Agent Sonja. Ben Macintyre

kommunismile: „Liialdused pressis, mõne artikli primitiivne toon, žargoonist kubisevad igavad kõned, vastaste seisukohtade ülbe tagasilükkamine. Te ei oska kohelda intellektuaale, keda te eemale tõukate, mitte ei ürita enda poolele võita. Te solvate vastaseid, mitte ei alista neid loogikaga, et neid siis enda ridadesse värvata.“

      Ursula pidas seda „tüüpiliseks väikekodanlikuks suhtumiseks“. Kuid ta pidi salaja tunnistama: „ma tean, et tema väidetes on oma tõetera“. Aga see vaid suurendas tema soovi vastu vaielda.

      Rudi lõpetas need vaidlused tavaliselt mõne naljaga.

      „Mis me tülitseme! Maailmarevolutsiooni pärast ei tasu veel teineteise peale karjuma hakata.“

      Rudi liitus Punaabiga, mis oli tööliste vastastikuse abi organisatsioon ja millel oli sidemeid kommunistidega. Temagi luges Leninit ja Engelsit ja nimetas end nende toetajaks. Kuid ta keeldus konkreetselt KPD-ga liitumisest ega löönud kaasa Ursula aktivistitegevuses. Oma rahuliku pealispinna alla oli Hamburger hämmastavalt kangekaelne mees, kes jäi liitumise küsimuses kõigile veenmiskatsele kurdiks. „On asju, mis mind partei puhul häirivad,“ ütles ta. „Vahest ma jõuan vaikselt ka selleni, kui sa mulle aega annad.“

      Pärast üht eriti raevukat vaidlust kirjutas Ursula: „Kui Rudi peab küsitavaks sotsialismi kui sellise rakendatavust, siis ma ärritun ja vaidlen vastu. Tema jaoks on see sama, nagu läheks meie arvamused lahku mõne raamatu või kunstiteose asjus, aga minu jaoks on need kõige tähtsamad probleemid üldse, kogu meie ellusuhtumine. Sellistel hetkedel näib ta mulle täiesti võõras.“ Kuid Ursula ei kavatsenud alla anda. Ta kirjutas Rudi jaoks ümber terve portsu kommunistide tsitaate – kummaline armukingitus. „Ma usun, et kui me kokku jääme, siis on vaid aja küsimus, millal ta parteiga liitub,“ ütles ta Jürgenile. „Kuid see võib võtta veel kaks aastat.“

      Ursula lahkus 1927. aasta aprillis Prageri poest ja vihatud Sibula juurest ning läks arhiiviassistendiks juutidele kuuluvasse Ullsteini – see oli üks suurimaid ajalehe- ja raamatukirjastusi kogu Saksamaal. Üks esimesi asju, mis ta seal töötades tegi, oli artikli kirjutamine Die Rote Fahnele, teemaks puudulikud töötingimused tema uuel töökohal. „Sissekäigu juures jagati laiali tuhat kakssada tasuta koopiat ja see avaldas siinsetele muljet.“ Eriti kindlasti just juhatusele.

      Ursula vallandati Ullsteinist vähem kui aasta pärast. Ta oli pahandusetekitaja ning tõsiste poliitiliste rahutuste ja üha jõudu koguva juudivastasuse ajastul soovis kirjastus probleeme vältida.

      „Sa pead töölt lahkuma,“ ütles Hermann Ullstein talle.

      „Miks?“ küsis Ursula, kuigi ta teadis vastust.

      „Demokraatlikus ettevõttes puuduvad kommunisti jaoks väljavaated.“

      Kahtlase tööajaloo ja väheste kogemustega Ursulal polnud üha suureneva tööpuuduse ajal võimalik uut ametit leida. Ta keeldus ka vanemate armuandidest. Ta soovis uut väljakutset paigas, mis oleks tundmatu ja kus tal leiduks ruumi mõelda ja kirjutada. Ta vajas täiesti uut moodi seiklust. Ta valis Ameerika.

      Suur Lenin oli kirjutanud: „Esiteks võidame enda poole Ida-Euroopa, siis Aasia massid. Seejärel piirame ümber kapitalismi viimase kantsi, Ameerika Ühendriigid. Me ei peagi võitlema. See kukub küpse viljana meile pihku.“ Ameerika oli revolutsiooniks valmis. Lisaks elas seal Jürgen, keda Ursula näha tahtis. Ta oli otsusele jõudnud: ta läheb USA-sse ja naaseb siis, kui Rudi on arhitektuuriõpingud lõpetanud. Või siis mitte. See oli veider otsus ja väga julge valik vallalise 21-aastase neiu jaoks, kes polnud kunagi välismaal käinud. Tegemata välja oma ema anumisest ja lükates tagasi isa rahalise toetuse, astus ta 1928. aasta septembris liinilaeva pardale, mis pidi Philadelphiasse sõitma. Rudi tuli sadamasse kaasa ja lehvitas talle, ise endalt küsides, kas ta Ursulat veel kunagi näeb.

      Suure majandussurutise künnisel seisev Ameerika oli paik, kus paljudel läks hästi, teised aga virelesid vaesuses. Avarad võimalused ja laostumine, suured ootused ja ähvardav majanduskatastroof. Ursula sai esimest korda elus iseseisvaks. Ta leidis tööotsa ühes kveekerite perekonnas, kus ta pidi lastele õpetama saksa keelt; seejärel töötas ta Hotel Pennsylvanias toateenijana. Tema inglise keele oskus, mis oli juba saabudes hea, arenes kähku. Kuu aja pärast reisis ta rongiga New Yorki ja suundus Manhattani Lower East Side’i.

