Jutustused. Ivan Sergeevich Turgenev

itle>

      LIIGSE INIMESE PÄEVIK

Ovetšji Vodõ küla. 20. märts 18.. a.

      Just praegu lahkus arst minu juurest. Viimaks ometi saavutasin ma selguse! Kuidas ta ka ei põigelnud, pidi ta lõpuks siiski kõik ära rääkima. Jah, ma suren varsti, väga varsti. Jõed lähevad lahti, ja koos viimase lumega ujun minema arvatavasti ka mina… kuhu? jumal seda teab! Samuti merre. Mis siis ikka, kui surra, siis surra kevadel! kuid kas pole naljakas alustada oma päevikut võib-olla paar nädalat enne surma? Tühja kah! Ja mille poolest on neliteist päeva vähem kui neliteist aastat, neliteist sajandit? Igaviku kõrval öeldakse kõik olevat tühine, kuid sel juhul on ka igavik ise tühine. Ma laskun vist abstraktsetesse arutlustesse: see on halb märk, – kas ei ole ma viimati hirmul? Hakkan parem midagi jutustama. Ilm on rõske, tuuline – välja ma ei tohi minna. Kuid millest ma jutustaksin? Oma haigustest viisakas inimene ei räägi; novelli kirjutamine ei ole minu amet; kõrgematel teemadel arutleda käib mul üle jõu; mind ümbritseva elu kirjeldamine ei huvita isegi mind; mitte midagi teha on igav; lugeda ei viitsi. Ahaa! ma õige jutustan iseendale kogu oma elu. Suurepärane mõte! Enne surma on see sünnis ja ei solva kedagi. Alustan.

      Ma sündisin umbes kolmekümne aasta eest üsna jõukas mõisnikuperes. Mu isa oli hasartmängija; ema oli kindla iseloomuga väga vooruslik daam. Kuid ma ei ole iial näinud naist, kellele vooruslikkus oleks vähem rahuldust pakkunud. Ta oli kokku varisemas oma heade omaduste koorma all ja piinas kõiki, alates iseendast. Oma viiekümne eluaasta jooksul ei puhanud ta kordagi, ei lasknud käsi rüppe; ilmast-ilma askeldas ja rahmeldas ta nagu sipelgas – ja täiesti kasutult, mida ei saa öelda sipelga kohta. Väsimatu uss näris teda päeval ja ööl. Ainult üks kord nägin ma teda täiesti rahulikuna, ja nimelt esimesel päeval pärast tema surma, kirstus. Teda vaadates tundus mulle tõepoolest, nagu väljendaks tema nägu vaikset imestust; paokil huuled, aukuvajunud põsed ja vagurad liikumatud silmad näisid ütlevat: «Kui hea on liikumatult lamada!» Jah, hea, hea on lõpuks vabaneda ängistavast eluteadvusest, painavast ning rahutust olemasolutundest! Kuid mitte selles ei ole lugu.

