Annie Stanley, omadega merel. Sue Teddern

ei vasta. Me leppisime juba ammu kokku, et katsume Bevi taluda, aga Kate’il tuleb see paremini välja kui mul.

      Bev saabus isa ellu siis, kui olime hädavaevu õppinud päevi ilma emata õhtusse veeretama. Isa oli uuesti lugema hakanud, neelates vahel koguni köite päevas. Siis üüris ta aianduskooperatiivis maalapi ja liitus matkasellide klubiga.

      Bev oli ka klubi liige ja nii nende sõprus algaski. Kate’i ja mind ärritas just see, kui kiiresti sõprusest midagi enamat arenes. Bev ei pidanud meile meeldima (ei meeldinudki), et närvi minna selle üle, kui ruttu ta ema välja vahetas. See oli Bevi ainus süütegu. See, pluss tema kiindumus väikeste nikerdatud kivikujukeste ja peterselligarneeringute ja türkiissinise värvi vastu, mida ta kõiges eelistas. Ja Lionel Richie vastu ka.

      „Peaksime talle natuke hingamisruumi andma,“ ütleb Kate ettevaatlikult, sest teab, et see ettepanek on minevikus vaidlusi tekitanud. „Tema ju ka leinab.“

      „Ma tean. Kuidas ma saaksingi seda mitte teada, Kate?“

      „Ja olgem ausad, meil oli mugavam, kui ta isa elus osales. Ta hoolitses isa eest meie asemel. Ta käis isaga teatris. Lõikas tal varbaküüsi. Bevi kohalolek tähendas, et me ei pidanud muretsema.“

      „Ma muretsesin. Mõnikord.“

      „Muretsesid? Tõesti? Seda polnud just alati näha, Annie.“

      „Aga muretsesin. Mul oli lihtsalt nii palju muid kohustusi: töö ... ema taganutmine ... Rob.“

      „Ta ikka teab, eks? Oled sa Robile isa surmast teatanud?“

      Jään jõllitama viimast lonksu jahtunud teed kruusipõhjas.

      Kurat. Rob!

      Kate vangutab uskumatult pead. „Oh, Annie, see on ... See on tõesti .... Isa armastas Robi. Luba, et räägid talle kohe hommikul.“

      „Kas saaksid seda ise teha?“

      „Tõsiselt mõtled või? Mõtledki, eks? Jumala pärast!“

      „Võtan seda siis keeldumisena.“

      Kate ajab oma pikad koivad sirgu ja ronib voodist välja. „Homme esimese asjana. Luba mulle.“

      Noogutan. Teen seda. Millalgi homme. Kindlalt.

      „Olgu. Mul on kell 9 hommikul koosolek. Pean magama. Head ööd, Annu!“

      „Head und, Kätu!“

      Umbes poole kuue ajal hommikul tekib mul tunne, et keegi liigub köögis ja vannitoas ringi, paugutab välisuksega ja klõbistab mööda linoleumkattega treppe alla. Kate leidis ilmselt kohvi, saia ja hommikuhelbed üles, sest vedas need ise Tescost kohale. Samuti on ta jõudnud avastada umbes dušiotsiku, rivist väljas nõudepesumasina ja ühise välisukse tujuka lingi.

      Kaks tundi hiljem paneb järjepidev tirisemine mu võpatusega virguma. Uksekell. Arvatavasti teise korteri Tony uusim pruta, kes pidevalt lukkus ukse taha jääb, sest on võtme tuppa unustanud. Või mõni vaene äraaetud pakikuller, kes mu allkirja vajab, et edasi tormata. Kuna ma olen neil päevil nii palju kodus, kaalun mõnikord, et peaks avama naabrite Amazoni ja eBay tellimuste tasulise vastuvõtu. Kümnekas paki pealt pole ju palju küsitud ...

      Uksekell heliseb taas. Ronin voodist välja ja paotan rulood. Ukselävel ootab Rob, kelle selja taga kössitab Josh ja näpib telefoni. Tirin käeulatuses vedelevad dressid jalga ja paterdan allkorrusele neid sisse laskma.

      Robi nägu on tuhakarva. Ta haarab mu karuembusse ja astub siis sammu tagasi, et ka Josh saaks mind kallistada. Ma olin kavatsenud talle helistada. Ausalt olin. Nõme Kate jõudis ilmselt ette, olles kindel, et ma sõna ei pea. Okei, ega see uudis kuulugi ainult mulle, aga Rob on minu ekspeika ja uudise teatamine oleks tulnud jätta minu teha.

