Maailma kauneim sõna. Emmi Pesonen

seljakotte, tühje ja täis klaase ning Lego klotse. Kollane vaip oli täis selliseid plekke, nagu oleks siin mustikatops ümber läinud, lambivari oli küljest tulnud ja plakat voodi kohal oli vasakust ülemisest nurgast rebenenud. Plakat kujutas erinevaid merelinde. Mustvalge ilma peata koskla keha hulpis paremas ülemises nurgas. Kogu tuba oleks justkui keset liikumist paigale tardunud, iga ese oli nagu kuskilt kuhugi teel, ainult inimesed olid pildilt eemaldatud.

      Toa nurgas kasvas tohutu suur roheline taim. Selle lehed olid suured ja lapikud. Taim püüdis kõigest väest endale akna ja valguse poole teed teha, aga tumehall diivan tõkestas vaesekese tee. Kahel seinal oli männiokste ja käbidega tapeet, teised kaks seina olid pabervalged. Kaosest hoolimata oli siin kummaliselt kodune olla. Onni istus diivanile. Sealsamas kõrval oli kitarr. Onni pühkis riided diivanilt maha ja ma läksin tema kõrvale. Olin hämmeldunud.

      „Ära vaata ümberringi. Vaata mind,“ palus Onni.

      Ma vaatasin ja lasin ümbritsevast lahti, sukeldusin tema silmade rohelisse vette. Onni võttis mu käest klaasi ja pani selle põrandale. Suudlesime. Tema huuled olid pehmed ja kaela nahk sametine nagu lapsel, käed kindlad ja tugevad. Ma võtsin tal särgi seljast ja tema võttis minul.

      „Kust sa õieti tulid?“ küsis Onni.

      Sulgesin silmad ja viivuks oli kõik selge, kõik tundus nii loomulikuna, nagu ei oleks maailmas olnud ühtki teist paika, muud kohta, kuhu maanduda. See oli nagu mingi vana lapsepõlvest tuttav laul, mida lauldes kõik meelde tuleb ja sulle juba unustatut meenutab, ja siis sa laulad seda kaasa, otsid sõnu ning imestad isegi, kust see kõik äkki korraga meelde tuli, ja sügavale sinu sisse takerdunud kivirahnu tekib kitsas pragu, mille sisemusest vabaneb pimestav valgus.

      Samal hetkel tundsin kaela vastas midagi vastikut ja külma. See vetrus mu all nagu limane madu. Karjatasin. Hüppasin püsti. Onni vaatas mind üllatunult.

      „Seal on midagi. Ma tundsin. See on mingi loom.“

      Onni uuris diivanipeatsit ja võttis sealt sültja klimbi.

      „Ah see. See on lima. Lili lima.“

      „Mis asi?“

      „Seda tehakse hambapastast ja šampoonist ja tärklisest ja soodast ja seebist ...“

      „Ma vihkan selliseid vastikult ligaseid asju, ükskõik, kuidas seda nimetataks.“

      Onni vaatas mind lõbustatult ja kukutas limaklimbi põrandale.

      „Tule siia. Nüüd on kõik hästi.“

      „Fui, kurat.“

      „Tule siia.“

      Istusin ettevaatlikult diivani servale, mu süda peksis. Olen alati madusid vihanud, tundsin ängistust. Püüdsin ebamäärast tunnet endast välja raputada, sulgesin silmad kõige selle võõra ees, mis meid ümbritses. Panin pea uuesti diivanipadjale ja tundsin Onni keha raskust. Ta oli minu küljes kinni, huuled ja käed, pikad sõrmed hoidsid mu nägu. Miski kõditas mu põske. Võtsin sellest kinni ja diivanipatjade vahelt ilmusid välja väikesed triibulised aluspüksid ning maasikatega T-särk. Onni ohkas.

      „Ma olen neile korduvalt öelnud, et nad ei tohi oma riideid ükskõik kuhu visata.“

      Vaatasin põrandale, see oli väikseid riidekuhilaid täis ja mõtlesin, et Onni õpetussõnad ei olnud vist kuigi hästi kohale jõudnud.

      Diivani seljatoe vahel paistis leiduvat veel lõputult kõiksugu aardeid: joonlaud, kollane marker, Miki Hiire ajakirju, kuivi makarone ja võtmed.

      „Neid ma just otsisingi. Ma ei ole enam mitu nädalat kuuri pääsenud,“ ütles Onni rõõmsalt.

      Mingi terav asi surus vastu mu reit.

      „Lapsed on terved, kui nad Legodega mängivad,“ ütles Onni piinlikkustundega ja viskas halli Lego-torni toa nurka. „Anna andeks.“

      Tõusin diivanilt ja otsisin põrandalt oma pluusi. Jalgevahesse kinni jäävad Lego-tornid olid siiski liig mis liig. Kuskilt läks ka minu uhkuse piir.

