Maailma kauneim sõna. Emmi Pesonen

oli ikka veel ema väike kasvuhoone. Ta oli olnud oma triiphoone suvikõrvitsate, ürtide, väikeste tšillipiparde ja jaanipäevaks valminud värskete kartulite üle lausa lapselikult uhke. Ta oli lõiganud mitu korda nädalas viinapuid, mis varjutasid õrnu tomatitaimi, ning korjanud vaasi valgeid tulpe ja punaseid astreid. Õhtuti oli ta kõndinud mustade, talle liiga suurte kummikutega mööda aeda ja kasvuhoonet ning hoolitsenud selle eest, et iga viimane kui lill ja taim saab kastetud. Ta oli väetanud taimi enda valmistatud kompostmullaga ega unustanud kunagi pärast rääkida, kui auravalt kuum oli muld olnud ja kui palju ta oli näinud selles vihmausse. Vahel olin mina istunud õunapuu all aiatoolil, aga kui ema oli palunud mind appi, olin aiast pagenud. Kasvuhoonet ei olnud lammutatud nagu ka mitte midagi muud ja nüüd seisis see üksildase ning unustatuna aia nurgas.

      Olin mõelnud Onnile viimaste nädalate jooksul mitu korda. Miski temas oli jäänud mind vaevama. Püüdsin teda oma mõtteist välja raputada, aga ta tuli alati tagasi ja häiris mind nagu prügi silmas või kivi kinga sees, kiusas ja hõõrus ning sundis mind endale mõtlema.

      Kogusin köögilauale isa ravimid ja poetasin neid dosaatori pesadesse. Mõtlesin, et raha tuleb raha juurde, haigused haiguste juurde, ja kuulasin kõrvaltoast isa rõõmuhõikeid. Tundus, et praegusel eluetapil ei huvitanud teda eriti mitte miski peale netipokkeri ja rändlindude. Isa tundis kakuliste, rähnide, puukoristajate huikamist, vintide ja kurgede kutseid: ta tegi lindude kohta märkmeid mustade kaantega kaustikusse. Aga viimasel ajal paistis, et kõige rohkem oli isa hakanud meelitama arvutiekraani kuma.

      Kell seinal näitas pool üheksa õhtul, teler mängis ja uudistes räägiti Nokia uuest kanadalasest juhist. Teadsin ka isa olevat aastaid tagasi Nokia aktsiaid ostnud ja soovisin, et nende väärtus hakkaks pärast pariaastast langust kerkima. Mõtlesin jälle sellele, millal ma ükskord tihkan isaga rääkida majast loobumisest. Lootsin veenda teda kolima kuhugi hooldekodusse, kus mina ei peaks tema pärast muretsema ega vastutama.

      Vaikne mees, erak. Olime loomult sarnased, isa ja mina. Me põgenesime kõige eest, mida meile taheti külge pookida, ka teineteise eest. Kui ma teismelisena ei olnud enam tahtnud liikuda vaikiva isa varjuna metsas ega põldudel, ei olnud ma temaga muul moel lähedust leidnud. Mäletan, et ema oli olnud aastaid meie kahe vahel tõlgiks, ema positiivsest magnetväljast olime meie kaks saanud vajalikku elektrit ja olime olnud tema küljes kinni kui käsnad kase küljes. Ema oli osanud tõlgendada isa vaikust ja oli osanud moodustada tema tummast olekust lauseid, mida minagi suutsin mõista. Kui ema suri, ei osanud ma enam isa lausete vahelt sõnumeid lugeda.

      Mu vana tuba ja ema töötuba olid püsinud täpselt samasugustena nagu varem. Isa oli ehitanud suure maja seinte vahele omaenda vaikse elamise ja katnud aknad musta kilega, et valgus ka kogemata sisse ei eksiks. Omaette pomisedes liikus ta seal villastes sokkides. Vahel istusin vanal voodil ja imestasin, kuidas küll aeg eri kohtades nii erineva kiirusega kulgeb, ning püüdsin mõista seda isikut, kes oli veetnud oma lapsepõlve ja nooruse nende seinte vahel.

      2. juuli 1996

      Varem olin ma alati arvanud, et surm on valge. Ei ole, surm on hoopis sinine. Sinine nagu õhtutaevas, millele joonistusid kaarjad jooned, kui me isaga viimast korda haigla poole sõitsime. „Taevasse raiutakse ust,“ mõtlesin, aga ma ei öelnud midagi. Surm oli sinine öösärk ema kokku kuivanud kehal, tumesinised verevalumid käsivartel, hapraks muutunud veresooned nina läbipaistval nahal. See oli mustikamahl, mida ema ei suutnud enam neelata, sinised ploomid öökapil. Surm hõljus uduna palatis ja tursunud sõrmed jaksasid veel kätt pigistada. Ribakardinate vahelt sinisena paistvad kased ja muru, tuul ja keha piirjooned. Ema silmad, nende värv tund-tunnilt tuhmumas. Viimaks oli neis vaid vari sellest, mis kunagi kõike täitis ja tähendas. Kidur sinetav valgus. Kõik lõppes, hingamine ja südamelöögid. Tema nahk oli ikka veel soe, kuigi ema ei olnud enam seal, üksnes ema lõpuni kulutatud keha. Nahk muutus päris siledaks, läbipaistvaks ja järele jäi ainult vaikus. Ja kui sanitar riietas ema valgesse kleiti ning tema lõua kinni sidus, läksime meie isaga ära.

