Agent Sonja. Ben Macintyre

Berta teada. „Miks sa sedasorti seltskonnaga ringi jõlgud?“

      „See „sedasorti seltskond“ on noorkommunistide kohalik haru. Ma olen selle liige.“

      Berta saatis Ursula isa töötuppa.

      „Mina austan iga inimese arvamusvabadust,“ teatas Robert Kuczynski oma tütrele. „Kuid seitsmeteistaastane tüdruk pole veel piisavalt küps poliitikale pühendumiseks. Seega ma palun sult täiesti viisakalt, et sa tagastaksid oma liikmekaardi ja ootaksid selle otsuse langetamisega veel mõne aasta.“

      Ursulal oli vastus juba valmis. „Kui seitsmeteistaastased on piisavalt vanad, et käia tööl, kus neid ekspluateeritakse, siis on nad piisavalt vanad ka ekspluateerijate vastu võitlemiseks … ja just seetõttu olen ka mina hakanud kommunistiks.“

      Robert Kuczynski suhtus kommunistidesse sümpaatiaga ja tegelikult isegi imetles tütre julgust, kuid oli selge, et Ursulaga saavad vanemad veel päevi näha. Kuczynskid toetasid töölisklassi võitlust, kuid see ei tähendanud veel, et nad oleksid soovinud oma tütart selle ridades näha.

      Robert ütles Ursulale, et tema poliitiline radikalism on vaid mööduv tuju. „Viie aasta pärast sa naerad selle üle.“

      Kuid tütar andis vastu: „Viie aasta pärast tahan ma olla kaks korda tublim kommunist.“

      Kuczynskid olid rikkad, mõjukad ja heade suhetega ning sarnaselt kõigi teiste Berliini juudiperedega ei osanud nemadki karta, et paarikümne aasta pärast pole nende senisest maailmast enam midagi järel, sest sõda, revolutsioon ja süstemaatiline genotsiid on selle minema pühkinud. Berliinis elas 1924. aastal 160 000 juuti, mis oli kolmandik kogu Saksamaa juudirahvast.

      Robert René Kuczynski (raske kirjutada, kuid lihtsam hääldada: ko-tšin-ski) oli Saksamaa lugupeetuim demograafiastatistik – üks neist teerajajatest, kes hakkas arvandmeid kasutama ühiskondliku poliitika kujundamise eesmärgil. Tema meetod rahvastikustatistika näitajate väljaarvutamiseks – Kuczynski määr – on tänapäevalgi kasutusel. Roberti isa oli edukas pankur ja Berliini väärtpaberibörsi president, kes pärandas pojale kire arvude vastu ja ühtlasi piisavalt raha, et seda kirge rahuldada. Robert oli leebe loomuga ja pedantne õpetlane, „intellektuaalide kuue põlvkonna“ uhke järeltulija, kellele kuulus suurim eraraamatukogu Saksamaal.

      Robert abiellus 1903. aastal Berta Gradenwitziga, kes pärines samuti saksa-juudi äriintellektuaalide seast ja oli kinnisvaraarendaja tütar. Kunstnikukalduvustega Berta oli arukas ja samas üsna laisk. Ursula varaseimad mälestused oma emast koosnesid värvidest ja mustritest: „Kõik särab kuldpruunilt. Samet, tema juuksed ja silmad.“ Berta polnud andekas maalija, kuid keegi polnud seda talle öelnud, seega plätserdas ta õnnelikult edasi, olles küll abikaasale pühendunud, kuid jättes väsitava igapäevase lapsehoiu teenijate hooleks. Kosmopoliitsed ja ilmalikud Kuczynskid pidasid end eelkõige sakslasteks ja alles seejärel juutideks. Kodus räägiti sageli inglise või prantsuse keeles.

      Kuczynskid tundsid kõiki, kellel Berliini vasakpoolsete intellektuaalide ringkondades vähegi kaalu oli: marksistide liidrit Karl Liebknechti, kunstnikke Käthe Kollwitzi ja Max Liebermanni, ning Walther Rathenaud, töösturit ja Saksamaa tulevast välisministrit. Albert Einstein oli üks Roberti lähimaid sõpru. Ükskõik millisel õhtul võis Kuczynskite õhtusöögilaua taha koguneda hulk kunstnikke, kirjanikke, teadlasi, poliitikuid ja intellektuaale – nii juute kui ka mittejuute. See on vaieldav, kuhu Robert täpselt asetus Saksamaa ülikeerukas poliitilises kaleidoskoobis, sest tema vaated kõikusid vasaktsentrismist kuni äärmusvasakpoolsuseni, kuid enda arvates seisis Robert nagunii parteikuuluvusest kõrgemal. Nagu Rathenau kord mürgiselt salvas: „Kuczynski moodustab alati ühemehepartei ja asetub siis selle vasemale tiivale.“ Ta töötas kuusteist aastat direktorina statistikaametis, mis asus Berliin-Schönebergi linnaosas – see polnud kuigi raske töökoorem ja jättis talle piisavalt aega akadeemilisteks uurimusteks, vasakpoolsetele ajalehtedele artiklite kirjutamiseks ja ühiskondlikult progressiivsetes kampaaniates osalemiseks, seda eelkõige selleks, et parandada elutingimusi Berliini agulites (kuigi pole kindel, kas ta ise neid külastama vaevus).

