Название | Agent Sonja |
---|---|
Автор произведения | Ben Macintyre |
Жанр | Биографии и Мемуары |
Серия | |
Издательство | Биографии и Мемуары |
Год выпуска | 0 |
isbn | 9789916170410 |
27. Peter Beurtoni loal.
28. Allikas teadmata
29. Allikas teadmata
30. Hamburgeri perekonna loal
31. NACP, RG 242.28: National Archives Collection of Foreign Records Seized
32. BStU, MfS, HA IX/11, FV 98/66, Bd. 39, S. 145
33. András Tromi loal
34. BStU, MfS, HA IX/11, FV 98/66, Bd. 40, S. 7
35. Ann Simpsoni loal
36. Hamburgeri perekonna loal
37. Hamburgeri perekonna loal
38. Sybill Clay ja Stella Caffyni foto. Emily Hahni pärandkogu
39. Briti Riigiarhiiv, Kew, KV2/1253
40. Peter Beurtoni loal
41. Briti Riigiarhiiv, Kew, KV2/3908
42. Erakogu. Teosest Jonathan S. Gould, „German Anti-Nazi Espionage in the Second World War: The OSS and the Men of the TOOL Missions“, Abingdon, Oxon; New York, NY: Routledge, 2019
43. NACP, RG 226: Records of the Office of Strategic Services
44. NACP, RG 226: Records of the Office of Strategic Services
45. NACP, RG 226: Records of the Office of Strategic Services
46. Peter Beurtoni loal
47. Peter Beurtoni loal
48. Peter Beurtoni loal
49. Taastrükitud Oxfordi ülikooli Lady Margaret Halli kolledži direktori loal
50. AP/Shutterstock
51. Keystone/Alamy
52. © Martin Pope/Camera Press, London
53. BArch, Bild 10-2167-11
Lõpulehekülgede materjalid
Perekonnafotod ja dokumendid lõpulehekülgedel on taastrükitud Hamburgeri perekonna ja Peter Beurtoni loal. Trinity katsetuste ja Richard Sorge fotode autoriõigus: Getty Images.
SISSEJUHATUS
Kui oleksid 1945. aastal külastanud idüllilist Great Rollrighti küla Inglismaal, siis oleks vahest jäänud sulle seal silma kõhn, tumedajuukseline ja ebatavaliselt elegantne naine, kes väljub kivist taluhoonest nimega The Firs ja istub jalgrattasadulasse. Tal oli kolm last ja abikaasa Len, kes töötas lähedal alumiiniumitehases. Naine oli sõbralik, kuid veidi kinnine, ning kõneles inglise keelt vaevu aimatava aktsendiga. Ta küpsetas suurepäraseid kooke. Tema naabrid Cotswoldsis1 teadsid tema kohta vähe.
Nad ei teadnud, et see naine, keda nad kutsusid missis Burtoniks, on tegelikult Punaarmee polkovnik Ursula Kuczynski – pühendunud kommunist, autasustatud Nõukogude sõjaväeluureohvitser ja hea väljaõppega spioon, kes oli luureoperatsioone läbi viinud Hiinas, Poolas ja Šveitsis, enne kui ta Moskva käsul Inglismaale saabus. Nad ei teadnud sedagi, et kõigil tema kolmel lapsel on eri isa ning et ka Len Burton on salaagent. Nad ei teadnud, et ta on saksa päritolu juut, fanaatiline natsismivastane, kes on natside järele luuranud II maailmasõja ajal ning luurab nüüd Suurbritannia ja USA järele uue külma sõja käigus. Nad ei teadnud ka seda, et The Firsi taga asuvas välipeldikus asub Mrs Burtoni (tegelikult Beurtoni) konstrueeritud võimas raadiosaatja, mis on ühenduses Nõukogude luure peakorteriga Moskvas. Great Rollrighti külaelanikud ei teadnud sedagi, et oma viimase sõjaaegse missiooni käigus oli Mrs Burton aidanud kommunistlikel spioonidel sisse imbuda ülisalajasse ameeriklaste langevarjurioperatsiooni, millega toimetati natsivastaseid agente surevasse Kolmandasse Reich’i. Need „head sakslased“ spioneerisid väidetavasti Ameerika heaks, kuid tegelikult töötasid nad Great Rollrightis elava polkovnik Kuczynski alluvuses.
Kuid Mrs Burtoni kõige olulisem salaamet pidi muutma maailma saatust: ta aitas NSV Liidul aatomipommi ehitada.
