paberid korda. Ühe Liisa küllakutse, ainsa kirjakese, mille olin temalt saanud, pidin juba oma rinnale panema, kuid mõtlesin ümber ja viskasin sahtlisse. Koloberdjajev norskas tasakesi, pea üle nahkpadja rippu Mäletan, ma silmitsesin kaua tema salkus juustega uljast, muretut ning heatahtlikku nägu. Kell kümme teatas mu teener Bizmjonkovi tulekust. Vürst oli tema sekundandiks valinud!

      Kahekesi äratasime rängas unehõlmas rittmeistri. Ta ajas end istukile, vahtis meile uneuimaste silmadega otsa, küsis käriseva häälega viina, tegi end korda, ja kui oli Bizmjonkoviga kummardusi vahetanud, läks temaga teise tuppa nõu pidama. Härrade sekundantide nõupidamine ei kestnud kaua. Veerand tunni pärast tulid nad mõlemad mu magamistuppa. Koloberdjajev tegi mulle teatavaks, et «me peame duelli kohe täna, kell kolm, püstolitega». Ma langetasin nõusoleku märgiks sõnatult pea. Bizrnjonkov jättis sedamaid