Windsori sõlm. S.J. Bennett

kaaperdanud Charles, kes tahtis seda kasutada, et võita paari rikka venelase soosingut ühe talle olulise, hädasti rahasüsti vajava projekti jaoks.

      Charles oli palunud kutsuda Juri Perovski ja tema seletamatult kauni noore naise, nagu ka Jay Haxi nimelise investeerimisfondi juhi, kes keskendus Vene turgudele ja oli kuulus oma igavuse poolest. Vastutulekuna pojale kuninganna nõustus, ehkki oli lisanud ka mõned soovitused.

      Laua taga istudes mõtles ta külaliste nimekirja üle, selle koopia oli endiselt ta paberite hulgas. Muidugi oli kohal olnud Sir David Attenborough. Teda oli alati rõõm näha ja ta oli sama vana kui kuninganna, seda juhtus tänapäeval harva. Aga ta oli globaalse soojenemise küsimuses väga sünge olnud. Oh heldus. Ja kuninganna tallmeister, kes oli tulnud mõneks päevaks ega olnud, jumalale tänu, kunagi mitte millegi pärast sünges tujus. Nendega olid liitunud romaanikirjanik ja tema stsenaristist mees, kelle õrnad vaimukad filmid olid britilikkuse võrdkujuks. Kohal oli ka Etoni rektor abikaasaga, nad elasid siinsamas lähedal ja käisid pidevalt külas.

      Charlesi pärast oli ta kutsunud hulga Vene sidemetega inimesi. Hiljuti Moskvast naasnud Briti suursaadik; Oscari võitnud Vene päritolu näitlejanna, kes oli õigusega kuulus oma embonpoint’ ja terava keele poolest. Kes veel? Ah jaa, see naine, Briti staararhitekt, kes rajas praegu Venemaale üpriski suurejoonelist muuseumi juurdeehitust, ja Vene kirjanduse professor oma mehega (tänapäeval ei saanud midagi eeldada professorite soo ega seksuaalsete eelistuste kohta, nagu Philip oli õppinud valusatest kogemustest, aga see oli mehega abiellunud naine).

      Ja veel keegi ... Ta vaatas uuesti nimekirja. Oh, muidugi, Canterbury peapiiskop. Tema oli veel üks püsikülalistest, kellele võis loota, et ta tõmbab vestluse käima, kui mõne teise keel suulakke kinni jäi, nagu seda kahjuks teinekord juhtus. Teine kurb võimalus oli, et nad kõik rääkisid liiga palju ja tema sai vaevalt sõna sekka öelda. Selle vastu polnud eriti rohtu, kui mitte arvestada puhutist karmi pilku.

      Kuningannale meeldis alati oma külalistele pisut meelelahutust pakkuda ja Perovski oli Charlesile soovitanud oma noort protežeed, kes „esitab jumalikult Rahmaninovi“. Oli ka paar baleriini, kes pidid salvestatud muusika saatel esitama Vene keiserlikus stiilis kärbitud numbreid „Luikede järvest“. Kogu eeskava pidi olema rafineeritud, tõsine ja hingestatud. Tegelikult kuninganna pigem pelgas seda. Kevadine vastuvõtt peaks olema lustakas, aga Charlesi fête à la russe tundus tõeliselt morn.

      Ja ometi. Kunagi ei tea, mis juhtuda võib.

      Toit oli võrratu. Uus kokk, täis tahtmist ennast tõestada, oli Windsori, Sandrighami ja Charlesi Highgrove’i aedade saadustest imet teinud. Vein oli alati hea. Sir David, kui ta parasjagu ei kuulutanud planeedi kohe saabuvat hukku, oli kelmilt lõbustav. Venelased ei olnud pooltki nii pahurad, kui võis karta, ja Charles säras tänulikkusest (ehkki nad Camillaga olid pärast kohvi lahkunud, et olla järgmisel päeval Highgrove’is toimuva ürituse jaoks valmis, jättes kuningannale sellise ema tunde, kelle juurde üliõpilasest järeltulija saabub ainult pesu pesema).

      Pisut napsustena olid nad liitunud veel paari pereliikmega, kes olid koos Brunswick Toweri kaheksanurkses toas einetanud, ja nad kõik olid läinud raamatukokku, et lasta endale näidata huvitavaid Vene kirjandusteoseid, nende hulgas mõne luuleraamatu esmatrükk ja tõlgitud näidendid, mida ta oli alati kavatsenud ühel päeval lugeda ja milleni ta kunagi jõudnud ei olnud. Philip, kes oli olnud koidust saadik ärkvel, kadus vaikselt voodisse, ja Oscariga pärjatud näitlejanna, kelle profiili oli palju imetletud ja kelle jutud Hollywoodist olid äärmiselt lõbustavad, oli viidud Pinewoodi lähedal asuvasse hotelli, kus tal pidid koidikul filmivõtted olema. Ja siis ... klaver ja tantsijad.

