Windsori sõlm. S.J. Bennett

teenustele – nad olid temaga kohtunud pärast õhtusööki. Endise suursaadiku naine ei teadnud vastust, ent tal oli palju rahatuid suure lugemusega sõpru, niisiis keeras oma isikliku sarmi põhja ja tegi, mis suutis.

      Nende keskustelu katkestas uksele ilmunud ronkmustade juustega volangidega pükskostüümis naine, kes seisis dramaatilises poosis, käsi puusal, karmiinpunased huuled häiritult pruntis.

      „Oi, andestust! Kas ma jäin hiljaks?“

      „Mitte sugugi,“ kinnitas tallmeister armastusväärselt, ehkki jäi küll, kohutavalt. Paljud külalised olid juba siirdunud tagasi ülakorruse tubadesse, et hoida silma peal oma pagasi pakkimisel. „Meil on siin väga vaba olemine. Tulge istuge minu kõrvale.“

      Meredith Gostelow asus teele tooli juurde, mille livrees toapoiss tema jaoks laua alt välja tõmbas, ja nõustus südamliku noogutusega vastu võtma talle pakutud kohvi.

      „Kas magasite hästi?“ küsis tuttav hääl temast paremal. See oli Sir David Attenborough, hääl niisama meloodiline ja osavõtlik kui televisioonis. See tekitas naises tunde, nagu oleks ta kaitsealune panda.

      „Mm, jah,“ valetas ta. Ta vaatas istuma hakates lauas ringi, märkas kauni Maša Perovskaja muiet ja oleks peaaegu toolist mööda istunud.

      „Mina ei maganud,“ lausus Maša kähinal. Paljud pead pöördusid teda vaatama, välja arvatud tema abikaasa oma, kes põrnitses oma smuutit. „Ma mõtlesin kogu öö ilule, muusikale ... сказка’le ... Kuidas seda inglise keeles öeldakse?“

      „Muinasjutt,“ pomises suursaadik teiselt poolt lauda, hääl murdumas.

      „Jah, muinasjutt. Eks ole? Täpselt nagu Disney loos! Aga stiilne.“ Ta vaikis viivuks. See polnud välja kukkunud nii, nagu ta oli kavatsenud. Vähene keeleoskus takistas teda, aga ta lootis, et vedas entusiasmi abil välja. „Teil on vedanud.“ Ta pöördus tallmeistri poole. „Te käite siin tihti, eks ole?“

      Mees naeratas, nagu oleks tegemist olnud naljaga. „Kahtlemata.“

      Enne kui Maša jõudis tema lõbususe põhjust uurida, kõndis uus toapoiss, hiilgav oma punase vesti ja musta sabakuuega, tema abikaasa juurde ning kummardus talle kõrva sosistama midagi sellist, mida Maša ei kuulnud. Juri punastas, lükkas tooli sõnatult eemale ja lahkus teenri kannul ruumist.

      Järele mõeldes heitis Maša endale muinasjuttude mainimist ette. Mingil moel oli see kõik tema süü. Sest kui järele mõelda, on muinasjuttude keskmes alati tumedad jõud. Kurjus luurab seal, kus seda meie arvates sugugi olla ei tohiks, ja võidab tihti. Kui tobe ta oli olnud Disneyst rääkides, kui oleks pidanud meenutama hoopis metsas elavat Baaba-Jagaad.

      Me pole kunagi kaitstud. Ükskõik kui palju karusnahku ja briljante me endale ümber mässime. Ja ühel päeval olen ma vana ja täiesti üksi.

      2. peatükk

      „Simon?“

      „Jah, madam?“ Kuninganna erasekretär Sir Simon Holcroft tõstis pilgu kalendermärkmikult enda käes. Kuninganna oli ratsutamast tagasi ja istus laua taga, seljas hall tviidseelik ja lemmikkašmiirkampsun, mis tõi esile tema silmade sina. Tema isiklik elutuba oli gooti kindluse kohta hubane, täis pehmeid diivaneid ja elu jooksul kogunenud kallisvara ja mälestusesemeid. Erasekretärile meeldis siin. Ometi oli Tema Majesteedi hääles teravus, mis muutis Sir Simoni pisut närviliseks, ehkki ta selle varjamise nimel pingutas.