Ursula oli juba aastaid juhtinud kommunistlike spioonide võrgustikku, mis asus sügaval keset brittide tuumarelvastuse arendamisprogrammi, ja edastanud Moskvale informatsiooni, mis viimaks võimaldab Nõukogude teadlastel kokku panna oma tuumaseadeldise. Ta osales täiel määral külaelus, tema saiakesi kadestasid kogu Great Rollrighti naised. Kuid sellega paralleelses salaelus vastutas ta muu hulgas jõutasakaalu säilitamise eest Ida ja Lääne vahel ja uskus, et aitab ära hoida tuumasõda, kui varastas ühe poole tuumasaladusi, et neid teisele poolele anda. Kui ta koos talongiraamatu ja kottidega jalgrattale istus, läks ta tegelikult ostma eluohtlikke saladusi.
Ursula Kuczynski Burton oli ema, koduperenaine, kirjanik, suurepärane radist, meisterspioon, kuller, sabotöör, pommitegija ja külma sõja salaagent – seda kõike samal ajal.
Tema koodnimi oli Sonja. See on tema lugu.
1
TUULEPÖÖRIS
Kui üks Berliini politseinik 1. mail 1924 kumminuiaga 16-aastast tüdrukut vastu selga lõi, sünnitas ta sellega tulevase revolutsionääri.
Tuhanded berliinlased olid juba mitu tundi maiparaadi ajal tänavatel sammunud ja tähistanud iga-aastast töörahva püha. Nende seas oli hulgaliselt kommuniste ja suur noortedelegatsioon. Nad kandsid punalippe ja plakateid kirjadega „Käed eemale Nõukogude Liidust“ ning üürgasid kommunistide laule: „Oleme punatuleviku sepad / meie vaim on tugev / sepistame õnne võtmeid.“ Valitsus oli poliitilised demonstratsioonid keelustanud ja tänavaid ääristasid politseinikud, kes toimuvat süngelt pealt vaatasid. Käputäis fašistide pruunsärklasi oli tänavanurgale kogunenud, et demonstrante maha karjuda. Puhkesid mõned rüselused. Läbi õhu lendas pudel. Kommunistid laulsid üha valjemini.
Noorkommunistide grupi esireas marssis kõhn tüdruk, kes kandis töölise soni. Kahe nädala pärast saab ta 17-aastaseks. See oli Ursula Kuczynski esimene tänavademonstratsioon ning tema silmad särasid põnevusest, kui ta plakatit lehvitas ja üürgas saksa töölishümni: „Auf, Auf, zum Kampf“ („Üles, üles, võitluse nimel“). Ursula hüüdnimi oli Tuulepööris ning ta lausa tantsis suurest rõõmust, kui ta teiste kõrval marssis ja laulis.
Paraad pöördus Mittelstrassele, kui politsei neile kallale kargas. Ursula meenutab, kuidas „pidurite krigin laulmise summutas ning siis kõlasid karjed, politseiviled ja protestihüüded. Noored tõugati pikali ja tiriti veokitesse“. Kogu selles segaduses tõugati ka Ursulat ja ta kukkus kõnniteele. Kui ta üles vaatas, nägi ta enda kohal kogukat politseinikku. Tema rohelise mundri kaenlaalused olid higist märjad. Mees irvitas, tõstis kumminuia ja virutas sellega täiest jõust Ursulale vastu selga.
Tema esimene reaktsioon oli põletav viha, millele järgnes kõige teravam valuaisting, mida ta oli kunagi kogenud. „See tegi nii kõvasti haiget, et ma ei suutnud enam korralikult hingatagi.“ Noor kommunistist sõber nimega Gabo Lewin tiris ta ühte ukseavasse peitu. „Pole midagi, Tuulepööris,“ ütles ta, hõõrudes seda kohta tüdruku seljal, mida kumminui oli tabanud. „Küll sa selle üle elad.“ Ursula grupp oli laiali jooksnud. Mõned olid juba arreteeritud. Kuid veel tuhanded marssijad lähenesid laia tänavat pidi. Gabo tiris Ursula püsti ja ulatas talle ühe mahakukkunud plakati. „Jätkasin demonstratsiooniga,“ kirjutas ta hiljem, „teadmata veel, et see otsus määrab mu edasise elusuuna.“
Ursula ema oli ülivihane, kui tütar õhtul koju saabus, riided katki rebitud ja seljal suur verevalum.
Berta Kuczynski