      „Mis siis nüüd? Mis sul hakkas?“ Onni vaatas mind küsivalt.

      „Ma ei mõista, kuidas saab keegi niimoodi elada.“

      „Kas sa tahad öelda, et sinu meelest on siin jube?“

      Vaatasin ringi. „See näeb ausalt öeldes ikka üsna kohutav välja. Lausa jube kohutav.“

      „Kas see on sinu jaoks probleem, et mul on lapsed?“

      „Ei. Aga koristada võiks sellegipoolest.“

      Onni pahvatas naerma, vangutas pead ja vaatas mind, nagu oleksin öelnud midagi rumalat.

      „Ma arvan, et oma asju võib ikka korras hoida, lastest hoolimata,“ ütlesin.

      Esikus kingi jalga pannes nägin nagis valget riidest kotti. Sellele oli lapse käega joonistatud suure naeratava onkli nägu ja ümberringi neli väiksemat. „Maailma parimale issile,“ oli kirjutatud selle alla punaste varesejalgadega.

      Silmitsesin uinuvat maastikku takso aknast. Kõik ümberringi oli tühi ja vaikne, päikeseketta serv oli just kerkinud silmapiiri kohale. Punane auto oli ninapidi kraavi sõitnud. Tundsin end tobedalt, nagu oleksin petta saanud. Küljes torkis midagi ja tõstsin särgisaba üles: värvli vahele oli midagi kinni jäänud. Võtsin selle pihku ja veeretasin peos. See oli kiivriga Lego-mehike.

      1 Onni – õnn. – Sm. Siin ja edaspidi tõlkija märkus.

      K uus nädalat pärast seda, kui olin kohtunud Onniga, läksin külla oma isale Artole. Isa elab Sipoos ja vahel sõitsin sinna Helsingist rattaga. Minu lapsepõlve põllud ja nurmed olid kõik kadunud, maa oli edasi müüdud ja sinna olid ehitatud uued uhked eramajad. Isa ei olnud viimase viieteistkümne aasta jooksul oma elamise eest kuigivõrd hoolitsenud: valgeks värvitud maja nägi välja üsna sama vilets kui selle elanik. Katus oli lohkus ja värv murenenud, aed muutunud heinamaaks. Ma ei käinud siin kuigi sageli, kõige rohkem kord kuus, vahel veel harvem – kuigi isal oleks mu abi vaja läinud. Me küll rääkisime korrapäraselt telefonitsi, aga ega meil teineteisele palju öelda olnud.

      „Noh, kuidas sealpool läheb ka?“

      „Mis siin ikka. Kenasti. Kuidas sealpool lood?“

      „Ikka vanaviisi.“

      Kostis vaikset hingamist.

      Selline see enam-vähem oligi, see meie iganädalane jutuajamine isa ja tütre vahel. Me ei osanud kuidagi minna ei edasi ega tagasi, justkui sõnatust kokkuleppest ajendatuna otsustasime olla eikuskil, nagu hoiaksime ühendust üksnes kohusetundest.

      Lapsena olin olnud isa tütar ja käinud tal kõikjal sabas. Mulle meeldis istuda traktoris, kombainis, keset kollaseid põlde, mille kohal lendlesid varesed. Ma uppusin maastikesse, tahtsin kõigest osa saada. Kord, kui isa läks hilisõhtul põllule ega nõustunud mind kaasa võtma, olin nii solvunud, et pissisin isa mütsi sisse. Istusin tema pruuni nokkmütsi peale nagu potile ja punnitasin kogu põie tühjaks. Uriin imendus kangasse ja kui isa tunkesid jalga tõmbas, ei jäänud talle esikus leviv imal lõhn märkamata. Isa võttis mütsi riiulilt, nuusutas pehmet kangast ja tema näole ilmus uskmatu ilme. Mind ajas see kõik hüsteeriliselt naerma, nii et kogu ihu kiheles ja tundsin end temast üle olevat. Isa oli solvunud ja karjus mu peale, aga sel õhtul ei läinud ta kuhugi. Ta ei jätnud mind maha.

      Isa köögis oli mingi hapukas lõhn. Mul ei olnud jõudu külmkappi avada ega uurida, millises potis oli missugune hallitus vohama hakanud. Vaatasin läbi pesemata akende välja aeda. Mulle meenus, milline oli aed välja näinud siis, kui olin veel laps, siis, kui ema oli veel selle eest hoolitsenud. Emal olid olnud pikad suvepuhkused, ta oli töötanud põhikoolis matemaatikaõpetajana ja suviti oli tal olnud aega aiale keskenduda. Hommikuti oli ema võtnud kohvitassi aeda kaasa, soojendanud päikese käes oma paljaid käsivarsi ja põski ning uurinud hellalt, kuidas taimedel läheb.