Jutustused. Ivan Sergeevich Turgenev

kõigiti vastuvõetav, ainult korda nõudis taga ja veel üks väike viga oli tal küljes: tarvitas ülemäära seda va kibedat; mis aga naistesse puutub, siis ta lihtsalt ei suutnud piiri pidada… Sünge kaaslane muudkui nõustus kõigega; kui aga Kapiton viimaks kuulutas, et ta teatud põhjusel peab hommepäev oma elule otsa tegema, siis tähendas sünge kaaslane, et aeg on magama minna. Ja nad läksid vihaselt ning vaikides lahku.

      Ülemteenri ootused aga ei läinud täide. Prouale pakkus mõte Kapitoni pulmadest nii palju huvi, et ta isegi öösel ainult sellest räälkis ühe oma seltsidaamiga, keda üksnes unetuse puhkudeks majas peetigi ja kes päeval magas nagu öövoorimees. Kui Gavrila pärast teed ettekandega proua juurde tuli, oli proua esimeseks küsimuseks: «Noh, kuidas on meie pulmadega, kas asi edeneb?» Gavrila muidugi vastas, et edeneb ülihästi ja et Kapiton ilmub veel täna tema ette. Proua oli pisut haiglane, ta ei tegelenud kuigi kaua majapidamisasjadega. Ülemteener läks tagasi oma tuppa ja kutsus nõukogu kokku. Asi nõudis tõepoolest erilist arutamist. Tatjana ei vaielnud muidugi vastu, kuid Kapiton teatas kõikide kuuldes, et temal on üksainus pea, mitte kaks ega kolm… Gerassim heitis rangeid ja kiireid pilke kõikidele näkku, ei eemaldunud tüdrukutetoa ukse juurest ja näis aimavat, et kavatsusel on midagi, mis pole temale hea. Koosolijad (nende seas viibis vana einelauaülem, hüüdnimega Onu Saba, kelle käest kõik alati aupaklikult nõu küsisid, ehkki temalt muud ei kuuldud kui: «Siis niiviisi! jah! ja-ja-jah!») lukustasid kõigepealt Kapitoni ohutuse mõttes igaks juhuks sinna sahvrisse, kus asus veepuhastamismasin, ja hakkasid pead murdma. Muidugi oli kerge jõudu kasutada, kuid jumal hoidku: võis kära tekkida, proua oleks erutunud – milline õnnetus! Mis teha? Mõteldi, mõteldi, ja tuldigi viimaks heale mõttele. Korduvalt oli tähele pandud, et Gerassim joodikuid ei võinud sallida… Värava taga istudes pööras ta end iga kord nördimusega kõrvale, kui temast ebakindlal sammul ja viltu pähe pandud mütsiga möödus mõni ennast täislaadinud mees. Otsustati Tatjanat õpetada, et ta teeskleks purjusolekut ja läheks; Gerassimist taarudes ja tuikudes mööda. Vaene tüdruk, ei olnud tükil ajal nõus, kuid temast saadi jagu; pealegi nägi ta ise, et ta oma jumaldajast teisiti lahti ei saa. Ta läks. Kapiton lasti sahvrist välja: asi puutus ikkagi temasse. Gerassim istus värava juures pakul ja täksis labidaga maad… Iga nurga tagant, aknaeesriiete vahelt jälgiti teda…