      Mu lapsepõlv möödus viletsalt ja rõõmuta. Isa ja ema armastasid mind mõlemad, kuid see ei teinud minu elu kergemaks. Isal, kes oli andnud end häbiväärse ja laostava patu küüsi, ei olnud omaenda majas mingit võimu ega tähtsust. Ta oli teadlik oma allakäigust, aga et tal polnud jõudu oma lemmikkirest vabaneda, siis püüdis ta vähemalt alalise sõbraliku ning tagasihoidliku olekuga ja paindliku alandlikkusega oma eeskujuliku naise heasoovlikkust ära teenida. Mu ema talus oma õnnetust tõepoolest vooruslikkusele omase suurepärase pikameelsusega, milles on nii palju enesest lugupidavat uhkust. Ta ei heitnud kunagi mu isale midagi ette, andis sõnalausumata talle ära oma viimase raha ja tasus tema võlgu. Isa ülistas teda suu ees ja tagaselja, kuid kodus istuda ei armastanud ja mind hellitas vargsi, otsekui kartes mind juba oma juuresolekuga nakatada. Kuid tema virildunud näojoontes avaldus siis niisugune headus, palavikuline muie tema huultel asendus niisuguse liigutava naeratusega, peenikestest kortsukestest ümbritsetud pruunidest silmadest paistis niisugune armastus, et ma tahtmatult surusin oma põse tema pisaraist niiske ning sooja põse vastu. Ma kuivatasin oma taskurätikuga tema pisaraid, ja nad voolasid jälle, iseenesest nagu vesi üle liialt täis klaasi ääre. Ma hakkasin ise nutma, ja ta lohutas mind, silitas mind käega üle selja, suudles oma värisevate huultega mu nägu. Isegi praegu, enam kui kaksikümmend aastat pärast tema surma, kerkivad hääletud nuuksed mu kurku, kui ma oma vaesele isale mõtlen, ja süda klopib, tuksub nii ägedalt ning valusalt, piinleb niisuguses nukras kahetsuses, nagu oleks tal veel kaua vaja tuksuda ja nagu oleks tal, mida kahetseda!

      Mu ema seevastu kohtles mind alati ühtemoodi, sõbralikult, kuid jahedalt. Lasteraamatuis esineb tihti seesuguseid moraalseid ning õiglasi emasid. Ta armastas mind, aga mina teda mitte. Jah! Ma võõrastasin oma vooruslikku ema ja armastasin väga oma patust isa.

      Kuid tänaseks jätkub. Algus on olemas, lõpu pärast aga, olgu see milline tahes, pole mul vaja muret tunda. See on mu haiguse teha.

21. märts.

      Täna on imeilus ilm. Soe ja selge. Päike helgib rõõmsalt sulalumel; kõik sätendab, aurab, tilgub; varblased käratsevad nagu pöörased niiskeks tõmbunud tumedate plankude ääres; rõske õhk ärritab mõnusalt ning hirmuäratavalt mu rinda. Kevad, kevad on tulemas! Ma istun akna all ja vaatan üle väikese jõekese väljadele. Oo, loodus, loodus! Ma armastan sind nii väga, aga sirgusin su rüpest võimetuna isegi elama. Näe, seal hüpleb isavarblane, tiivad laiali. Ta siutsub – ja igast helist, mis ta kuuldavale toob, igast kohevil sulekesest tema väikesel kehal õhkub tervist ja jõudu.

      Mis siis sellest järgneb? Mitte midagi. Ta on terve ja temal on õigus siutsuda ning end turri ajada, aga mina olen haige ja pean surema – see on kõik. Rohkem ei maksa sellest rääkida. Aga nutused looduse poole pöördumised on kohutavalt koomilised. Tulgem tagasi oma jutustuse juurde.

      Nagu ma juba ütlesin, möödus mu lapsepõlv viletsalt ja rõõmuta. Vendi ega õdesid mul ei olnud. Kasvatuse sain kodus. Ja millega olekski mu memm tegelnud, kui mind oleks kas pansioni või mõnda kroonuasutusse pandud? Eks lapsed selleks olegi, et vanematel igav ei hakkaks. Me elasime enamasti maal, vahel käisime Moskvas. Mul olid kasvatajad ja õpetajad, nagu on kombeks. Eriti hästi on mulle meelde jäänud kurtunud ja nutune sakslane Rickmann, haruldaselt õnnetu ja saatusest muserdatud olend, kes viljatult hääbus piinavast igatsusest kauge kodumaa järele. Mäletan, kuidas vahel kohutavalt umbses, vana kalja hapust lehast läbiimbunud kitsukeses eeskojas ahju kõrval istus minu kasvataja, ajamata habemega Vassili, keda hüüti Haneks, seljas oma tavaline sinisest lõuendist kasakiin, ja mängis omatrumpi kutsar Potapiga, kes oli just äsja uue lumivalge lambanahkse kasuka ja vägevad veesaapad kasutusele võtnud, – Rickmann aga laulis samal ajal vaheseina taga:

      «Herz, mein Herz, warum so traurig? Was bekümmert dich so sehr?