      Surm vabastab kõik. Kõik need tunded, mida oled pidanud aastate jooksul varjama: need purskuvad välja sügavalt oma kapslitest, rebivad end lahti siidistest paeltest ja avavad tiivad. Midagi on minu sees muutunud, aga ma veel ei tea, mis see on.

      Nii kirjutasin neljateistkümneaastasena. Või siis mitte just päris nii, tühjad kohad täitsin hiljem. Tint oli kohati nii laiali läinud, et sõnadest ei olnud enam võimalik aru saada.

      Pärast ema surma tõmbusin endasse ja muutusin vaikseks. Ma ei kohtunud sõpradega ja eraldusin igal võimalusel aina enam oma toa hääletusse.

      Arvan, et mingil hetkel helistas koolist isale keegi murelik õpetaja ja soovitas teraapiasse minna, kuigi isa esitles mulle seda ettepanekut enda mõttena. Isa survel lasin tal noorte psühhiaatriakliinikusse endale aja kinni panna.

      Kliiniku seinad olid valged ja maalid kujutasid tobedat merd ning päikeseloojangut. Raamaturiiul oli täis raamatuid, mis käsitlesid masendust ja toitumishäireid. Ruumis oli ere valgustus, see pimestas ja tegi silmadele haiget: olin harjunud elama turvalises hämaruses. Kirjutuslaual oli suur nahkkaantega kalender ja ma kujutlesin, kuidas see täitus noorte kurbusega. Otsustasin sealsamas, et ei kavatse saada üheks nutvatest patsientidest. Psühholoogil oli seljas helesinine triiksärk ja mehe juuksed olid korralikult lõigatud. Ta tundus mulle ebausaldusväärne. Tema käsi oli kuiv ja jahe, käepigistus tugev, otsustasin, et ei räägi talle midagi.

      „Tšau, Amanda!“

      Mehe hääl kõlas liiga innukalt.

      „Su isa helistas mulle ja rääkis sinu olukorrast. Kas tahaksid mulle ise midagi rääkida?“

      Ma ei vastanud.

      „Kas sa tead, et isa on sinu pärast mures?“

      Vaikisin.

      „Ma sain su isa jutust niimoodi aru, et sul on olnud viimasel ajal päris keeruline aeg.“

      Vaatasin mehele otsa. „Mida sa kuulda tahad? Sa ju tead juba niigi kõike.“

      Mehe ilmest ei saanud midagi välja lugeda. „Mis tunde on see sinus tekitanud?“

      „Ma ei tea. Mitte mingisuguse. Pasa tunde.“

      „Olgu peale. Hästi. Pasa tunde? Kas võiksid pisut täpsustada? Mismoodi pasa tunde?“

      „Sa oskad seda kindlasti päris hästi ette kujutada.“

      „Ma tahaksin, et sa ise räägiksid sellest mulle.“

      Olin tükk aega vait.

      „Millestki loobumine teeb haiget. Mina arvan, et kurbusest ei saa mööda minna, selle eest ei saa põgeneda. Seda tuleb kogeda, kui tahta sellest pääseda ja järgmise etapini jõuda.“

      „Mitu korda ma pean veel siia tulema?“

      „Vahel aitab mõnest korrast. Vahel läheb vaja pikemat ravikuuri. See on väga individuaalne. Meie eesmärk on esmalt sinuga pisut paremini tuttavaks saada ja vaadata, kuidas usaldus meie vahel areneb.“

      „Kas sulle muidu tundub, et see areneb positiivses suunas?“

      „Minu meelest toimub meil siin päris meeldiv vestlus.“

      Haigutasin.

      „Kas sa oled väsinud?“ küsis mees.

      Ma ei vastanud.

      „Kas ma ärritan sind?“

      Mees vaatas mind.

      „Sellest pole midagi. Patsiendid ärrituvad sageli terapeudi peale. Kas sa tahaksid rääkida mulle midagi oma varajasest lapsepõlvest?“

      „Sa oled selles ametis vist üsna uus?“ küsisin ja naersin.

      Toetusin nahktooli seljatoele.

      „Lihtsalt selles mõttes, et su küsimused jätavad mulje, nagu sa oleksid need pähe õppinud.“

      Sellest ei tulnud midagi välja. Pärast kohtumist küsis mees, kas ma tahaksin temaga