Agent Sonja. Ben Macintyre

„Vähe sellest, et ta on meie vastu,“ märkis üks Saksa tööstur süngelt. „Ta on ka väga häbematu.“

      Seda tormilist 14-aastast perioodi, mis jäi keisri languse ja Hitleri esiletõusu vahele, võiks pidada järgnevate jubeduste ettekuulutajaks, kui oht sai üha selgemaks. Kuid neil aastatel noor olla oli siiski joobnustav, eriline ja põnev, kuna tundus, et maailm on hulluks läinud. Sõjavõlad, reparatsioonid ja finantsilised eksisammud tõid kaasa hüperinflatsiooni. Sularaha oli vaevalt väärt paberit, millele see oli trükitud. Mõned nälgisid, teised hakkasid meeletult kulutama, kuna polnud mõtet alles hoida raha, mis on peagi väärtusetu. Sürrealistlikud stseenid: hinnad kerkisid nii kähku, et restoranikelnerid ronisid iga poole tunni tagant lauale, et karjuda uusi menüühindu; päts leiba, mis maksis 1922. aastal 160 marka, oli 1923. aasta lõpuks väärt juba 200 miljonit marka. Ursula kirjutas: „Naised ootavad vabrikuväravas, et abikaasa palk kätte saada. Iga nädal antakse neile terve hunnik miljardimargaseid rahatähti. Raha kätte saanuna lippavad nad kohe poodi, sest kaks tundi hiljem võib margariin juba kaks korda rohkem maksta.“ Ühel pärastlõunal avastas ta pargipingi alt ühe jalaga sõjaveterani, kelle komps väheste asjadega oli vastu rinda surutud. Mees oli surnud. „Miks juhtuvad maailmas nii kohutavad asjad?“ pidi ta endalt küsima.

      Kuigi elu Schlachtensee ääres kulges suuremalt jaolt vana rada mööda, kõigi nende kultuursete keskustelude ja peene mööbli keskel, siis mujal olid miljonid inimesed poliitiliselt radikaliseerumas. Välisminister Walther Rathenau langes 1922. aastal atentaadi ohvriks, mille sooritasid äärmusrahvuslased pärast seda, kui ta kirjutas alla rahulepingule NSV Liiduga. Iga päev oli Ursula tunnistajaks grotesksele ebavõrdsusele, mis valitses vaesunud linnarahva ja jõuka kodanluse vahel – temagi kuulus viimase sekka. Ta neelas Lenini ja Luxeburgi teoseid ning Jack Londoni ja Maksim Gorki radikaalseid romaane. Sarnaselt oma vennale tahtis temagi ülikooli minna.

      Jürgen oli akadeemiliste vasakpoolsete seas tõusev täht. Olles Berliini, Erlangeni ja Heidelbergi ülikoolis õppinud filosoofiat, poliitmajandust ja statistikat, sai ta viimaks majandusteaduse doktoriks ja siirdus 1926. aastal Ameerikasse, et jätkata akadeemilist karjääri Brookingsi instituudis Washingtonis. Seal kohtus ta Marguerite Steinfeldiga, kes oli samuti majandusteadlane, ja nad abiellusid kaks aastat hiljem.

      Berta leidis aga, et tema tütar, kes oli niigi kahtlasele teele läinud, ei vaja kõrgharidust; tal on vaja naiselikumaid oskusi ja siis abikaasat. Kuueteistaastane Ursula läks 1923. aastal ametikooli, et õppida masinakirja ja kiirkirja.

      Öösiti ta kirjutas: luuletusi, lühilugusid, seiklusjutte ja romantikat. Akadeemilisest haridusest ilma jäetud, suunas ta oma energia väljamõeldud maailma. Tema lapselikud kirjutised peegeldasid põnevusjanu, teatraalsusiha, absurdiarmastust. Ursula oli oma lugudes alati keskne kangelane, kuigi ta kirjutas endast kolmandas isikus: noor naine, kes jõudis suursaavutusteni tänu oma otsusekindlusele ja riskivalmidusele. Ühe tegelase kohta on ta kirjutanud: „Ta pidi ületama lapsepõlve kehalise nõrkuse, aga oli nüüd karastunud ja tugev.“ Väikeõed nimetasid teda Muinasjutu-Tuulepööriseks. Tema päevikus kohtab tavalisi teismeliseea süngeid mõttemõlgutusi, kuid sealt kajab vastu ka vaibumatu optimism. „Olen pahas tujus,“ kirjutas ta. „Tõre ja torisev; olen tulipäine segavereline musta juukselaka, juudinina ja kohmakate jäsemetega, virisen ja mossitan … kuid taevas on sinine, päike soojendab, kuuskedel on kastetilgad ja õhus on värskust, ja ma tahan välja minna, hüpata ja joosta ja kõiki inimesi armastada.“

      Samal aastal, kui Ursula ametlik haridustee läbi sai, algatas Hitler oma õllekeldriputši Münchenis – läbikukkunud riigipöörde, mis tegi tulevasest füürerist tuntud nime, kuigi ta lõpetas vanglas, kus ta kirjutas „Mein Kampfi“, natside sallimatuspiibli.