      S’ist ja schön im fremden Lande – Herz, mein Herz, – was willst du mehr?» [Süda, mu süda, miks oled nii kurb? Mis sulle nii väga muret teeb? Võõral maal on ju nii ilus – süda, mu süda, mida soovid sa veel? (Saksa k.).]

      Pärast isa surma me asusime lõplikult Moskvasse elama. Ma olin siis kaheteistkümneaastane. Mu isa suri öösel, rabandusse. See öö ei lähe mul meelest. Ma magasin kõvasti, nagu kõik lapsed tavaliselt magavad; kuid, mäletan, nagu oleksin isegi läbi une kuulnud rasket ühtlast korinat. Järsku tundsin: keegi võttis mul õlast kinni ja raputas. Avasin silmad: minu ees seisis kasvataja Vassili. «Mis on?» – «Tõuske üles, Aleksei Mihhailovitš on suremas…» Ma kargasin nagu hullumeelne voodist välja ja tormasin magamistuppa. Vaatan: isa lamab, pea kuklas, näost punane, ja koriseb piinarikkalt. Ukse juures on troppis koos hirmunud nägudega teenrid, esikus küsib keegi kähiseva häälega: «Kas tohtri järele on saadetud?» Õues tuuakse tallist välja hobune, värav kriiksub, toas põleb põrandal rasvaküünal; samas seisab murest murtud ema, kuid ei ole muide kaotanud ei sündsustunnet ega väärikust. Ma viskusin isa rinnale, haarasin tema ümbert kinni, lalisesin: «Isake, isake…» Ta lamas liikumatult ja vidutas kuidagi imelikult silmi. Ma vaatasin talle näkku, ja talumatu õudus pigistas mul hinge kinni. Ma hakkasin hirmust vigisema nagu jõhkralt pihku võetud linnuke, – mind tiriti eemale ja viidi ära. Alles eelmisel päeval oli isa otsekui oma peatset surma ette aimates mind nii palavalt ja kurvalt kallistanud. Toodi kohale unine ning karvane arst, kes lõhnas kangesti leesputkeviinast. Mu isa suri tema lantseti all, ja järgmisel päeval seisin ma murest täiesti ogarana, küünal käes, lautsi ees, millel lebas surnu, ja kuulasin midagi mõtlemata köstri jämedat laulujoru, mida aeg-ajalt katkestas preestri nõrk hääl. Pisarad veeresid üle mu põskede, üle huulte, üle kaeluse, üle rinnaesise; pisarad voolasid lõpmatult, ma vaatasin üksisilmi enda ette, silmitsesin teraselt isa liikumatut nägu, justkui oodates temalt midagi. Ema tegi samal ajal sügavaid kummardusi, ajas end pikkamisi sirgu ja risti ette lüües surus sõrmi tugevasti vastu otsaesist, vastu õlgu ja kõhtu.

      Mu peas ei olnud ainustki mõtet; mind valdas raske roidumus, kuid ma tundsin, et minuga toimub midagi kohutavat… Surm vaatas mulle siis näkku ja märkis mu ära.

      Me asusime pärast isa surma Moskvasse elama väga lihtsal põhjusel: kogu meie varandus müüdi oksjonil võlgade katteks – absoluutselt kõik, välja arvatud üks väike külake, seesama, kus ma praegu oma suurepärase olemasolu viimseid päevi lõpetan. Pean ütlema, et kuigi ma olin tol ajal noor, kurvastas mind siiski meie kodupaiga müük; see tähendab, tõsiselt kurvastasin ma ainult meie aia pärast. Selle aiaga on seotud mu peaaegu ainsad helged mälestused. Sinna matsin ma ühel vaiksel