Agent Sonja. Ben Macintyre

Rudolf Hamburger abiellusid oktoobris lihtsa tseremooniaga, kus viibisid pereliikmed ja lähimad sõbrad.

      Vastabiellunud olid õnnelikud, töötud, rahatud ja, vähemalt Ursula puhul, ametis mässu õhutamisega. Nad keeldusid põhimõtteliselt vanemate rahalise abi vastuvõtmisest ja kolisid tillukesse ühetoalisesse korterisse, kus puudus küte ja soe vesi. Ursula silkas Berliini mööda ringi ja kirjutas artikleid Die Rote Fahnele, algatas agitpropaganda-teatrietendusi ja korraldas radikaalsete raamatute tutvustusüritusi. Parteijuhid andsid talle ülesandeks luua marksistlik tööliste laenuraamatukogu, mille liikmed võisid laenutada vasakpoolseid kirjandusteoseid, mida rohkesti avaldati. Talle anti abiks Erich Henschike, ortodoksne juut Danzigist, kes töötas hauakaevajana, ning koos liikusid nad käsikäruga mööda Berliini ringi ja kogusid raamatuid radikaalsetelt kirjastustelt ja üritust toetavatelt seltsimeestelt. Kui ühes ajalehes avaldati foto Ursulast koos raamatukäruga, polnud vanemad sugugi rahul. „Sellest polnud midagi, et ma käruga mööda Berliini ringi käisin, küll aga oli halvasti see, et ma lubasin end pildistada.“ Henschke oli kommunistist löömamees, kes oleks pigem peksnud pruunsärklasi kui kogunud raamatuid, mida ta ise kunagi ei viitsiks lugeda. Viimaks leidus neil juba 2000 raamatut, mis paigutati ajutistele riiulitele endises tuvikeldris juudi tööliskvartalis. Rudi maalis sildi, mis kuulutas suurte punaste tähtedega: „Marksistlik tööliste laenuraamatukogu. Laenutustasu 10 penni raamat.“ Esimeseks kliendiks oli vanaldane vabrikutööline: „Kas teil on mõni lihtne teos sotsialismi kohta minu naise jaoks, ilma võõrsõnadeta?“ Kuid palju huvilisi seal siiski ei käinud ja kasuks ei tulnud seegi, et kelder haises endiselt tuvisõnniku järele.

      Ursula seisis leti taga Berliini revolutsioonilise kirjanduse raamatulaadal, kui sinna saabus üks elegantne tumedanahaline võõramaalane ja hakkas teoseid lappama. Ursula soovitas talle „Maa tütart“. Mees teatas talle mõningase kahetsusega, et on seda juba lugenud, kuna Agnes Smedley on ametlikult tema naine, kuigi nad enam eriti ei suhtle. Ursula oli hämmastunud, kui sai teada, et tegu on India revolutsionääri Virendranath Chattopadhyayaga.

      Marksistliku kirjanduse tutvustamine oli nauditav ja ideoloogiliselt kiiduväärne tegevus, kuigi raha sellega mõistagi ei teeninud. Rudi oli nüüd paberitega arhitekt, ent sobilikku tööd leidus vähe. Üks Ursula sõber palkas teda kujundama Görlitzi jaama lähedal asuva kommunistide „Punase raamatupoe“ interjööri (kasutada tohtis vaid punast värvi). Ta koostas ka oma äia raamatukogu laienduse plaani ja töötas ühe uue hotelli väliskujunduse kallal. Aga üleilmne majandussurutis muutus üha hullemaks ja tööpakkumised kuivasid kokku.

      Abi saabus kaugelt. Rudi lapsepõlvesõber Helmuth Woidt töötas Shanghais Saksa firma Siemensi palgal. Ta saatis Rudile 1930. aasta alguses telegrammi ja teatas talle töökuulutusest, mis oli ilmunud ühes Shanghai ajalehes: brittide juhitud Shanghai munitsipaalnõukogu otsib arhitekti, kes ehitaks valitsushooneid selles Hiina linnas. Rudi kandideeris ja sai kohe vastuse: kui ta omal kulul Hiinasse reisib, siis ta saab selle ameti. Woidt pakkus, et Rudi võib tasuta peavarju saada korteris, mis asus tema Shanghai maja ülakorrusel.

      Ursula polnud esiti kindel, kas see on hea mõte. Kas see võrduks seltsimeeste hülgamisega, kui ta taas Saksamaalt lahkub? Samas pidi see ju olema maailmarevolutsioon ja Hiina kõlas üliromantiliselt. Ursula andis KPD peakorterisse teada, et läheb Shanghaisse ja kavatseb liituda Hiina kommunistliku parteiga, just nagu ta oli parteiga liitunud ka Ameerikas. „Kommunism on rahvusvaheline ja ma saan ka Hiinas edasi töötada,“ teatas ta naiivselt oma seltsimeestele.

      Ursulal polnud aimugi, millisesse poliitilisse keeristormi ta sisenemas on. Shanghais leidus tõepoolest Hiina kommunistlik partei, kuid see oli seadusvastane, seda kiusati taga ja see kõikus hävingu äärel.