      Ursula oli omandanud oma isa poliitilised vaated: inimlik viletsus, millele ta tunnistajaks oli olnud, šokeeris teda tõsiselt, ning fašism oli lausa vastik, ent uued värskeid ideed ühiskondliku võrdsuse, klassivõitluse ja revolutsiooni kohta tundusid põnevad, seega tõmbas teda ligi just kommunism. „Saksamaa enda sotsialistlik revolutsioon pole enam kaugel,“ kuulutas ta. „Kommunism muudab inimesed õnnelikumaks ja paremaks.“ Bolševistlik revolutsioon oli tõestanud, et vana kord on mädanev ja hävingule mõistetud. Fašism tuleb alistada. Ta liitus 1924. aastal Saksamaa Noorkommunistide Liiduga (Kommunistischer Jugendverband Deutschlands), olles nii leidnud ideoloogilise kodu kogu edasiseks eluks. Ta oli siis kuusteist aastat vana. Sarnaselt teistele rikkast perest pärit kommunistidele üritas ka Ursula oma privilegeeritud tausta varjata. „Me elasime palju tagasihoidlikumalt, kui oleks võinud arvata,“ kinnitas ta. „Üks mu vanavanaisa müüs Galiitsias kärust saapapaelu.“

      Ursula noorkommunistidest seltsimehed pärinesid Berliini kõigist nurkadest, klassidest ja kogukondadest, ent neid ühendas soov kukutada rõhujatest kapitalistid ja luua uus ühiskond. Selles joovastavas keskkonnas oli kerge uusi sõpru leida. Gabriel Lewin ehk Gabo pärines äärelinna keskklassiperest. Heinz Altmann oli kena välimusega õpipoiss, kelle veenmine sai Ursula jaoks viimaseks tõukeks parteiga liituda. Nemad olid Saksamaa kommunismi noored käsilased ning Ursula oli põnevil, et temagi kuulub nüüd nende sekka. Pärast 1924. aasta 1. mai demonstratsiooni oli ta lõplikult veendunud, et aadete nimel tasub riskida. Kuigi politseiniku nuiahoobist jäänud verevalum paranes peagi, ei unustanud ta seda ebaõiglust kunagi.

      Nädalalõppudel käisid noorkommunistid maal, et seletada saksa talurahvale marksismi-leninismi, kuigi sageli ässitati neile koerad kallale. Ühel õhtul viibisid nad Berliinist põhja jäävas Löwenbergis ja neisse sümpaatiaga suhtuv talunik lubas neil ööbida oma heinaküünis. „Sel õhtul olime eriti rõõmsas tujus,“ kirjutas Ursula. „Kohe, kui olime pikali visanud, asus keegi ette kujutama seda paika kahekümne aasta pärast. Löwenberg aastal 1944: muidugi juba ammu kommunistlik. Vaidlesime pikalt selle üle, kas rahast on juba loobutud. Siis oleme kahjuks juba väga vanad: kolmekümnendate eluaastate keskel!“ Nad uinusid, unistades revolutsioonist.

      Ursula oli otsekui misjonäriks sündinud. Ta polnud moraalitseja, kuid talle meeldis teisi oma usku pöörata ning ta käis uskumatutele seni peale, kuni nemadki hakkasid maailma nägema tema moodi. Ta asus tööle ka pere lapsehoidja kallal. „Üritasin talle selgitada, kuidas asjad on. Tema arust kõlas mu jutt üsna mõistlikult,“ väitis Ursula. Olga Muthi see tegelikult küll ei huvitanud, kuid ta suutis tüdrukut uskuma panna, et kuulab teda tõsiselt.

      Kuczynskitele muidugi ei meeldinud, et nende tütar saab politseinike käest peksa ja ööbib heinaküünides koos kamba noorkommunistidega. Kuna Robertile tundus, et tütre „ainus tõeline huviala on lugemine“, korraldas ta asjad nii, et Ursula läheks tööle R. I. Prageri raamatukauplusse Mittelstrassel – peamiselt müüdi seal juura- ja poliitteoseid. Berta ostis talle kontskingad, valge kraega tumesinise kleidi, kindad ja pruuni krokodillinahast käekoti. Ema ja lapsehoidja vaatasid Ursula üle, kui ta pidi esimest päeva tööle minema.

      „Ei midagi ees ega ka taga,“ leidis Ollo. „Näed endiselt välja nagu poiss.“

      „Jalad on siiski üsna kena kujuga,“ ütles Berta. „Seda on näha küll vaid siis, kui tipid tillukeste sammudega.“

      Ollo nõustus: „Urselist ei saa kunagi daami.“

      Karm, aga tõsi, nagu ka kõik muu, mida Olga Muth ütles. Oma pika nina, lühikeste juuste ja otsekohese olekuga ei mõjunud Ursula tõesti üldse daamilikult. „Ei saa minust kunagi kuulsat kaunist luike,“ kirjutas ta päevikusse. „Ega mu nina, kõrvad ja suu ju väiksemaks ei lähe.“ Kuid juba teismelisena leidus tal seksapiili, mida paljud pidasid vastupandamatuks. Ta itsitas, kui sõitis rattaga tööle ja Dresdneri panga katust parandav tööline talle järele vilistas: „Saadab õhusuudluse ja ajab käed laiali.“ Oma säravate silmade, saleda figuuri ja nakatava naeruga leidis ta Zehlendorfi noortepidudel alati kergesti tantsupartnereid. Ühel neist kandis ta „erepunaseid lühikesi pükse ja liibuvat kleiti tärgeldatud kraega“ ning tantsis kuni poole kuueni hommikul. „Mõned väidavad, et ma suudlesin kahtkümmet poissi,“ ütles ta vennale. „Kuid neid polnud kindlasti üle üheksateistkümne.“

      Töö Prageri kaupluses oli igav ja väsitav. Poejuhatajaks oli ahelsuitsetajast türann suure, kiila ja veidi loperguse