Annie Stanley, omadega merel. Sue Teddern

saanud järgmine Vanessa Mae.

      „Keithiga olid muidugi hoopis teised lood,“ jätab Bev. „Ikkagi šokk, ikkagi ootamatu. Aga see käis silmapilkselt. Veoauto paiskus ta autole otsa ja ta ei tundnud midagi.“

      Ma tean, kuidas Keith suri. Olen seda lugu kuulnud lugematuid kordi ning jah, see on kurb ja võigas. Aga kui ma päris tõeliselt aus olen, siis ma ei leia südames kohta, millega hoolida mehest, keda ma pole kunagi kohanud. Mehest, kellest sain teadlikuks pärast tema surma seoses naisega, keda ma vaevalt tunnen ja taluda suudan.

      „Jackiega läks ka teistmoodi, kas pole?“ küsib Bev, otsides ühiseid kaotusekogemusi. „Peter rääkis mulle sageli, kui valus teil kõigil oli jälgida ema niimoodi otsa lõppemas.“

      „Jah. Oli küll.“

      „Huvitav, kumb hullem on? Kaotada keegi nipsust, nagu mina Keithi kaotasin. Või teada, et teine on hirmsates valudes, kuude kaupa, ja et ta on suremas?“

      „Bev, me kõik sureme kord ära,“ nähvan vastu, „kas sa ei saanud memo kätte?“

      Bev itsitab, naudib mu väikest nalja. Ma ei saa isegi selle rumala naise peale vihastada, ilma et ta näeks selles võimalust minuga lähedasemaks saada.

      „Teadsin meie esimesest kohtingust peale, et su isa on hea inimene. See polnudki õieti kohting. Ta tuli minuga aianduskeskusse kaasa, et aidata mul uut muruniidukit valida, ja siis käisime sealses kohvikus lõunal.“ Bevi lõug hakkab värisema, kui ta iroonia ära tabab. Kas aianduskeskus tähistab sümboolselt nii nende suhte algust kui ka lõppu?

      „Istusime seal terrassil oma kaks tundi ja ta rääkis mulle Jackiest. Kuidas naine oli esimesel korral vähi seljatanud ja nad uskusid, et sellega asi piirdubki. Kuidas tema teadis enne Jackiet, et midagi on valesti. Su isa oli nii armastav ja hooliv, kui ta Jackiest rääkis. Tõeline härrasmees. Ja ma mõtlesin: Issake, Bev, see mees on tõeline saak.“

      Hammustan keelde. Isa ei teadnud enne ema, et vähk on tagasi tulnud. Ema oli hoolega sümptomeid varjanud, sest kartis, et teist korda ta seda üle ei ela. Kas isa hakkas ise teist juttu ajama või mõtles Bev selle välja? Pean sellest isaga rääkima, kui ta jälle jalgel on.

      Sest ta on peagi jälle jalgel. Mul pole mõtteski viie aasta jooksul mõlemat vanemat kaotada. Ei tule kõne allagi!

      Ja siis jõuavad Kate ja Pippa tagasi. Pippal on käes kaks topsi teed ja taskust turritab Marsi batooni ots. Kate on kahvatu. Ta pigistab silmad kõvasti kinni ja pilgutab need siis uuesti lahti. Ta otsib sõnu, aga ei leia. Siis vajub ta mütsti istuma – veab, et selle koha peal tool on.

      Isa pole enam.

      2. peatükk

      „Rasked või väga rasked ilmaolud“

      

      Lõuna on peaaegu käes ja mina olen diivanil keras, seljas ikka veel lõpmatuseni läbi pestud Boyzone’i T-särk ja niisama iidsed retuusid. Olen voodilt teki siia vedanud ja endale ümber mässinud ning klõpsan nüüd läbi päevaseid telesaateid, kuni jään pidama mingil koerasaatel. Järgmise reklaamipausi ajal kavatsen teed keeta ja viimasele kahele Tunnocki teekoogile lõpu peale teha. Varem pole need mind iiveldama ajanud, olen kindel, et surun needki otsustavalt alla.

      Ma olen orb.

      Läksin magama – lõpuks –, need kolm sõna meeles, ja need olid endiselt kohal nagu tuim järelejätmatu peavalu, kui hommikul segaduses ja kurnatuna viis enne kuut üles ärkasin.

      Ma olen orb.

      Unenäod on olnud kaootilised ja veidrad, aga seal polnud mingit tulevase leina sissejuhatust ega Kodachrome’i värvides hetki mu noorest emast ja isast meiega rannas või söögilauas. See oleks arusaadav. Eile nägin unes, et elasin mingis düstoopialinnas, kus peeti suurt paraadi tulnukavägede väljaviimise tähistamiseks. Ainult et tulnukad polnud lahkunud. Nad olid kohal ja mina olin ainuke, kes seda teadis.