      Seal paiknes Henry Streeti asundus, mille oli rajanud progressiivne reformija ja meditsiiniõde Lillian Wald ning mis pakkus linna vaestele immigrantidele arstiteenuseid, haridust ja kultuuriüritusi. Immigrandid võisid seal tasuta majutust saada, kui nad olid valmis iga nädal paar tundi sotsiaaltööle pühendama. Asunduse hingeks oli Wald ise – see oma ajast ees olev feminist oli sihiks võtnud naiste ja vähemuste õiguste edendamise, naiste valimisõiguse ja rassilise integratsiooni saavutamise, ning Ursula, kõige uuem Henry Streeti asunduse elanik, pidas teda inspireerivaks eeskujuks. Ursula kohtus temaga vaid korra, kuid oli ameeriklanna isiksusest ja elufilosoofiast võlutud. „Inimeste õnne tagamine nõuab aktiivset koostööd meeste ja naiste vahel, see ei saa jääda vaid ühe soo ülesandeks,“ kuulutas Ward. Ursula kolis sisse ja leidis töö Prosniti raamatupoes Manhattani põhjaosas.

      Ursula elas USA-s ligi aasta aega. See kogemus vormis teda põhjalikult ja siit sai alguse armastuse-vihkamise suhe kapitalistliku Läänega, mis kestab kogu tema ülejäänud elu. Pööraste kahekümnendate lõpu Ameerika poliitilised ja majanduslikud äärmused olid võrreldavad Weimari vabariigi olukorraga. New York oli rahvaarvult Londonit edestanud ja saanud maailma suurimaks linnaks, kus elas üle kümne miljoni inimese. Linn oli energiast, loovusest ja jõukusest laetud ning seda kujundasid uued tehnoloogiad, autod, telefonid, raadio ja džäss. Kuid särava pealispinna all kogus jõudu katastroof, kui nii suur- kui ka väikeinvestorid valasid oma säästud ülekuumenevasse aktsiaturgu, sest nad uskusid, et mull ei lõhke kunagi.

      Erinevalt Sibulast polnud Prosnitil midagi selle vastu, et tema töötajad raamatuid loevad. Ursula oli marksistliku-leninistliku kirjandusega juba hästi kursis ja võis peast pikki lõike tsiteerida, mida ta päris tihti tegigi. Paljud Prosniti kliendid olid ameeriklastest kommunistid ning riiulitel leidus hulgaliselt vasakpoolsete silmapiiri avardavaid teoseid proletariaadi kirjandusliikumiselt: raamatud, mille töölisklassi seast pärit kirjanikud olid kirjutanud klassiteadlikule lugejaskonnale. Ameerika vasakpoolsuse värske intellektualismipuhang haaras ka Ursula kaasa. Eriti südamelähedaseks sai talle üks äsja ilmunud teos. Radikaalne ameerika kirjanik Agnes Smedley avaldas 1929. aasta aprillis raamatu „Maa tütar“ („Daughter of the Earth“). Suuresti kirjaniku enda elul põhineva teose kangelanna on Marie Rogers, vaestest oludest pärit neiu, kellel on suhteprobleeme ning kes hakkab viimaks edendama rahvusvahelise sotsialismi ja India iseseisvuse aateid. „Mul puudub kodumaa,“ kuulutab Smedley peategelane. „Minu kaasmaalasteks on need mehed ja naised, kes võitlevad rõhumise vastu … Pühendan end neile, kes surevad muudel põhjustel: vaesusest kurnatuna, rikaste ja võimukate ohvriks langenult, meie suure ürituse eest võideldes.“ „Maa tütar“ sai kohe bestselleriks ja Smedley kuulutati „naiste radikaalkirjanduse emaks“. Ursula jaoks oli see raamat nagu lahinguhüüd: naine, kes kaitseb rõhutuid, nõuab radikaalseid muutusi ja on valmis surema aate eest, mis kõlab romantiliselt, glamuurselt ja riskantselt.

      Mõni nädal pärast New Yorki saabumist liitus Ursula Ameerika kommunistliku parteiga. Kevadel külastas ta sotsialistide puhkelaagrit Hudsoni jõe ääres, kus ta kohtas Michael Goldi, oma vanemate tuttavat, keda võis tollal pidada Ameerika kõige kuulsamaks radikaalseks hääleks. Gold oli Itzok Isaac Granichi kirjanikunimi. Rumeeniast immigrantidena saabunud juutide poeg, üles kasvanud vaesuse keskel Lower East Side’is, oli ta pühendunud kommunist ja raevukas polemiseerija, kes rajas marksistliku ajakirja The New Masses, mida ta toimetas. Goldile meeldis tüli norida. Kui ta Ernest Hemingwayd „renegaadina“ kirjeldas, saatis Hemingway talle lühikese vastuse: „Võite Mike Goldile öelda, et Ernest Hemingway palub tal persse käia.“ Ursula nimetas Goldi romaani „Rahatud juudid“ („Jews without Money“) üheks oma lemmikraamatuks.

      New York oli Ursula arust ühtaegu veetlev ja eemaletõukav paik; ta igatses taga kodu, seltsimehi ja perekonda. Eelkõige igatses ta aga Rudi järele.

      Ursula asus 1929. aasta