Jutustused. Ivan Sergeevich Turgenev

ei olnud keelepeksja, pealegi põlgas ta kõiki naisi ja nimetas neid, tont teab mispärast, salatiks. Kell kaks me kinnitasime keha ja kell kolm olime juba tegevuspaigas: sellessamas kaasikus, kus ma kunagi olin Liisaga jalutanud, mõne sammu kaugusel sellest järsandikust.

      Me jõudsime kohale esimestena. Kuid vürst ja Bizmjonkov ei lasknud end kaua oodata. Vürst oli, ütlen liialdamata, värske nagu roosiõis: tema sõstrasilmad vaatasid äärmiselt lahkesti mütsinoka alt vastu. Ta suitsetas peenikest sigarit ja surus Koloberdjajevil sõbralikult kätt. Isegi mulle kummardas ta väga armastusväärselt. Mina seevastu tundsin ise, et olen kahvatu, ja mu koledaks pahameeleks mu käed värisesid veidi… kurk oli kuiv. Ma polnud veel iialgi duelli pidanud. «Oo taevas!» mõtlesin ma. «Kui see pilkemaias härra mu erutust ainult hirmuks ei peaks!» Saatsin endamisi oma närvid kus kurat, kuid vaadates siis vürstile otse näkku ja tabades tema huulil peaaegu märkamatu muige, läksin järsku jälle vihaseks ja rahunesin otsekohe. Samal ajal märkisid sekundandid ära barjääri, Mõõtsid välja sammud, laadisid püstolid. Peamiselt tegutses Koloberdjajev, Bizmjonkov rohkem jälgis teda. Ilm oli suurepärane – mitte halvem kui unustamatu jalutuskäigu päeval. Sügavsinine taevas paistis endiselt läbi lehestiku kullendava roheluse. Lehtede sahin näis õrritavat mind. Vürst seisis õlaga vastu noore pärna tüve nõjatudes ja suitsetas ikka oma sigarit.

      «Palun kohtadele, härrad: valmis,» sõnas viimaks Koloberdjajev meile püstoleid ulatades.

      Vürst astus mõne sammu eemale, seisatas ja küsis pead pöörates minult üle õla: «Ja teie ei võta ikka oma sõnu tagasi?» Ma tahtsin talle vastata, kuid mu hääl ei kuulanud sõna ja ma rahuldusin põlgliku käeliigutusega. Vürst muigas jälle ja asus oma kohale. Me hakkasime teineteisele lähenema. Ma tõstsin püstoli, sihtisin oma vaenlasele rinda – sel silmapiigul oli ta tõepoolest mu vaenlane kuid kergitasin järsku püstolisuud, nagu oleks keegi mu küünarnukki müksanud, ja tulistasin. Vürst lõi korraks vaaruma, surus vasaku käe vasakule meelekohale: verenire voolas valge seemisnahkse kinda alt üle ta põse. Biznijonkov ruttas tema juurde.

      «Pole viga» ütles vürst läbilastud mütsi peast võttes, «kui tabas pähe ja ma ei kukkunud, tähendab on kriimustus.»

      Ta võttis rahulikult taskust batisträtiku ja surus verest märgadele kiharatele. Ma vahtisin teda nagu soolasammas ega liikunud paigast.

      «Palun barjääri äärde astuda!» lausus Koloberdjajev mulle karmilt.

      Ma täitsin käsu.

      «Kas kahevõitlus jätkub?» lisas ta Bizmjonkovi poole pöördudes.

      Bizmjonkov ei vastanud talle midagi, kuid vürst sõnas naeratades, rätikut haavalt võtmata ja isegi loobudes lõbust mind natuke barjääri ääres piinata: «Kahevõitlus on lõppenud» – ja tulistas õhku. Mul tulid pahameelest ja vihast pisarad kurku. See mees tallas mind oma suuremeelsusega lõplikult porri, tappis mu. Ma oleksin tahtnud vastu hakata, oleksin tahtnud nõuda, et ta tulistaks minu pihta kuid ta astus mu ligi ja sirutas mulle käe.

      «Meie vahel on ju kõik unustatud, eks ole?» lausus ta sõbralikult.

      Ma vaatasin tema kahvatuks muutunud näkku, verisele taskurätikule, kaotasin täielikult pea ja pigistasin häbistatuna ning hävitatuna tema kätt…

      «Härrad!» lisas ta sekundantide poole pöördudes. «Loodan, et kõik jääb saladuseks?»

      «Loomulikult!» hüüatas Koloberdjajev. «Kuid lubage, vürst…»

      Ja ta sidus ise tema pea kinni.

      Ära minema hakates kummardas vürst mulle veel kord, kuid Bizmjonkov ei vaadanud minu poolegi. Tapetuna – moraalselt tapetuna – pöördusin koos Koloberdjajeviga tagasi koju.

      «Mis teiega ometi on?» päris minult rittmeister. «Olge rahulik: haav ei ole kardetav. Ta võib hommepäev tantsu lüüa, kui ainult tahab. Või on teil kahju, et te teda maha ei lasknud? Seda ei maksa küll kahetseda: ta on tore poiss.»

      «Miks ta minu peale halastas?» pomisesin ma lõpuks:

      «Säh sulle!» sõnas rittmeister rahulikult. «Oh neid kirjamehi küll!»

      Ei tea, miks tal pähe tuli mind kirjameheks nimetada.

