Windsori sõlm. S.J. Bennett

Читать онлайн.
Название Windsori sõlm
Автор произведения S.J. Bennett
Жанр Контркультура
Серия
Издательство Контркультура
Год выпуска 0
isbn 9789916121627



Скачать книгу

lasknud tal nii palju juua? Kas ta oli teadnud, mis pärast juhtub?

      Maša võttis klapid kõrvast. Vaikus mähkis nad pilvena endasse, kuni ta mõtles, mida öelda.

      „Ma mängin sulle midagi,“ pomises ta viimaks. „Kui me koju jõuame.“ Tema taevalikest läikivatest silmadest ähvardasid vallanduda pisarad, aga ta hoidis neid tagasi.

      Ta on jääst, mõtles Juri. Aga ükskord sulatab ta naise üles.

      Lossis püüdis kuninganna tulutult mõelda millelegi muule kui õnnetule eksiteele sattunud noormehele kapis. Ta pärastlõuna oli möödunud tallmeistri seltsis, vaadates läbi Ascoti eesolevat kava. Võõrad kenasti valdustest minema peletatud, oli ta teel suurde vastuvõtusaali üht tapeeti üle vaatama, see vajas pisikest taastamist, kui jooksupoiss ta kinni püüdis ja ütles, et Sir Simonil on vaja temaga võimalikult kiiresti kohtuda.

      „Kas ta ütles ka, miks?“

      Jooksupoiss toksis oma raadiovastuvõtjat. „Ta palus teile öelda, et on toimunud areng, madam,“ ütles ta kiretult. Kuninganna kiitis ta uudishimu puudumise heaks. Kõige vähem on talle vaja töötajaid, kes teateid edastades sama hästi kui noogutavad ja silma teevad. Sellised inimesed ei püsinud kunagi kuigi kaua ametis.

      Ohkega pööras ta kannal ümber ja suundus tagasi kabinetti. Kui Sir Simon teda sel moel otsida lasi, siis peab asi tähtis olema. Ta läks tagasi lossitiiba, kuhu oli majutatud õhtusöögile ja öömajale kutsutud külalised, ja suundus taas suure koridori poole, kus asusid tema eraruumid. Kui ta jõudis Laternate fuajeesse, sattus ta kokku väikese pundi inimestega, kes tulid teiselt poolt. Siin oli tulekahju alguse saanud ja ehkki nüüd nägi see välja võrratu oma uue laega, puidust talad lehvikutena laiali sirutumas, tundis ta teinekord endiselt siit läbi kõndides kerget värinat. Vastu tulnud seltskond paistis samas olevat üpriski hämmastunud, et nad teda seal nägid.

      Neid juhtis silmatorkav kandilise lõuaga keskealine mees, seljas peenetriibuline ülikond, mis jättis lipsust nähtavale ainult jupikese.

      „Tere päevast, kindral.“

      „Tere, Teie Majesteet.“ Kindral Sir Peter Venn klõpsas kannad kokku ja kummardas napilt. Tema ainsana ei paistnud olevat üllatunud, sest ta ei olnudki seda. Talle kui praegusele Windsori lossi valitsejale olid elamiseks antud ruumid Normani torni juures ülemise tiiva väravate lähedal ja kuninganna tundis teda hästi. Tegelikult oleks kuninganna suutnud nimetada õiges järjekorras kõik kindrali ametikohad üle maailma ja tsiteerida pooli tema soovituskirjadest. Ta oli tundnud ka mehe onu, kellega ta oli esimest korda kohtunud Britannia pardal Hong Kongis, kui too oli õbluke leitnant. Kuninganna oli talle üle andnud hulga medaleid operatsioonide eest, mis olid liiga salajased, et neid nimetada. Vennid olid tõsine sõjaväeperekond. Kui kunagi peaks tulema revolutsioon, siis tahaks ta Peterit oma seljatagust kaitsma. Või ideaalis pigem paar sammu temast ettepoole.

      „Paistab, et teil on tegemist,“ ütles ta, kui nad teineteisele lähemale jõudsid.

      „Tegelikult, madam, oleme just lõpetamas. Väga kasulik kohtumine. Ma korraldasin väikese ringkäigu.“

      Kuninganna naeratas seltskonnale ebamääraselt heakskiitval moel, suuremat osa neist oli ta eile viivuks näinud. Ta oli juba oma teed jätkamas, aga Sir Peteri näol oli mingi ilme. Kui ta poleks olnud karastunud kindral, valmis toime tulema kõikvõimalike asjaoludega, siis oleks kuninganna võinud seda peaaegu elevuseks nimetada. Ta viivitas minekuga hetkeks ja kindral ütles juhust kasutades: „Kas ma tohin teile tutvustada Kelvin Lod? Ta teeb meie heaks huvitavat tööd Djiboutis.“

      „Huvitav töö“ tähendas välisluuret. Sir Peter oli koosoleku kokku kutsunud MI6 ja välisministeeriumi heakskiidul. Noor aasiapäraste näojoontega mees, seljas mingisugune tume kapuutsiga asi – ja kas tõesti? Jah! Jalas dressipüksid! –, astus lähemale ja kummardas häbelikult. Au kuningannaga kohtuda paistis olevat ta erakordselt segadusse ajanud. Kuninganna soovis, et ta ei mõjuks inimestele nii. See käis üsna hullusti närvidele, ehkki ilmselgelt olid jutupaunikud ja hullunud kõigejagajad (Harry oli talle seda terminit tutvustanud – väga kasulik nüüdisaegne kirjeldus tüütute inimeste jaoks) hullemad.

