Annie Stanley, omadega merel. Sue Teddern

ning üks kolmnurkadest üle võõbatud sidrunikreemi, teine marmelaadiga. Ta tunneb mind nii hästi. Nõndanimetatud Püha Clemensi Eri oli meie laiskade hommikute lemmiksöök, kui me just välja brantšile ei läinud.

      Rob segab teed ja võtab lonksu. „Bev ütles, et see juhtus ootamatult, see, kuidas ta suri.“

      „Ta ei tulnudki teadvusele. Kiirabiarst lubas, et ta ei piinelnud.“

      „Ikkagi juhtus see liiga vara, liiga äkki. Ta oli nii elu täis ... Äge vend.“ Ta vakatab, ühtäkki kurbust täis. „Soovin, et oleksin su ema kohanud.“

      „Sa oleksid tema ka ära võlunud.“

      „Aga Kate’iga pole see mul õnnestunud. Su õde jääb sada protsenti võlumata.“

      „Hei, ära ole enda vastu nii karm,“ irvitan ma. „Kaheksakümmend protsenti maksimum.“

      Ta naeratab vastu. Nüüd on see läinud aasta lumi.

      „Aga,“ ütleb ta lõpuks, „mida ma siis teha saaksin? Kuidas minust abi oleks? Mul on tellimuste vahel vaba päev ja tahaksin ka kasulik olla.“

      See pole hea mõte. „Kate ajab juba asju. Ja ta arvab, et me peaksime laskma Bevil matuste osas kõik ära otsustada, kuigi meie oleme isa lähisugulased.“

      „Kas lasete ta kremeerida või matta?“

      „Kremeerida. Emal oli sama.“

      Ebamugav vaikus. See on mees, keda pidasin eluaegseks hingesugulaseks, nüüd aga peame piinlikke pause.

      Lõpuks katkestab ta vaikuse. „Peter ei olnud mu tööriistakastiga eriti rahul. Mäletad? Kui ma teda terrassilaudise panekul aitasin. Tal on – tähendab, tal oli – haamer, mida kasutas juba ta isa. Kujuta ette, kui palju naelu sellega on sisse taotud, kui palju asju valmistatud. Mul oleks suur au tema tööriistad pärida, Annie. Muidugi, kui sina ja Kate neid endale ei taha.“

      „Ja siis saad need edasi pärandada Joshile, et tema võiks ka nendega asju meisterdada.“

      „Tema ei saa isegi voodit tehtud.“

      Rob vaatab, kuidas ma viimase röstsaiakolmnuga pintslisse pistan ja siis sõrmega üle taldriku tõmban, et allesjäänud marmelaad kokku pühkida. Puhas töö.

      „Pean ühe kapi ühele naisele Lutonisse kohale toimetama ja siis olen sinu päralt,“ pakub ta, hurjutades end ilmselt sõnavaliku pärast. Ta ei ole enam minu päralt. Aga ma pole ka veel päriselt valmis, et ta kellegi teise päralt oleks.

      Vaatan, kuidas ta mind vaatab. Arvan, et ta armastab mind endiselt. Võib-olla on isa leinamine mul muud mured peast pühkinud ja me võiksime uuesti proovida. Kas see oleks piisavalt hea põhjus? Ma ei suuda sellest veel mõtlema hakatagi.

      Rob ootab vastust, kuidas ta saaks „minu jaoks olemas olla“.

      „Üks asi on, Rob.“

      Ta nägu selgineb.

      „Kui hästi sa nõudepesumasinaid tunned?“

      3. peatükk

      Novembris 2014

      

      Ainult üks tund veel – õigemini 55 minutit, kui täpne olla – ja siis võib Annie oma asjad pakkida ja minema hakata. Osa kolleege kavatseb pärast lastevanemate koosolekut Plough’ kõrtsi putkata, et seal mõned joogiringid teha ja kinnitada seejärel nominendid selle aasta õpetajate/lapsevanemate preemiatele: ebaviisakaim lapsevanem, pealetükkivaim lapsevanem, kõige vähem lõhnastatud lapsevanem, seksikaim lapsevanem, lahedaim lapsevanem pluss eriauhind kõige napakama küsimuse eest.

      Annie kavatses Nia Ronson-Tanneri isa nomineerida nii ebaviisakaima kui ka pealetükkivaima lapsevanema auhinnale. Lisaks oli see mees talle ükskord oma IT-firma visiitkaardi pihku surunud, kui naine parajasti peale ei passinud, ja ütles silma pilgutades, et võib iga kell Annie „süsteemi uuendada“. Tema polnud kindlasti seksikas ega lahe ja Annie ei läinud piisavalt lähedale, et ta lõhna hinnata.

