Annie Stanley, omadega merel. Sue Teddern

See on küll hea uudis. Ta on meie ainus laps, kas teate. Seega langevad kõik kodused pinged tema kaela, ükskõik kuidas me Maggiega ka ei üritaks teda sellest säästa.“

      „Võib-olla läheb siis kergemaks, kui proovilahutus läbi saab.“

      „Issand, loodan sama.“ Mees proovis näole manada optimistlikku naeratust. „Peame lihtsalt mõni aeg eraldi olema. Pärast oleme tänu sellele tugevamad, kõik me kolm. Kindlasti oleme.“

      Annie vastas naeratusele. Appike, need silmad. Need olid talle tõesti mõju avaldanud. Ta pidi end kokku võtma. Tarkusetera oli ta juba jaganud, aga põgusas inimlikus vestluses pole ju ka midagi halba, ega ju? Sest muidu võib mees lihtsalt lahkuda. Või veel hullem – missis Taylor võib klassi sisse hüpata, vabandades oma hilinemise pärast.

      „Te olete vist puusepp, õigus? Mäletan, et Josh mainis seda tunnis, kui arutasime ülemaailmset soojenemist. Ta oli väga mures metsade lageraie pärast.“

      „Minu nooruses me küll selliste asjade pärast ei muretsenud. Tollal luusisid muidugi alles dinosaurused ringi, nii et meie olime rohkem nendega ametis.“

      Annie tundis külgetõmbesärinat. Põrgu päralt, Mr Tyler on seksikas ja vaimukas! Teda hakkas huvitama, kuidas mees lõhnab. Wrighti kivisöe-tõrvaseep kerge saepuru noodiga? Lõpeta, lõpeta, rahune maha, sa napakas naine!

      Ja siis ütles ta seda, enne kui suutis end tagasi hoida: „Kas te väikseid tellimusi ka võtate? Ma mõtlen, et kas te tavainimestele ka töötate. Või teete ainult suuri asju? Poodide moodulmööblit ja muud sellist? Või väiksemaid asju ka ...?“

      „Tavainimestele? Ma ei saa vist aru.“

      Annie tundis, kuidas tal nägu punaseks tõmbub, aga kui ta juba alustas, siis ... „Ma otsin kedagi, kes mulle köögikapi teeks. Praegused on Ikea sarjast, mida enam ei toodeta, aga mul oleks rohkem hoiuruumi vaja. Ma siis mõtlesin, et otsin puusepa, kes teeks midagi tumedast puidust, mis tööpindadega kokku sobiks. Ee, oskate ehk kedagi soovitada?“

      „Aa, nüüd sain pihta.“ Mees naeris. „Te olete siis „tavainimene“, mis?“

      „Absoluutselt.“

      Mees soris taskutes ja leidis sealt viimaks kortsunud visiitkaardi. „Siin on link mu veebilehele, kui seda nii võib nimetada. Sealt saate vaadata, mis töid ma teen. Lõpetan just parajasti üht kabinetitäit raamaturiiuleid, maast laeni, tuttava tuttavale. Kui näete midagi, mis meeldib, siis võiksin teid pärast seda vahele võtta.“

      Lõpeta, lõpeta ära, miss Stanley! Nüüd teed sa end juba klouniks. Võta end kokku.

      „Super,“ vastas Annie. „Vaatan teie veebilehe üle. Meeldiv oli teiega tutvuda, mister Tyler.“