      Välisuks klõpsab lahti ja Kate tuleb sisse, vankudes Tesco toidukottide ja postiga saabunud ametlike dokumentide all. Ootan vaevumärgatavat halvakspanu ta pilgus, sest olin lubanud tema tagasitulekuks riides olla. Võisin isegi mainida, et kavatsen koristada ...

      Kate marsib diivanist mööda ja kukutab poekotid kööki.

      „Kurat, unustasin köögipaberi. Hüppan pärast poest läbi.“

      Kapiuksed kolksuvad lahti-kinni. Söögiriistad pannakse ära. Avatakse kraan ja taldrikud sukeldatakse seebivahuvette. Kate on ka orb, aga tema reageerib sellele askeldamise ja korraloomisega. Kuulen, kuidas ta tegevuse katkestab ja sügavalt sisse hingab, et end kokku võtta. Siis naaseb ta kahe klaasi apelsinimahlaga elutuppa ja sätib end vabale diivaninurgale.

      „Kui kaua su nõudepesumasin juba ei tööta?“

      „Paar nädalat, võib-olla kuu aega. Pole hullu.“

      „Siis jah poleks, kui sul oleks meeles nõusid pesta, Annie. Mäletad? Kuum vesi, väike nuustik pudruhelveste ja kuivanud ketšupi mahahõõrumiseks.“

      Ta heidab kingad jalast ja poeb teki teise serva alla, sundides mind jalgu eest ära tõmbama. Vahime teleka suunas.

      Me mõlemad oleme orvud.

      „Noh, vähemalt teame, mida teha, see on meil juba teine kord,“ teeb Kate viimaks jutuotsa lahti.

      „Teame või? Eelmine kord oli meil isa abiks. Pealegi andis ema teada, mida ta soovib. Milliseid laule, milliseid luuletusi. Käskis kõigil midagi punast kanda. Muide, mäletad seda nõbu Tenbyst?“

      Kate suudab hädavaevu mitte apelsinimahla üle toa välja pursata. Segu leinast ja kergemeelsest pingelangusest tabab meid ootamatult ja me naerame terve minuti täiest kõrist.

      „Oh taevas, nõbu Tenbyst!“ Kate üritab end talitseda. „Kas me saime üldse kunagi teada, kes ta oli?“

      „Isa väitis, et teab teda küll, aga ta oli ka terve päeva autopiloodil.“

      „Ja me ei sulatanud neid viineripirukaid lõpuni läbi ja need olid keskelt kivikõvad. Aga nõbu Tenbyst mugis neid ikka kümme tükki.“

      „Need paganama viineripirukad. Miks me nii palju ostsime?“

      „Aimasime vist, et Tenby nõbu tuleb,“ ütleb Kate ja naeruhoog kordub.

      „Noh, kui teda just isa märkmikus pole, siis ei pea teda uuesti kutsuma.“

      „Ta oli juba kuue aasta eest ligi 90 täis. Arvatavasti surnud.“

      Surnud. Kate kuuleb ise ka, kuidas ta seda sõna ütleb, ja sellest piisab. Hetk enne seda, kui tulevad pisarad, asetab Kate endale nii tüüpilise hoolikusega klaasi lauale ja otsib puhta salvräti.

      „Ma mõtlen aina, et ma ei suuda seda uskuda,“ nuuksub ta katkendlike neelatuste vahel. „Ja siis mõtlen, et ma ei suuda uskuda, et ma mõtlen, et ma ei suuda seda uskuda, sest see on nii nõme klišee. Eile samal ajal oli ta elus. Veel pole täit ööpäevagi möödas, Annie.“

      Nihutan end diivanil, et talle käsi ümber panna. Mul pole töökorras nõudepesumasinat ja mu korter on prügilasu. Aga jagan häid kallistusi. Vähemalt midagi, mida ma teha oskan.

      „Kas mäletad, kuidas pärast ema surma küsisid kõik, kuidas isa end tunneb?“ küsin ma. „Ja meie aina vastasime, et peab vastu. „Kuidas isal läheb, kuidas isa end tunneb?“ Keegi ei küsinud kunagi, kuidas meil läheb, Kate. Me oleksime nagu, ma ei tea, kõrvalseisjad olnud. Mitte tütred, kes on äsja oma ema kaotanud.“

      Kate nuuskab ja lükkab eksinud salgu silmadelt kõrvale. „Vahest küsivad nad isa matustel lõpuks, kuidas meil läheb.“

      „Vaevalt küll! Mitte seni, kuni neil tuleb muretseda „vaese Bevi“ pärast. Ta on meie elus olnud kõigest mis – neli aastat –, aga isa matustel on õhtu