Windsori sõlm. S.J. Bennett

      „Ei no aga on ju nii. Mõni ime, et kõik püüavad seda salajas hoida. See ja sinu õrna närvikava kaitsmine.“

      Kuninganna heitis talle pilgu. „Nad unustavad, et ma olen üle elanud ilmasõja, selle Fergusoni tüdruku ja sinu mereväes oleku aja.“

      „Ja ikkagi arvavad nad, et pruugib neil vaid millelegi mahlakale vihjata, ja sa vajad nuusksoola. Nad näevad ainult väikest kübaraga vanaprouat.“ Ta naeratas ja kuninganna kortsutas kulmu. See viimane märkus oli õige ja väga kasulik ja üsna kurb. „Ära muretse, Kapsake, nad armastavad seda väikest vanaprouat.“ Ta ajas ennast toolilt püsti. „On sul ikka meeles, et ma lähen täna Šotimaale? Dickie ütleb, et tänavu on hea lõhe-aasta. Toon sulle midagi? Fudge’i? Nicola Sturgeoni pea kandikul?“

      „Tänan, pole vaja. Millal sa tagasi jõuad?“

      „Nädala pärast või nii – aegsasti, et su sünnipäeval kohal olla. Dickie keerab atmosfääri tuksi ja toob mu oma lennukiga tagasi.“

      Kuninganna noogutas. Philip kaldus nüüd oma päevakava ise sättima. Aastate eest oli kuningannale üsna palju südamevalu valmistanud, kui mees koos ei-tea-kellega kadus tegema jumal-teab-mida ja tema vastutama jättis. Osa temast oli selle vabaduse, enesemääramisvõimaluse pärast kade. Aga tagasi tulles tõi Philip alati kaasa energiapahvaku, mis lõõtsus võimukoridorides nagu tuuleiil merelt. Kuninganna oli õppinud olema tänulik.

      „Tegelikult,“ ütles ta, kui Philip vaevaliselt ta laubale musi andma kummardus, „natukese fudge’i vastu ei oleks mul midagi.“

      „Teie soov on mulle seaduseks.“ Mees naeratas, pannes kellavärgi täpsusega kuninganna südame sulama, ja sammus ukse poole.

      3. peatükk

      Meredith Gostelow hiivas ennast välja mustast taksost, mis oli ta Windsorist Londoni lääneossa toonud – röövellikku tasu nõudes –, ja seisis hinge tõmmates, kuni juht tema kohvri enda kõrvalt välja tõstis.

      Ta vaatas üles oma kahvaturoosaks krohvitud maja poole ja tundis, et ei ole enam kunagi sama inimene. Miski oli muutunud ja ta oli hirmul ja tundis häbi ja veel midagi, millele ta ei osanud nime anda. Ta ei olnud kindel, mis see oli, aga läbi puudrikihi ta paremal põsel hiilis kõhklevalt üks pisar. Sestsaadik kui menopaus oli talle otsa sõitnud nagu kaubarong, oli igasuguse niiskuse saavutamine raske töö. Ta oli noor naine vana naise kehas, krigisevana mässitud lihalikku kesta, mida ta kontrollida ei suutnud. Eilne õhtu oli kõik hullemaks teinud.

      Ja siis tänane hommik ... Ta oleks võinud põlvili vajuda, kui poleks teadnud, et uuesti tõusta on võimatu.

      „Kas kõik?“

      Ta vaatas ringi, heitis pilgu oma kohvrile ja käekotile ja noogutas. Ta oli juhile juba taksos kaardiga maksnud. Kakssada naela! Mida ta mõelnud oli? Aga samas, kes tellib endale Windsori lossi Uberi järele? Ta oleks pidanud muidugi nagu iga mõistlik inimene, kes ise autot ei juhi, minema jaama ja istuma rongile, mis toob ta Londoni kesklinna, aga Windsoris mõtleb inimene teisiti. Livreedes töötajatest ümbritsetuna muutub igaüks suurejooneliseks. Ta on seal, sest ta on edukas. Tegelikult kulutas ta eile õhtul kakskümmend minutit, arutades Canterbury peapiiskopiga võimalust osaleda Southwarki kahekümne esimese sajandi kiriku ehitamise komisjonis. Ja nii tellibki inimene takso ja sülitab kuludele ... ja jätab hüvasti rahaga, mille eest saanuks suure purgi Crème de la Meri, ning eelistab istumist M4 kohutavas, äärmiselt ennustatavas ummikus.

      Inimene oli ... Tema oli ... Ta peab loobuma mõttest, nagu oleks ta kuninganna kitsi versioon. No mida, Tema Majesteet kuninganna oli ise tuntud selle poolest, et hoiab kuludel silma peal. Ja pealegi oli tema, Meredith Gostelow, üksi.

      Kaaslasel oleks tulnud mõte minna rongiga. Kaaslane oleks andnud talle hetke mõtlemisaega. Kaaslane oleks ära hoidnud ... selle, mis eile õhtul juhtus. Kaaslane oleks ta korraliku suure autoga siia sõidutanud. Ja tassiks nüüd tema kohvrit tema eest väikesest trepist välisukse juurde.