      Kavalus õnnestus ülihästi. Tatjanat nähes noogutas ta esiti oma harjumust mööda sõbraliku üminaga pead, jäi siis tähelepanelikult vaatama, labida maha, kargas püsti, astus ligi, nihutas oma näo üsna tüdruku näo juurde… Tatjana vaarus hirmust veel enam ja sulges silmad… Gerassim haaras ta käest kinni, lohistas teda läbi kogu õue, läks temaga tuppa, kus nõukogu koos istus, ja tõukas ta otse Kapitoni ette. Tatjana lausa tardus… Gerassim seisis, silmitses teda, lõi käega, muigas ja läks siis raskel sammul oma kambrisse. Terve ööpäeva ei väljunud ta sealt. Ratsakutsar Antipka rääkis hiljem, et ta läbi prao nägi, kuidas Gerassim voodil istudes ja kätt vastu põske hoides tasa, rütmiliselt ja ainult vahel harva mõmisedes laulis, s.t. ennast õõtsutas, silmi sulges ja pead raputas nagu postipoisid või lodjavedajad, kui nad oma nukraid laule alustavad. Antipkal hakkas jube ja ta läks prao juurest ära. Kui aga Gerassim järgmisel päeval oma kambrist väljus, ei olnud temas erilist muudatust märgata. Ta oli ainult süngemaks läinud, Tatjanale ja Kapitonile aga ei pööranud ta vähematki tähelepanu. Samal õhtul läksid nad mõlemad proua juurde, haned kaenlas, ja naitusid nädala pärast. Pulmapäeval ei muutunud Gerassimi käitumine milleski; ainult jõelt tuli ta tagasi ilma veeta: oli veel kuidagi aami puruks teinud; öösel aga puhastas ja hõõrus ta tallis oma hobust nii agarasti, et loom tuikus nagu rohukõrs tuules ja taarus mehe raudsete rusikate all.

      Kõik see juhtus kevadel. Möödus veel aasta, mille kestel Kapiton end täiesti põhja jõi; inimesena, kes üldse mitte kuskile ei kõlba, saadeti ta vooris kaugesse külasse ühes oma naisega. Ärasõidupäeval kelkis ta esiti väga ja kinnitas, et saadetagu teda ükskõik kuhu – kas või maailma otsa – hätta ei jää ta ikkagi; siis aga vajus ta norgu, hakkas kurtma, et teda harimata inimeste juurde viiakse, ning nõrkes viimaks niivõrd, et ei suutnud isegi mütsi pähe panna; keegi kaastundlik hing lükkas selle talle otsmikule, nihutas õigeks ja lõi ülalt lagipähe. Kui aga kõik valmis oli ja mehed juba ohje käes hoidsid ning ootasid vaid sõnu «Jumal kaasa!», siis väljus Gerassim oma kambrist, läks Tatjana juurde ja kinkis temate mälestuseks punase puuvillase rätiku, mille ta aasta eest just temale oli ostnudki. Tatjana, kes selle hetkeni kõiki oma elu viltuminekuid suure meelerahuga oli talunud, ei pidanud nüüd siiski enam vastu; ta silmad valgusid vett täis ja vankrisse istudes suudles ta Gerassimit usukombe kohaselt kolm korda. Gerassim tahtis teda linnaväravasse saata ja hakkas esialgu tema vankri kõrval käima, jäi aga Krõmski Brodil äkki seisma, lõi käega ja läks mööda jõe äärt edasi.

      Õhtu hakkas juba kätte jõudma. Ta kõndis tasa ja vaatas vette. Akki näis talle, et miski rabeleb üsna kalda ligidal kõntsas. Ta laskus kummargile ja nägi väikest valget mustalaigulist kutsikat, kes kõigest püüdmisest hoolimata kuidagi ei suutnud veest välja ronida, muudkui ukerdas ja libises, värisedes kogu oma märjast ning kõhnast kehast. Gerassim vaatas õnnetut koerakest, napsas ta ühe käega kinni, pistis endale põue ja hakkas pikkade sammudega koju minema. Ta astus oma kambrisse, pani päästetud kutsika voodile, kattis oma raske vammusega kinni ja ruttas esiti talli õlgede järele, siis kööki tassikest piima tooma. Vammuse ettevaatlikult kõrvale lükanud ja õled laiali laotanud, asetas ta piima voodisse. Vaene koerake oli kõigest nädalat kolm vana; silmad olid tal hiljuti lahti läinud; üks silm paistis teisest koguni natuke suuremana; kutsikas ei osanud veel tassist juua, värises ainult ning kissitas silmi. Gerassim võttis tal kahe sõrmega õrnalt peast kinni ja vajutas ta koonukese piima sisse. Koer pistis äkki ahnelt jooma, turtsudes, vabisedes ja läkastades. Gerassim vaatas, vaatas, ja hakkas äkki naerma Öö läbi jändas ta koeraga, tegi talle aset, kuivatas teda ning uinus viimaks ise ta kõrval mingisse rõõmsasse ja rahulikku unne.

