Agent Sonja. Ben Macintyre

võiks saada naispuuraidur?“ Pöörane inflatsioon muutis ta tillukese palga sisuliselt väärtusetuks. Oma teismeliseaastaid Weimari vabariigis mäletab ta läbi poliitiliste eelistuste prisma: „Tillukesed privileegidega kihid olid jõukad, kuid suurem osa vireles vaesuses ja töötud kerjasid tänavanurkadel.“ Ta oli otsusele jõudnud, et maailma tuleb muuta. Ursula oli ambitsioonikas ja enesekindel: tema muudab ühiskonda radikaalsemal moel kui ta isa ning saab ka paremaks emaks kui tema oma. Need kaks ambitsiooni lähevad hiljem küll tihti vastuollu.

      Robert ja Berta Kuczynski loobusid viimaks plaanist tütart poliitikast võõrutada. Robert võttis 1926. aastal vastu ajutise koha Brookingsi instituudis Jürgeni kõrval ning tema uurimisalaks sai Ameerika finants- ja populatsioonistatistika. Järgmiste aastate kestel külastas ta koos Bertaga korduvalt USA-d ning majapidamine jäi siis Ursula ja Olga Muthi juhtida, mis tugevdas veelgi nende sidet. „Meie Ollo, kel pole kunagi olnud kedagi armastada. Ollo, hüsteeriline väike hall loomake, pole kunagi millegagi rahul, kuid on meisse kõigisse väga kiindunud. Ollo, kes on valmis meie eest tulle minema, teeb meie heaks kõike, elab vaid meile, ei hooli muust maailmast peale oma kuue lapse.“ Ursula kirjad kaugel elavatele vanematele on kuivalt iroonilised: „Kallis emme, ma eeldan, et su ematunded on piisavalt tugevad, et meie elu argiseikadest huvituda.“ Teises kirjas paluti: „Loodame kõik ühiselt, et emme loobub oma hiilgavatest ideedest majapidamisasjade kohta ega soovita meile enam, kuidas tuleks kapsast keeta, maja koristada ja muud sellesarnast.“

      Kui Ursula veetis oma päevi raamatutelt tolmu pühkides, siis tema vend kirjutas neid. Jürgen Kuczynski oli 22-aastane, kui ta kirjutas 1926. aastal teose „Naastes Marxi juurde“ („Zurück zu Marx“) – ja see oli vaid avalöögiks sellele raamatulaviinile, mis tulevatel kümnenditel tema sulest ilmub. Jürgen armastas kuulata oma hääle kõla, aga oma sõnu trükitult näha oli veel toredam. Tema kirjanduslooming on märkimisväärne: vähemalt 4000 avaldatud tööd, peamiselt artiklite, pamflettide, kõnede ja esseede kujul, teemaks poliitika, majandus, statistika ja isegi kokakunst. Jürgen oleks olnud veel parem kirjanik siis, kui ta oleks leppinud vähemaga. Kuigi ta stiil muutus vanuse lisandudes vähem ilutsevaks, ei soovinud ta siiski väheste sõnadega väljendada seda, mida sai öelda paljusõnaliselt. Tema uurimus tööliste seas valitsevate tingimuste kohta koosnes viimaks neljakümnest köitest. „Naastes Marxi juurde“ oli sellega võrreldes veel õhuke teos, vaid 500 lehekülge. Tüüpilise suurelisusega teatas ta õele, et „loodetavasti töölised naudivad selle lugemist“. Ursula soovitas: „Kirjuta lühemate lausetega, neid on kergem lugeda. Peaksid sihiks võtma oma mõtete lihtsal kujul esitamise, et kõik neid mõistaksid. Tekst võib muutuda liiga keerukaks, kui mõnd mõtet suurema veenmisjõu huvides kahes või kolmes kohas korratakse, muutes vaid lause vormi ja struktuuri.“ Suurepärane nõuanne, kuigi Jürgen ei teinud sellest välja.

      Tööl ja kodus oli Ursula nagu tööori, mujal oli ta aga revolutsionäär.

      Mõni nädal enne oma üheksateistkümnendat sünnipäeva liitus Ursula KPD-ga, mis oli tollal suurim kommunistlik partei Euroopas. Oma uue juhi Ernst Thälmanni all muutus partei vaadetelt üha leninlikumaks (ja hiljem stalinistlikumaks), olles küll demokraatiale pühendunud, kuid saades käske ja raha otse Moskvast. KPD-l leidus ka paramilitaarne tiib, mis oli haaratud üha süvenevast konfliktist natside pruunsärklastega. Kommunistid valmistusid lahinguks. Ühel kuuvalgel ööl Grunewaldi metsa kõrvalises nurgakeses õpetasid Ursula noorkommunistidest sõbrad Gabo Lewin ja Heinz Altmann teda tulistama. Alguses ei saanud ta üldse märgile pihta, kuni Gabo mainis, et ta suleb vale silma. Selgus siiski, et ta on suurepärane laskja. Gabo andis talle Lugeri poolautomaatse püstoli ning näitas, kuidas seda lahti võtta ja puhastada. Ursula peitis relva Schlachtensees pööningule tala taha ühe katkise padja sisse. Kui revolutsioon peaks saabuma, on tema igatahes valmis.