      „See noor venelane. Kas te olete mulle midagi ütlemata jätnud?“

      „Ei, madam. Usun, et surnukeha on teel surnukambrisse. President kavatseb tulla kahekümne teisel helikopteriga ja me mõtlesime, kas te tahaksite ...“

      „Ärge vahetage teemat. Teie ilme andis teid välja.“

      „Madam?“

      „Kui te sellest mulle enne rääkisite. Te püüdsite mind säästa. Pole vaja.“

      Sir Simon neelatas. Ta teadis täpselt, et oli püüdnud oma eakat suverääni säästa. Aga ülemus on ülemus. Ta köhis.

      „Madam, ta oli alasti. Kui ta leiti.“

      „Jah?“ Kuninganna piidles teda. Ta kujutles heas vormis noort meest alasti voodis teki all. See pole ju ebatavaline? Oli teada, et Philip põlgas noorena pidžaamasid.

      Sir Simon vaatas talle otsa. Mõistmine, et kuninganna ei pidanud seda veidraks, jõudis kohale pisut hiljem. Kuninganna tahtis rohkem teada, nii et sekretär võttis end kokku.

      „Mm, alasti, kui mitte arvestada lillat hommikumantlit. Mille vöö, kõige kahetsusväärsemal moel ...“ Ta hääl sumbus. Ta ei suutnud seda teha. See naine saab kahe nädala pärast üheksakümneseks.

      Kui kuninganna öeldu mõttest aru sai, ilmus ta pilku kohe otsustavus.

      „Kas te tahate öelda, et ta rippus selle vöö otsas?“

      „Jah, madam. Kõige õnnetumal moel. Kapis.“

      „Kapis?“

      „Kui täpne olla, riidekapis.“

      „Nii.“ Lühikese vaikushetke ajal püüdsid nad mõlemad seda stseeni ette kujutada ja soovisid, et ei oleks seda teinud. „Kes ta leidis?“

      Tema toon oli ergas.

      „Üks majapidajatest. Keegi märkas, et ta ei olnud hommikusöögil ja,“ ta pidas nime meenutamiseks ülilühikese pausi, „proua Gobbold läks vaatama, kas ta on ärganud.“

      „Kas temaga on kõik korras?“

      „Ei, proua. Minu teada pakuti talle terapeudi abi.“

      „Kui erakordne ...“ Kuninganna kujutas endiselt avastust ette.

      „Jah, proua. See paistis olevat õnnetus.“

      „Jah?“

      „Nii nagu ta seal oli ... ja tuba.“ Sir Simon köhis jälle.

      „Kuidas ta seal siis oli, Simon? Ja mis selle toaga oli?“

      Ta hingas sügavalt sisse. „Seal oli naiste ... pesu. Huulepulk.“ Ta sulges silmad. „Salvrätid. Paistab, et ta ... eksperimenteeris. Naudingu saamiseks. Arvatavasti ei kavatsenud ta ...“

      Praeguseks oli Holcroft näost lilla. Kuninganna halastas talle. „Kui kohutav. Kas politseile on teada antud?“

      „Jah. Komissar lubas täielikku diskreetsust.“

      „See on hea. Kas tema vanematele on teatatud?“

      „Ma ei tea,“ ütles Sir Simon seda üles kirjutades. „Uurin välja.“

      „Tänan. Kas see on kõik?“

      „Peaaegu. Ma kutsusin tänaseks pärastlõunaks kokku koosoleku, et info levikut vaos hoida. Proua Cobbold on selles küsimuses juba väga mõistvalt käitunud. Olen üsna kindel, et ta on meile täiesti lojaalne, ja me teeme töötajatele selgeks: ei mingit rääkimist. Me peame külalistele surmast teada andma, ehkki muidugi mitte selle saabumise viisist. Kuna härra Brodski tõi eilseks õhtuks siia härra Perovski, siis talle on juba teada antud.“

      „Selge.“

      Sir Simon heitis veel ühe pilgu kalendermärkmikku. „Nii, on küsimus, kus te täpselt eelistaksite Obamasid vastu võtta ...“

      Nad naasid igapäevaste toimingute juurde. Aga see kõik oli siiski väga häiriv.

      Et see juhtus siin. Windsoris. Kapis. Lillas hommikumantlis.

      Kuninganna ei teadnud, kas tal oli rohkem kahju lossist või mehest. Ilmselgelt oli see vaese noore pianisti jaoks traagilisem. Aga lossi tundis ta paremini. Tunnetas seda kogu oma olemusega. See oli kohutav, kohutav. Ja veel pärast sellist oivalist õhtut.

      Kuningannal oli kombeks kevaditi, lihavõtete aegu üks kuu lossis veeta. Eemal palee