Maailma kauneim sõna. Emmi Pesonen

taga.

      „Mina olen Amanda ja tema on Essi.“

      „Arale,“ ütles näkku rusikahoobi saanud mees ja ulatas viisakalt käe. Märgates, et käsi on vereplekiline, tõmbas ta selle tagasi, justkui häbenedes. „Ja aitäh. Aitäh abi eest.“

      Arale ei olnud kindlasti rohkem kui kahekümne viie aastane. Ta surus taskurätti tugevasti nina vastu, punane nire voolas sõrmede vahelt läbi.

      „Onni. Mina olen Onni.“

      Mees vaatas mulle otsa ja tema silmad olid tumerohelised nagu sammal. Silmad kumasid takso hämaras valguses ja tema pilgus oli midagi kummalist – justkui oleksid mehe silmad olnud eri paarist. Parem vaatas ettepoole leebe ja uudishimulikuna, vasak vaatas justkui sissepoole, sügavusse.

Onni1. Fotograafi nimi pani mind muigama. Milline koorem inimesele eluks kaasa anda! Mis siis, kui Onni meeleolu muutub süngeks, kui tema ellu hiilivad kurbus ja nukrus? Onni. Onni. Lasin sõnal suus ringi käia ja see tundus pehmena justkui mõni suus sulav puuvili, küpse virsiku siidine pind.

      Me võtsime enda alla kogu tagaistme, meie küljed puutusid kokku. Onni avas vooderdatud fotokoti ja uuris ärevalt kaamerat. Mehe nahk oli päevitunud ja tema pikad, lausa naiselikud sõrmed liikusid hoolikalt mööda fotoaparaadi pinda. Ta ohkas kergendunult.

      „Kas kõik on terve?“ küsisin mina.

      Onni noogutas. Essi pööras ringi ja ulatas Aralele oma visiitkaardi: „Kui sa tahad kuriteost teatada, võin ma sulle pealtnägijana tunnistajaks tulla.“

      „Suur tänu.“ Arale luges visiitkaardilt: „Advokaadibüroo ...“

      „Helista mulle esmaspäeval. Ma olen väga hea jurist,“ ütles Essi naeratades.

      Onni sekeldas fotoaparaadiga. Mingil kummalisel põhjusel tundus ta kuidagi tuttav. Tema olemuses oli midagi niisugust, mida ma kuskilt justkui tundsin ja mäletasin. Takso keeras üle Hakaniemi silla, juht rääkis, et tunnelitesse oli kümneid autosid kinni jäänud ja Eiras oli keravälk lahtisest aknast sisse sööstnud ning jõudnud seal palju kahju tekitada, enne kui tuletõrjujad saabusid.

      „Ehk võiksime veel kuhugi edasi minema? Kõik koos?“ küsisin ning vaatasin vaheldumisi Aralele ja Onnile otsa: „Kas sul, Essi, kodus midagi juua on?“

      „Mul on see meie Vietnami-pudel veel alles.“

      Olime Essiga eelmisel kevadel käinud kaks nädalat Vietnamis. Essi oli kogu aasta varunud selleks puhkepäevi ja mina raha.

      „Ahvatlev pakkumine, aga mul hakkab seitsme tunni pärast töö,“ ütles Arale.

      Vaatasin küsivalt Onnile otsa.

      „Mul on täna sünnipäev,“ ütlesin ja manasin näole oma säravaima naeratuse.

      Onni ei vastanud.

      „Tilluke klaasike teraapilise mõjuga maoveini?“ käisin ikka peale.

      „Ma pean hommikul kodus olema.“

      Muidugi. Kindlasti oli tal keegi, keegi, kes võib-olla juba magas, keegi, kes ootas või oli ise samuti alles koju tulemas. Keegi, kes oli tähtsam kui minu sünnipäev.

      Samal hetkel kostis esiistmelt pingutatud karje: „Pea kinni! Kuuled! Peata auto! Kohe! Ma pean välja saama!“

      Juht pidurdas ja Essi jooksis autost välja. Tema keha vappus ja ta pühkis suud pluusisabaga. Saatsime kahvatu Essi tema Kallio-kodu ukseni, kuigi ta väitis, et temaga on kõik korras ja ta on valmis edasi pidutsema, ning lasime Arale tema kodukandis Hermannis maha. Jäime Onniga kahekesi taksosse. Õhus oli pinget ja ma ei suutnud korraga leida enam ühtki jututeemat. Tee servas kõndis vana mees, seljakott seljas, ja korjas purke, mida veeojad olid tänavakividele paisanud. Mehel olid jalas mustad kummikud ja peas kalamehemüts.

      „Kas sa sekkud alati? Kaklustesse?“ küsisin.