      Viipan nad elutuppa. Kate on diivanvoodi kokku pannud, päevateki laiali laotanud ning diivanipadjad kohale seadnud. Kui tugitooli taga poleks näha korralikult kokku rullitud voodiriideid, võiks arvata, et ta pole siin olnudki.

      „Tunnen nii kaasa, Annie,“ ütleb Rob, istub diivanile ja nookab Joshile, et too telefoni ära paneks ja ka maha istuks. „Kohutav uudis. Lihtsalt kohutav. Peter oli äge vend.“

      Noogutan. On jah. Oli jah.

      „Ta poleks pidanud sulle rääkima. Lubasin seda ise teha.“

      „Ta oli ikka veel šokis. Väga emotsionaalne, endast väljas. Käis aina peale, et Peter oleks tahtnud, et ma ta tööriistad endale võtaksin. Aga see ei jõua mulle veel kohale.“

      „Tema tööriistad?“

      „Nii kena temast. Nad olid tore paar.“

      Ahnii. Loogiline. „Bev rääkis sulle?“

      „Ta helistas surmajärgsel hommikul. Ütles, et oli aadressiraamatus F-täheni jõudnud ja tundis korraga vajadust minuga rääkida. Ma ei hakka salgama, et mul tõmbas ikka põlve nõrgaks. Onju, Josh?“

      Josh kinnitab seda mühatusega. Poisi telefon võdiseb taskus. Ta otsustab seda täiskasvanulikult ignoreerida.

      „Aga ma pidin sulle ise rääkima.“

      „Ah, mis vahet seal enam on. Võib-olla tahtis Bev su koormat kergendada.“

      „Miks kõik arvavad, et ma olen kasutu? Et ma pole võimeline asju ajama, midagi korraldama, käituma nagu täiskasvanu?“

      „Mulle oleks ka meeldinud, kui sa oleksid mulle helistanud, kullapai. Oleksin kohal olnud nagu keravälk.“

      „Kate on siin olnud. Tema juhatab vägesid. Ja siis võtab Bev juhtimise üle ja ma võin oma muretu elunautija elustiili juurde naasta.“

      „Muretu elunautija. Jajah.“ Rob tõuseb püsti. „Tahaks teed. Soovid ka?“

      „Teeksid röstsaia ka? Ma pole eile hommikust peale midagi söönud.“

      Rob laksutab keelt ja läheb kööki. „Kas Joshile leidub midagi ebatervislikku juua, mis oleks suhkrut täis topitud?“

      „Ei soovi, aitäh.“ Josh pööritab silmi. „Nagunii saan Rhysiga pool kaksteist kokku. Tahtsin lihtsalt öelda, et tead küll, et mul on su isa pärast kahju ja nii.“

      Ei saa salata, et tunnen Robist endiselt puudust. Armastust ei saa lihtsalt olematuks teha. Aga Josh kutsub esile teistsugust armastust: lähimat, mida olen tundnud emaksolemisele. Tal on isa paksud punakasblondid krussis juuksed ja kõhn kehaehitus. Tal on kahtlemata ka Robi melassisiirupi värvi silmad. Aknest väljakasvamine võtab aega, kuid ta käitub, nagu seda polekski.

      „Näeme siis, miss Stanley. Tšau, paps.“

      Josh mässib mulle käed kallistuseks ümber, teeb mulle pea peale musi ja lahkub.

      „Ta tahtis kaasa tulla,“ ütleb Rob köögiukselt, kui kuuleme välisukse paugatust. „Päris terve tee, mida on sellises olukorras sobilik öelda. Vaene kutt oli alles 2-aastane, kui minu paps suri. Ja ta ema vanamees on kuskil golfirajal veel ammu pärast meie ussiroaks saamist.“

      „Kuidas Bev tundus?“

      „Millal sa temaga viimati rääkisid?“

      „Haiglas. Kate on hiljem ka rääkinud.“

      „Võime tema poolt läbi hüpata, kui tahad. Viime ta näiteks lõunat sööma.“

      „Ei! Ma ei saa. Mitte veel.“ Korraga tunnen, et olen lämbumas ja nurka surutud.

      „Olgu pealegi. Aga sinu võiksin ikkagi lõunale viia.“

      „Tahaks ainult magada.“

      „Saan aru. Tõesti saan, Annie. Aga ma tahan aidata. Mis tüüplause see oligi, mis telekas öeldakse? Tahan „sinu jaoks olemas olla“.“

      Ta ütleb seda nii halva Ameerika aktsendiga, et ma ei suuda naeru pidada. See on veel hullem kui universaalne talumatsi aktsent. Rob on alati osanud