      Ursula Maria oli Roberti ja Berta kuue lapse seas vanuselt teine. Temast kolm aastat vanem Jürgen oli sündinud 1904. aastal ja oli ühtlasi pesakonna ainus poisslaps. Ursulal oli neli nooremat õde: Brigitte (1910), Barbara (1913), Sabine (1919) ja Renate (1923). Brigitte oli Ursula lemmikõde, lähim nii vanuse kui ka poliitiliste vaadete poolest. Aga kunagi polnud kahtlust selles, et ainus poeg on kõige tähtsam laps peres: Jürgen oli varaandekas, arukas, oma arust eksimatu ja ärahellitatud ning pidas end õdedest üle olevaks. Ta oli ühtaegu Ursula usaldusalune ja salarivaal. Ursula, kes on teda kirjeldanud „parima ja arukaima inimesena, keda ma tean“, imetles ja põlgas Jürgenit võrdsel määral.

      Kuczynskid kolisid 1913. aastal, kui I maailmasõja alguseni oli jäänud veel aasta, suurde villasse Schlachtensee järve kaldal, mis asus Berliini nooblis Zehlendorfi linnaosas, Grunewaldi metsa ääres. See hoone, mis veel praegugi püsti seisab, ehitati Berta isalt päranduseks saadud maale. Suur krunt ulatus alla vee äärde ja sellel asusid puuviljaaed, metsasalu ja kanala. Kuczynskite palgal oli kokk, aednik, kaks majateenijat ja lapsehoidja, keda võis pidada eriti oluliseks.

      Olga Muth, keda hüüti Olloks, polnud vaid pereliige. Ta oli pere tugisammas, kes pakkus igavat igapäevast stabiilsust, rangeid reegleid ja piiritut kiindumust. Keiserliku laevastiku madruse tütar Ollo oli kuueaastaselt orvuks jäänud ja kasvas üles Preisimaal sõjaorbudekodus, erakordselt julmas paigas, kust ta võttis kaasa hingehaavad ja korraarmastuse, kuid tal oli siiski hea süda. Käbe, energiline ja terava keelega Ollo oli 30-aastane, kui ta 1911. aastal lapsehoidjana pere teenistusse asus.

      Ollo mõistis lapsi palju paremini kui Berta ning tal leidus ka hiilgav tehnika, kuidas seda talle meelde tuletada: lapsehoidja pidas proua Kuczynski vastu vaikset sõda, mida katkestasid metsikud tülid, mille käigus ta tavaliselt minema tormas, kuid naasis alati. Ursula oli Ollo lemmiklaps. Tüdruk pelgas pimedust ja kui allkorrusel pidu hoogu võttis, jäi ta Muthi leebe unelaulu saatel magama. Aastaid hiljem sai Ursula aru, et Ollo armastus tulenes osalt ka sellest, et ta pidas tüdrukut „liitlaseks lahingus ema vastu, selles vaikses ja kadedas võitluses“.

      Ursula oli tumedate harjasjuustega püsimatu põngerjas, uudishimulik ja rahutu viisil, mida ta ema pidas väga väsitavaks. „Nagu hobusejõhvid,“ pomises Ollo, kui tal juukseid kammis. Ursula lapsepõlv oli idülliline: ta ujus järves, korjas kanamune ja mängis pihlakate vahel peitust. Igal suvel veedeti osa aega Läänemere ääres Ahrenshoopis Roberti õe, tädi Alice’i suvekodus.

      Ursula oli seitsmene, kui puhkes esimene ilmasõda. „Täna kaovad meie vahelt kõik erinevused, täna oleme kõik sakslased, kes isamaad kaitsevad,“ kuulutas tema kooli direktor. Robert liitus Preisi kaardiväega, kuigi 37-aastaselt oli ta tegevteenistuseks liiga vana, seega oli ta sõja-aastatel ametis sellega, et arvutas välja sakslaste toitainevajadusi. Alice’i abikaasa Georg Dorpalen võitles vapralt läänerindel, nagu paljud teisedki juudid, ning naasis patriootliku sõjahaava ja Raudristiga. Kuczynskite jõukus kaitses neid enamiku sõjaaja hädade eest, kuigi toitu oli vähe ja Ursula saadeti viimaks Läänemere äärde alatoidetud laste laagrisse. Ollo pakkis talle kaasa šokolaaditrühvleid, mis olid tehtud kartulist, kakaost ja sahhariinist, ning terve kuhja raamatuid. Kui pliinide ja kuivatatud ploomide dieedil olnud raamatusõber Ursula mitu kilo raskemana koju naasis, oli sõda läbi. „Korista küünarnukid laualt,“ noomis ema. „Ära lurista.“ Ursula jooksis söögitoast minema ja lõi ukse pauguga kinni.

      Saksamaa kaotus ja häbi kuulutas ühtlasi Kuczynskite muretu eksistentsi lõpu algust. Poliitilise vägivalla allhoovused voogasid üle riigi. Kodanikurahutuste tõttu loobus keiser troonist, kuid keiserlikust armeest järele jäänu koos parempoolsete vabakorpustega surus vasakpoolsete ülestõusu julmalt maha. Rosa Luxemburg ja Karl Liebknecht rajasid 1. jaanuaril 1919 Saksa kommunistliku partei (KPD – Kommunistische Partei Deutschlands), kuid nad arreteeriti ja hukati juba mõni nädal hiljem. Nii algas Weimari vabariigi aeg, mida iseloomustas kultuuri õilmitsemine, hedonism, massiline tööpuudus, majanduslik ebakindlus ja üha süvenevad poliitilised konfliktid parem- ja vasakpoolsete äärmuslaste vahel. Robert Kuczynski nihkus