      Onni naeris. „Pigem jah. Kahjuks.“

      „Miks kahjuks?“

      „Ma ei oska öelda. Olen alati nii teinud. Kord löödi mul isegi ninaluu puruks. Teine kord kukkusin peaga vastu asfalti ja sain tugeva ajupõrutuse. Oksendasin mitu päeva.“

      Takso keeras Mäkelänkatult Käpylässe. „Ilmattarentie“ võis lugeda kulunud sildilt maja seinal. Ilmatar – õhuneitsi, ilmatütar, kes istus taevakummil, tüdines üksluisest elust, laskus merele ja laskis tuulel end viljastada. Ilmatar, kelle põlvedelt langevatest vardi munakoortest sündis maailm.

      Peatusime puumaja ees. See oli otsekui lapsepõlve muinasjuturaamatutest: valge viilkatusega maja, millel olid kaunistustega aknaraamid. Loogeliste ornamentidega raudvärav eraldas maja kitsast tänavast. Mõned üle valge aia langevad sirelioksad olid murdunud ja vedelesid nüüd rebituina ning purustatuina tänaval. Onni kummardus tagaistmelt ettepoole, et ulatada taksojuhile pangakaart, siis pöördus ta korraga minu poole ja küsis ootamatult: „Äkki tahaksid tulla veel klaasikesele?“

      Tundsin end miskipärast ebakindlalt. See ei olnud mulle omane. Onni vaatas mind oma kummaliste eri paarist silmadega, ma ei mõistnud tema pilgu tähendust.

      „Hommikuni on veel aega.“

      Maja hoovi kattis vihmast märg muruvaip. Siin-seal umbrohu keskel leidus sügislilli. Mõned õunapuuoksad olid murdunud ja maas vedeles töntsakaid puuvilju. Õunapuude taha jäid mõned nõgesepuhmastest ümbritsetud marjapõõsad, nende kõrval oli roostes kiik, mida tuul tasahilju liigutas. See paistis seal aianurgas üsna üksildasena. Mõtlesin, et sellest on vist aastaid, kui keegi seda viimati kasutas. Mõned trepiastmed viisid katusealusele terrassile, mille tormituulega kaasnenud vihm oli märjaks kastnud. Terrassil oli valge pilk, mille värv oli pragunenud ja lapakatena lahti tulnud, selle peal valge savipott, milles ujusid vee pinnal mullatükid. Pingi all vedeles märg vana sinisetriibuline kaltsuvaip.

      Onni avas ukse ja pani tule põlema. Esiku põrand oli täis jalanõusid. Eri mõõtu ja erisuguseid. Need vedelesid segamini põrandal ja nende ümber kõrgusid mantlitest ning jopedest moodustunud kuhilad. Esikust nägi otse kööki, kus vastu tagumist seina toetus viltune nõudevirn. Ka köögi põrandal vedeles siin-seal rõivahunnikuid. Köögilaual kõrgusid raamatutornid, mille vahelt piilusid sülearvuti ja väike roosa mängujänes.

      „Vabandust. Ma mõtlesin homme koristada. Ma ei teadnud, et mulle tuleb täna külalisi.“

      Kogenud võtetega rajas Onni põrandale läbipääsu. Seinal rippusid eri suurusega raamides mustvalged fotod. Piltidel oli eri vanuses lapsi eri olukordades. Lapsi, kes istusid rannal, rätikud ümber kere mähitud. Lapsi, kes sõid jäätist. Suuri lapsi. Väikseid lapsi. Tüdrukuid. Poisse. Lapsi, kes hüppasid paadisillalt vette.

      „Kas need kõik on sinu omad?“

      „Ei. Seda küll mitte. See seal paremal on mu vennapoeg. See pikkade juustega. Nemad elavad nüüd hoopis Šveitsis.“

      Ma ei suutnud lapsi kokku lugeda. Onni jätkas, nagu ta oleks mu mõtteid lugenud: „Neli. Mul on neli last. Pekka, Kanerva, Eelis ja Lili.“

      „Ja kus nad praegu on?“

      „Oma ema juures. Nad on seal igal teisel nädalal. Me lahutasime viie aasta eest. Tavaliselt vahetavad nad kodu pühapäeviti, aga seekord tulevad nad siia erandkorras juba homme.“

      Vaatasin ümberringi valitsevat kaost.

      „Ära muretse. Ma jõuan hommikul vabalt kõik korda teha,“ ütles Onni naeratades.

      Onni valas pakist veini klaasidesse ja ulatas ühe neist minule. Läksime elutuppa, see oli samal ajal ka Onni magamistuba. Vähemalt nii ma arvasin, sest parempoolse seina ääres oli lai, tegemata kaheinimesevoodi. Voodiriided vedelesid nutsakuna jalutsis ja linade voltide vahelt paistis kollaseid ning oranže päevalilli. Läksin raamaturiiuli juurde, mis oli kinnitatud voodi kohale seinale: seal leidus romaane, fotoraamatuid, kunstiraamatuid, mõned lasteraamatud. Akende ees olid sinised kardinad. Teisel pool tuba