      Ükski ema ei hoolitse nii oma lapse eest, nagu Gerassim hoolitses oma kasvandiku eest. (Koer osutus emaseks.) Esialgu oli ta väga nõrk, lahja ning inetu, kuid kosus vähehaaval, muutus siledamaks, ja umbes kaheksa kuu pärast sai temast, tänu ta päästja lakkamatule hoolitsusele väga tubli pikkade kõrvade, torukujulise karvase saba ja suurte ilmekate silmadega hispaania tõugu koer. Ta kiindus kirglikult Gerassimisse ning ei jäänud temast sammugi maha, käis üha tema kannul, tasakesi saba liputades. Gerassim andis temale nimegi – tummad teavad, et nende ümin äratab teiste tähelepanu, – pannes talle nimeks Mumuu. Kõik inimesed majas armastasid koera ja hüüdsid teda samuti Mumuuks. Ta oli haruldaselt tark, kõigi vastu hea, kuid armastas ainult Gerassimit, Gerassim ise armastas teda meeletult… talle isegi ei meeldinud, ei teised koera silitasid: kas ta kartis tema pärast või oli ta armukade – jumal teab! Mumuu äratas ta hommikuti, teda hõlmast sikutades, tõi ohelikkupidi tema juurde vana veeveohobuse, kellega ta suures sõpruses elas, läks tähtsal näol Gerassimiga koos jõe äärde, valvas ta luudi ja labidaid, ei lasknud kedagi ta kambri ligi. Gerassim saagis just tema jaoks avause oma uksesse, ja koer nagu tajus, et ta ainult Gerassimi kambris oli täielik perenaine, ning hüppas seepärast sinna tulles iga kord kohe rahuloleval ilmel voodisse. Öösiti ei maganud ta üldse, kuid ei haukunud huupi nagu mõni rumal õuepeni, kes tagajalgadel istudes, koonu õieli ajades ning silmi kinni pigistades haugub lihtsalt igavusest, niisama, haugub taevatähti ja harilikult kolm korda järjest – ei! Mumuu peenike hääl ei kostnud iialgi asjatult: kas oli mõni võõras tarale lähenenud või oli kuskil kahtlast kära või kahinat ühesõnaga: ta oli oivaline valvur. Tõsi küll, peale tema oli õuel ka kollane pruunide tähnidega vana peni – nimega Voltokk, kuid seda ei lastud iial öösekski ketist lahti ega nõudnud ta ka ise oma kõrge vanaduse tõttu vabadust: lamas aina kerratõmbunult oma kuudis ja haugatas vaid vahel harva kähedalt, peaaegu kuuldamatult, otsekohe vait jäädes, nagu oleks ta ise tajunud oma haukumise ilmaaegsust. Härrastemajas Mumuu ei käinud, ja kui Gerassim tubadesse puid kandis, jäi koer alati maha ning ootas teda kannatamatult trepi juures, kõrvu kikitades ja pead vähemagi ukse tagant kostva kobina puhul kord siia, kord äkki sinna keerates…

      Nii möödus veel üks aasta. Gerassim jätkas oma kojamehetegevust ja oli oma saatusega väga rahul, kui äkki juhtus ootamatu asi… nimelt kõndis proua ühel ilusal suvepäeval oma armuleivasööjatega mööda võõrastetuba. Ta oli