      Ja räägiks temaga ja ütleks talle, mida ta tegema peab, ja vajaks, et teda toidetaks ja voodi ära tehtaks ja talle tähelepanu osutataks, mis oleks täielik õudus. Mededith oli selle vaimse jubeduse tuhat korda läbi mõelnud ja needis ennast nüüd selle kordamise eest.

      Aga eile oli miski muutunud. Miski sügaval tema sees.

      Ja kui juba tuli jutuks miski, mis on sügaval tema sees – tal oli vaja vetsu, nüüd kohe. Ta haaras ühe käega kohvri käepidemest, surus mahukat käekotti teisega vastu rinda ja hiivas ennast trepist üles. Ta leidis võtmed, avas ukse, pillas kotid käest ja jooksis mööda koridori edasi ning jõudis potile istuda hetkel, kui aega oli veel ainult sekundi murdosa.

      Vanad naised. Ei mingit niiskust siis, kui seda vaja on, ja seal, kus seda vaja on. Gallonite kaupa ja ilma hoiatuseta, kui seda vaja ei ole.

      Maša Perovskaja istus Mercedes Maybachi tagaistmel, kuulates itaalia keele väljendite musikaalset, rütmilist heli, kui auto tasapisi kodu poole nihkus. Ta käed puhkasid süles teineteise peal ja ta vaatles sätendavat valgusemängu, mille lõid kajakamunasuuruse kollase briljandi tahud neljandas sõrmes. Istme teises otsas haukus Juri telefoni venekeelseid roppusi. Mehe kaelal tuksles lihas.

      Hämmastav, kui kiiresti võib su elu parimast päevast saada lihtsalt midagi täiesti argist.

      Maša kõrvaklappides ütles keeleõppeäpp midagi väljas viibimise naudingute kohta. Või oli jutt seinamaalingutest? Ta loobus kuulamast.

      Juri oli talle esimesel võimalusel öelnud, kui tuim ta oli olnud, kui tavaline. Kuidas ta rikkus Disneyt mainides ta hommikusöögi. Kuidas ta rikkus kõigi hommikusöögi.

      Aga kas mitte Juri ise ei olnud palunud luba võtta kaasa oma kokk (tal ei lubatud seda), keeldus söömast midagi, mis ei olnud aluseline, ja käinud peale, et kasutab enda hommikusöögi maitsestamiseks isikliku kristallist tabletikarbiga kaasa tassitud roosat Himaalaja soola? Endise suursaadiku naine oli teda sel ajal jälginud ja Maša oli märganud, millise pilgu ta mehele saatis.

      Windsori lossi häda on selles, et see on unelm. Päris inimesed rikuvad selle lihtsalt ära.

      Täna kees kaubandussõda. Turud olid maas. Juri ei suutund taluda, et teatud aktsiad olid jäänud eile müümata, kuigi ta oli selleks käsu andnud. Viimaks sai tal sapp otsa ja ta lõpetas raevuka pöidlahoobiga kõne.

      „Viissada tuhat. Sa võid oma galerii ära unustada.“

      Ta jõllitas oma naist, tulivihane, haavunud. Sõna „galerii“ juures vaatas naine talle viimaks otsa. Hästi, mõtles mees. Sellepärast ta seda öelnud oligi. Mida kõike ei olnud vaja teha, et Maša tähelepanu võita! Hoidku jumal, et Maša teda toetaks, kui Juri kõigest väest pingutab, et kõike Maša heaks koos hoida, nende heaks, tuleviku heaks. Maša hoolis ainult kunstist: selle kogumisest, sellega poosetamisest ja suhtlemisest inimestega, kes panid ta ennast targana tundma, sest ta teadis sõna „postimpressionism“. Ja muidugi ka soov lasta ennast jumalannana teenida. Noh, ta oli seda aastaid teha proovinud, sestsaadik, kui ta seitsmeteistkümneaastase Maša leidis. Siis ta oli oma tillukeses T-särgis ja räpastes teksades jumalanna, aga nüüd hakkas kõik see Jurit kurnama. Ja ta ei olnud sugugi ainuke.

      „Muide,“ ütles ta nagu muuseas, just nii, nagu ta harjutanud oli. „Maksim on surnud.“

      „Ah?“

      Ta jälgis, kuidas naise nägu tardus.

      „Suri täna hommikul. Arvatavasti infarkt. Ta meeldis sulle, eks ju?“

      Veidi aega ei suutnud naine midagi öelda. Kui suutis, oli ta hääl vaevukuuldav. „Natuke.“

      „Kõik need klaveritunnid. Sa pead mulle mängima mõne pala, mis sa õppinud oled.“

      Ta vaatas, kuidas naine teda jõllitas, nagu käituks tema šokeerivalt. Nagu teeks tema midagi ennekuulmatut. Sel viisil, nagu ta meest nii tihti vaatas, midagi ütlemata, oma kõrgelt jumalanna pjedestaalilt,