      Direktor Cameron oli ta paigutanud ühte klassi, mis asus tegevuse keskmest üksjagu kaugel. Annie kahtlustas, et mitu lapsevanemat ei leidnud teda lihtsalt üles, kuigi kõikjal rippus kiletatud nooli, aga ta ei kavatsenud ka hakata neid ise taga otsima.

      Need, kellega ta oli kohtunud, olid üldjoontes sõbralikud ja viisakad, kui Nia isa välja arvata. Nad mõistsid oma lapsi ja neil olid lastele ka mõistlikud ootused, pidades silmas segadusttekitavat, ebaõiglast ja ennustamatut maailma, mis neid pärast Rangewoodi keskkooli ees ootab. Tegelikult oli Annie enimkorratud nõuanne, et nende pojad ja tütred pürgiksid kaugemale: Seema Patel võiks kindlasti inseneriteadusi õppida ja Mason McIsaac oli selgelt ülikoolikõlbulik. Tore oli olla optimismi ja positiivsuse hääletoruks. See meenutas Anniele, miks õpetamine teeb iga kell silmad ette ärimaailmale, isegi kui palk pole ligilähedaseltki samaväärne.

      Ta vaatas telefonist järele, kas see oli ikka Plough’, mitte Queen’s Armsi trahter, mis asus küll lähemal, aga oli räpasem. Kate’ilt oli sõnum, kus ta meenutas, et laupäeval on Bevi sünnipäev, ja küsis, kas Annie tahaks pool sellest türkiissinisest kaelakeest kinni maksta, mille ta oli juba Accessorize’ist kingiks ostnud. Ja käskis mitte õnnitluskaarti unustada. Annie vastas kahe sõnumiga: „Jah“ ja „Ei unusta“. Ta võib homme leheputkast läbi astuda ja midagi posti panna – pigem isa kui Bevi rõõmuks.

      Annie hakkas Facebookis ringi klõpsima, piilus, mis ta endine peika Toby teeb. Nad ei saanud enam hästi läbi, aga Toby polnud teda veel sõbralistist ära kustutanud ega oma privaatsusreegleid tugevdanud. Annie ei igatsenud teda mitte üks teps, aga teda häiris samas tõsiasi, et igal pildil virvendas Toby kihlatu, üks ameeriklanna, finantsadvokaat nimega Madison. Võtku Toby see naine rahumeeli ära, koos tema piitspeenikese figuuri ja Stella McCartneysse rõivastatud toredustega.

      „Khm.“

      Annie võpatas, sest oli nii süvenenud Toby ja Madisoni Barcelona nädalalõpu piltidesse, et polnud kedagi lähenemas kuulnud.

      „Vabandust. Kas ehmatasin teid?“ küsis mees kahetsevalt.

      „Ainult natuke.“

      „Kas jõudsin liiga hilja? Ma olen Joshua Tyleri paps. Rob Tyler. Tere.“

      Annie pakkus talle käeviipega istet. Mees istuski tema kõrvale toolile, aga vaatas ühtelugu ukse poole ja siis käekella.

      „Tõesti, teil on veel aega küll, mister Tyler.“

      Mees pööras end, et Anniele korralikult otsa vaadata, kogu tähelepanu talle suunata. Lokkis punakasblondid juuksed, pikad jalad, mis ei sobinud hästi kokku selle puhtpraktilise koolipingiga, ja väga tumepruunid silmad. Annie tegi mõttes linnukese kasti „seksikas“, aga ei kavatsenud kolleegidele öelda, kui seksikas täpselt.

      „Vabandust. Arvasin, et mu naine on juba siin. Lubas olla.“

      Naine. Muidugi on tal naine. Kõik mehed on kas geid või abielus – reegel on selline.

      „Võime teda paar minutit oodata,“ pakkus Annie välja, „kui arvate, et ta on lähedal.“

      „Ei. Alustame ilma temata. Mul oligi tunne, et ta ei ilmu välja. Sellest pole midagi, kui ta end minu peal välja elab, aga ta ei tohiks poissi karistada.“

      „Kuidas ta seda teeb?“

      „Me kolisime eelmisel kuul lahku,“ selgitas mees ja langetas pilgu kingadele. „Mitte alatiseks, lihtsalt prooviks, et teineteisele hingamisruumi anda. No ja see kõik on natuke ... pingeline. Praegu ei tule meil ühes ruumis viibimine kuigi hästi välja, isegi kui tegemist on klassiga, kus õpetaja rahu valvab. Aga noh, see pole teie probleem. Nii et Josh Tyler. Kuidas tal läheb?“

      Annie teadis Joshi ja poiss meeldis talle. Kui ta suudaks vaid oma märkmetest kinni pidada ja mitte neisse