      Ma keeldun kategooriliselt kirjeldamast oma piinlemist õhtul, mis järgnes sellele õnnetule kahevõitlusele. Mu enesearmastus kannatas talumatult. See polnud mitte südametunnistus, mis mind piinas: oma rumaluse äratundmine näris mind. «Mina, mina ise andsin endale viimase, lõpliku hoobi!» kordasin ma pikal sammul mööda tuba kõndides. «Vürst, keda ma haavasin ja kes mulle andeks andis jah, nüüd kuulub Liisa temale. Nüüd ei saa Liisat enam miski päästa, kuristiku äärel peatada.» Ma teadsin väga hästi, et meie kahevõitlus ei saanud vürsti sõnadest hoolimata saladusse jääda; igal juhul ei saanud see Liisale saladuseks jääda. «Vürst ei ole nii rumal,» sosistasin ma pöörases vihas, «et jätaks kasutamata…» Kuid ma eksisin: kahevõitlusest ja selle tõelisest põhjusest sai kogu linn teada – muidugi mõista juba järgmisel päeval; kuid välja ei lobisenud mitte vürst. Just vastupidi: kui ta kinniseotud peaga ja valmismõeldud põhjendusega Liisa silma alla ilmus, teadis too juba kõik… Kas oli Bizmjonkov mu ära andnud või oli see teade mõnel muul teel Liisa kõrvu jõudnud, seda ma ei tea. Ja lõppude lõpuks, kas siis väikelinnas saab miski saladuseks jääda? Võite kujutleda, kuidas Liisa teda vastu võttis, kuidas kogu Ožoginite perekond teda vastu võttis! Mis aga minusse puutub, siis mina muutusin äkitselt üldise meelepaha ja vastikustunde objektiks, peletiseks, poolhulluks armukadestajaks ja inimsööjaks. Minu vähesed tuttavad hakkasid minust eemale hoidma nagu pidalitõbisest. Linnavõimud teatasid vürstile viibimata valmisolekust mind täie karmusega karistada, ja üksnes vürsti enda tungivad ning kindlad palved hoidsid ära hädaohu, mis mind ähvardas. Sellele inimesele oli saatusest määratud mind igati põrmuks teha. Oma suuremeelsusega andis ta mulle surmahoobi nagu kirstukaanega. Enesestki mõista oli Ožoginite maja minule otsekohe suletud. Kirilla Matveitš saatis mulle ära isegi lihtsa pliiatsi, mille olin tema poole unustanud. Õigupoolest ei oleks just tema pidanud minu peale viha kandma. Minu «poolhull» armukadedus, nagu linnas kõneldi, määras kindlaks, niiöelda selgitas vürsti suhtumise Liisasse. Niihästi vanad Ožoginid kui ka muud linnaelanikud hakkasid temale vaatama peaaegu kui peigmehele. Tõtt õelda ei oleks see pidanud temale just eriti meele järgi olema, kuid Liisa meeldis talle väga: pealegi ei olnud ta sel ajal veel oma eesmärki saavutanud… Targa seltskonnainimesena kohanes ta osavasti oma uue olukorraga, elas, nagu öeldakse, sisse oma uude ossa…

      Aga mina!.. Mina lõin endale, oma tulevikule tookord käega. Kui kannatused jõuavad nii kaugele, et panevad kogu meie sisemuse ragisema ja kägisema nagu ülekoormatud vankri, siis ei peaks nad enam naljakad olema… Kuid ei! naer mitte ainult ei kät pisaratega kaasas kuni lõpuni, nende lõppemiseni, kuni enam ei ole võimalik neid valada, – kus sellega! ta heliseb ja kajab veel sealgi, kus keel jääb tummaks ja vaibuvad kaebedki… Ja seetõttu, esiteks, kuna ma ei kavatse ka iseendale naeruvääme näida, ja teiseks, kuna ma olen hirmsasti väsinud, siis lükkan oma jutustuse jätkamise ja, kui jumal jaksu annab, siis ka lõpetamise järgmisele päevale…

29. märts. Kerge külm; eile oli sula.

      Eile polnud mul jõudu oma päevikut jätkata: ma lamasin nagu Poprištšin suuremalt jaolt voodis ja ajasin Terentjevnaga juttu. Küll see on alles naine! Kuuskümmend aastat tagasi võttis katk temalt esimese peigmehe, kõik oma lapsed on ta matnud, ise on ärarääkimata vana, teed joob, kui palju süda lustib, kõht on tal täis, riided seljas; aga mis te arvate, millest ta mulle eile kogu päeva rääkis? Ma lasksin anda ühele juba üpris närudes eidekesele vesti jaoks (ta kannab vestikujulist rinnasoojendajat) puruvana livree krae, mille koid olid pooleldi ära söönud… nii et, miks mitte temale? «Eks ma vist ole teie amm… Oo-oh, mu härrake, patulugu… Nagu ma ei oleks teid küll hoidnud ja poputanud!..» jne. Halastamatu eit vaevas mind surmani ära oma etteheidetega… Kuid tuleme tagasi oma jutustuse juurde.

      Niisiis ma kannatasin nagu koer, kelle tagumisest kehapoolest on üle sõidetud. Alles siis, alles pärast seda kui mind oli Ožoginite majast välja aetud, mõistsin ma lõplikult, kui suurt mõnu võib inimene tunda omaenese õnnetuse kallal juurdlemisest.