      „Kas te olite eile õhtul siin?“ küsis ta.

      „Ei, Teie Maj... ee ... madam.“

      „Kuis nii?“

      Mees tõstis pilgu tossudelt piisavalt pikaks ajaks, et näha kuningannat teda endiselt silmitsemas.

      „Mu lend hilines,“ suutis ta pomiseda.

      Kuninganna andis alla. Aeg, mida pühendada tänapäeva kõnevõimetutele noortele, kuitahes säravatele, oli piiratud. Teised grupi liikmed ei olnud eelmisel õhtul ega ka täna suurt paremad. Üks mees värises nagu haavapuu Berkshire’i tuule käes ja noor naine tema kõrval paistis täitsa haige olevat. Kuninganna jättis nendega jumalaga. Ta tahtis teada, mida Sir Simonil öelda on, niisiis kiirustas ta oma kabineti poole, kus too teda ootas.

      Väljas süttisid tänavalambid, heites piimjat valgust muruplatsidele ja jalgradadele, mis viisid pika jalgtee juurde. Tal oli hea meel, et kardinaid ei olnud veel ette tõmmatud. Sees oli soe ja valge ja just õige aeg džinni jaoks.

      Aga kõigepealt töö.

      „Jah, Simon, milles asi?“

      Sir Simon ootas, kuni ta oli laua taga istet võtnud.

      „Madam, asi on noores venelases. Härra Brodskis.“

      „Seda ma oskasin oodata.“

      „See ei olnud õnnetus.“

      Kuninganna kortsutas kulmu. „Oh taevas. Vaene mees. Kuidas nad sellest aru said?“

      „Sõlmest. Patoloog avastas midagi, mis polnud õigesti. Keeleluu oli murdunud. See on üks luu kaelas ...“

      „Ma tean, mis on keeleluu.“ Ta luges palju Dick Francise romaane. Keeleluid murdus alatasa. See polnud kunagi hea märk.

      „Jah. Murd iseenesest ei tõesta midagi, sest see võib poomise korral igal juhul juhtuda. Aga ka nööri jälg kaela ümber oli ebatavaline. Samas isegi see ei andnud täit kindlust. Patoloog tegeles selle juhtumiga terve pärastlõuna, sest me tahtsime kindlad olla. Igatahes, ta vaatas kuriteopaiga fotosid ja ... noh, need ei ole just julgustavad. Sõlmega on probleem.“

      „Kas ta sidus selle valesti?“ Kuninganna sattus ärevusse. Ta kujutles vaest pianisti nööri oma elegantsete kätega haaramas. Võib-olla tahtis ta ennast päästa ega saanud hakkama. Kui kohutav.

      Sir Simon raputas pead. „Asi polnud mitte libisevas sõlmes ta kaela ümber. See oli teises otsas.“

      „Mis otsas?“

      „Eh, paluge mul lõpetada ... kui te ei taha ...“

      „Oh, laske juba edasi, Simon.“

      „Jah, madam. Kui te kavatsete ... pingule tõmmata ... naudingu saavutamiseks või ka mõnel muul eesmärgil, siis peate nööri otsa kinnitama millegi tugeva külge, mis järele ei anna. Paistis, nagu oleks Brodski valinud kapinupu ja tõstnud vöö üle puu oma pea kohal.“

      Nüüd, kui ta kujutas päris täpselt ette seda õnnetut meest kapis, oli kuningannal raskusi asja loogika mõistmisega. „Seal polnud ju kuhugi kukkuda?“

      „Näib, et seda pole vajagi.“ Sir Simon tundus oma vastomandatud asjatundlikkuses täiesti haletsusväärne. „Libiseva sõlme korral peab lihtsalt põlvi painutama. Paljud inimesed kes ... seda naudingu saamiseks teevad ... eelistavad seda teha nii, olen aru saanud, sest kui neil on küll saanud, siis arvavad nad, et saavad lihtsalt tõusta ja nööri järele anda, aga see ei õnnestu alati, sest nad kaotavad teadvuse või ei suuda seda ikkagi järele anda ja siis ...“

      Kuninganna noogutas. Nii oligi ta seda ette kujutanud. Vaene, vaene mees.

      Sir Simon jätkas. „Aga see pole oluline, madam, sest ta suri teisiti.“

      Viivuks