      Ursula käis fašismivastastel demonstratsioonidel. „Väga kiire aeg,“ kirjutas ta. „Valmistume Vene revolutsiooni aastapäevaks.“ Lõunapauside ajal istus ta Unter der Lindenil, puudest ääristatud bulvaril, mis lõikas läbi Berliini kesklinna, ja luges kommunistide ajalehte Die Rote Fahne (Punalipp). Sageli otsis ta jutukaaslaseks töölisklassist taksojuhte ja puuviljamüüjaid, kellest paljud olid kommunistid, ning arutas nendega poliitikat. Ta kirjutas päevikusse: „Nii paljud nälgivad, tänavatel on nii palju kerjuseid …“

      Ühel pärastlõunal liitus Ursula grupi noorte vasakpoolsetega, kelle seas oli nii KPD kui ka sotsiaaldemokraatliku partei liikmeid, et Berliini lähedal asuva järve äärde ujuma ja päevitama minna. Ursula meenutab hiljem seda hetke. „Pööran ümber, ja seal seisab mees, kes on kahekümnendate eluaastate keskel, veidi lontis olekuga, aga targa ja üsna ilusa näoga. Ta vaatab mulle otsa. Suured tumepruunid silmad, ta on juut.“ Noormees küsis, kas võib tema kõrvale istuda, et juttu ajada. „Mul pole aega,“ vastas Ursula. „Pean minema marksistidest tööliste tundi.“ Aga mees käis peale, et vahest võiks millalgi uuesti kohtuda. „Ma mõtlen selle üle!“ ütles Ursula ja kihutas minema. Mõni päev hiljem ootas pruunisilmne mees teda selle hoone ees, kus marksismitunnid toimusid.

      Rudolf Hamburger oli arhitektuuritudeng Berliini tehnikaülikoolis. Ursulast neli aastat vanem Rudi osutus tema kaugeks sugulaseks – tema ema ja Berta Kuczynski olid teise põlve nõod – ja ka nende taust oli sarnane. Hamburger oli sündinud Landeshutis Alam-Sileesias, kus tema isale Maxile kuulusid vabrikud, kus valmistati sõjaväemundreid. Rudi oli kolme poja seast vanuselt teine ja kasvas üles poliitiliselt liberaalses õhustikus, kultuursete juudi intellektuaalide keskel. Max Hamburger oli oma 850 töölisele ehitanud eeskujulikud elamukvartalid. Perekond oli poliitiliselt progressiivne, kuigi neid ei saanud kindlasti revolutsionäärideks pidada. Rudi toetas kirglikult modernistlikku arhitektuuri ja Bauhausi liikumist. Ta kirjutas, et tema kaastudengite sekka kuulusid „Austria aristokraat, pastelsetes ja kokkusobivates toonides interjööre kujundav jaapanlane, üks anarhist ja ungarlanna, kes pidas end täiesti õigustamatult geeniuseks“. Samas koolis õppis tollal ka Albert Speer, hilisem Hitleri ihuarhitekt, kes sai natside relvastus- ja sõjatoodanguministriks.

      Ursula pidas meest ligitõmbavaks ja kutsus ta impulsi ajel kommunistide miitingule. Nende vahel tekkis hea klapp. Ta kutsus Rudi ka järgmisele miitingule. „Viimaks on mul taas aega Rudiga olla,“ kirjutas ta päevikusse. „Ta aitab mul teed teha. Ta ei saa aru, et ma hoian gaasileeki madalal, et vesi aeglasemalt keema läheks … Mu talvemantel on liiga õhuke, leiab Rudi. Ta tahab mind vist edevamaks muuta.“ Ursula ostiski uue mantli ja sõitles siis ennast, et kulutab selliste asjade peale raha, samas kui teised nälgivad. „Igatsen Rudit,“ kirjutas ta. „Aga siis olen vihane, et selline inimene mul pea segi ajab. Et ma teda nii väga vajan. Ja jään siis nuuksudes magama.“ Kui nad ühel õhtul kontserdilt koju jalutasid, seisatus Rudi tänavalambi all. „Ta seisis valguslaigus. Tema paksud juuksed on endiselt sagris, mis mõjub kuidagi üllatavalt, ja tema tumedad silmad on ikka melanhoolsed ja eemalolevad, isegi siis, kui ta naerab või on sügavalt mõttes.“ Sel hetkel ta armus ära. „Kas üks sekund, mõni lause või viis, kuidas inimese pilk midagi väljendab, võib kõik senised tunded uueks muuta?“ imestas ta. Rudi saatis ta koju. „Sel ööl ta suudles mind,“ kirjutas ta. „Ma olin kurb, sest mu huuled olid nii kuivad. Väike asi ju, aga ma olin seda suudlust kogu pärastlõuna oodanud, vaikselt rõõmustades.“

      Rudi Hamburger oli peaaegu ideaalne kavaler: heasüdamlik, naljakas, õrn ja juut. Mõlema noore vanemad kiitsid selle suhte heaks. Kui Ursula muutus liiga tõsiseks, siis Rudi narris teda leebelt. Ja kui Rudi kõneles oma soovist saada edukaks arhitektiks, siis tema suured pruunid silmad särasid. Ta oli ka helde. „Rudi kinkis mulle šokolaaditahvli,“ rääkis Ursula vennale. Maiustused olid tollal harulduseks ning ta üritas rõhutada, et see polnud mingi kodanlik pillamine. „Ta ei kulutanud selle peale raha. Sellist lollust me ei tee. Aga kui keegi talle midagi kingib, siis ta alati jagab minuga.“

      Rudi vihjas abielule. Ursula oli kahtlev.

      Sest Rudi Hamburgeriga seondus üks probleem: ta polnud kommunist. Nad võisid ju jagada juudi päritolu, kultuurihuvi ja šokolaadi, kuid Ursula armastatu polnud seltsimees ja polnud ka mingit märki sellest, et ta tahaks selleks saada.

      Hamburger oli poliitilistelt vaadetelt liberaalne ja progressiivne, kuid kommunism oli tema jaoks liiast. Nende