      Läbinisti vabas õhkkonnas oli pidu jätkunud Karmiinpunases salongis, kus kuulati katkeid Rahmaninovi teisest klaverikontserdist. Karmiinpunane salong oli üks kuninganna lemmiksaale külaliste vastu võtmiseks. Seal olid punased siidseinad ning ema ja isa glamuursed kroonimispidustuste rüüs portreed kummalgi pool kaminat, päevavalgel avanes vaade pargile, pimedas süüdati ekstravagantne kroonlühter ja taamal paistis elegantne Roheline salong. See oli üks neist saalidest, mis kannatas 1992. aastal tulekahjus, ehkki nüüd ei arvaks seda iialgi. Täiuslikult taastatuna oli see ideaalne paik, kuhu suunduda niisugustel õhtutel nagu eilne.

      Noor pianist oli olnud vägagi imetabane, nagu lubatud. Kas Simon ütles, et ta nimi on Brodski? Kuninganna arvates kahekümnendate eluaastate esimeses pooles, aga tunduvalt vanema mehe muusikalise tundlikkusega. Ta paistis koos kirgliku muusikapalaga minema kanduvat, samas kui kuninganna tabas ennast meenutamast stseene filmist „Põgus kohtumine“. Ja ta nägi nii hea välja. Kõik daamid olid hurmatud.

      Hiljem olid baleriinid esitanud väga kenasti oma soolod. Margaret oleks seda nautinud. Kuninganna mõtles endamisi, et nad klobistavad üsna palju, aga asi oli arvatavasti lihtsalt nende kingades. Ja siis oli noor härra Brodski kuidagi uuesti klaveri taga ja mängis kolmekümnendate tantsulugusid. Kust ta neid teadis? Ja kuninganna nõustus, et mööbli võib tantsimiseks seina äärde nihutada.

      Kõik algas kaunis väljapeetult, aga siis oli klaveri taha istunud keegi teine. Kes? Kuningannale meenus, et see oli professori mees, ja ka tema oli üllatavalt hea. Noor venelane sai viimaks seltskonnaga liituda. Laitmatute maneeridega oli ta kannad kokku klõpsanud ja võõrustajanna ees kummardanud, silmis harras palve.

      „Teie Majesteet, kas lubaksite mulle tantsu?“

      Noh, miks mitte, mõtles kuninganna. Ja järgmiseks liikus ta fokstroti rütmis üle põranda, pühendamata ishiasele ainsatki mõtet. Ta kandis sel õhtul kerget, vägagi lendleva seelikuosaga siidkleiti. Härra Brodski oli oskuslik tantsupartner, tuletas talle märkamatult meelde samme, mille ta oli unustanud. Tema ajastus oli laitmatu. Ta suutis kuninganna ennast Ginger Rogersina tundma panna.

      Selle aja peale oli suurem osa seltskonnast tantsupõrandale jõudnud. Muusika oli valjem ja söakam. Algas Argentina tango. Kas klaveri taga oli endiselt professori mees? Isegi Canterbury peapiiskop meelitati kõigi kohalviibijate suureks rõõmuks tantsima. Veel mõned paarid olid tango ajal põrandal, aga keegi ei saanud ligilähedalegi venelasele ja tema viimasele tantsupartnerile, ühele baleriinidest, kui nad majesteetlikult üle põranda liuglesid.

      Kuninganna oli üsna varsti lahkunud, kinnitades külalistele, et nad võivad jätkata nii kaua, kui soovivad. Omal ajal võis kuninganna poolest välisministeeriumist kauem vastu pidada, aga nüüd kaldus ta poole üheteistkümne paiku ära vajuma. Ometi ei olnud see põhjus hea peo enneaegseks lõpetamiseks. Tema rõivastaja, kes oli seda kuulnud ühelt teenritest, teavitas teda, et pidu oli kestnud kõvasti üle südaöö.

      Nii oligi ta meest viimast korda näinud: külalistetoas tantsimas, kaunis noor baleriin käte vahel. Võrratu välimusega, õnnelik ... ja nii väga elus.

      Philip pakatas uudistest, kui tuli pärast lõunat kohvi jooma.

      „Lilibet, kas oled kuulnud, et see mees oli alasti?“

      „Jah, tõesti, kuulsin.“

      „Pingule tõmmatud nagu tooride parlamendisaadik. Selle kohta on sõna. Mis see oligi? Mingi auto-seksi asi?“

      „Autoerootiline asfüksia,“ nentis kuninganna pahuralt. Ta oli seda oma iPadis guugeldanud.

      „See see oligi. Kas sa Buffyt mäletad?“

      See meenutas tõepoolest seitsmendat Wandle’i krahvi, vana sõpra, kes oli seda kommet viiekümnendatel kuulu järgi päris innukalt harrastanud. Toona oli see teatud ringkonnale paistnud peaaegu etiketinõudena.

      „Mida kõike ülemteener nägema pidi,“ ütles Philip. „Pidi vennikese ilmselt päris mitmel puhul päästma. Buffy nägi ikka jube välja, isegi riietega.“

      „Mis tal ometi arus oli?“ mõtiskles kuninganna.

      „Kullake, ma püüan hoiduda Buffy seksielu ette kujutamast.“

      „Ei. Ma pean silmas noort venelast. Brodskit.“

      „Noh, see on ju selge,“ teatas Philip laia žesti tehes. „Sa tead, millised inimesed seal on. Nad tulevad siia, saavad aru, et see on nende