Tantsi, tantsi, tantsi. Haruki Murakami

käte vahele vaid kellegi kuhtunud vari? Mis hea pärast? Ei tea.

      Andmed on puudulikud.

      Seepärast ei ole võimalik ka vastata.

      Midagi on puudu.

      Kord, kui ma töökohtumiselt tagasi tulin, leidsin postkastist piltpostkaardi. Postkaardi, millel oli kujutatud skafandris astronauti Kuu pinnal jalutamas. Saatja nime ei olnud kirjas, kuid piisas ühest pilgust, et mõista, kellelt see oli.

      „Arvan, et on parem, kui me enam ei kohtu,” kirjutas ta. „Ma vist abiellun lähiajal Maa asukaga.”

      Kostab ukse sulgemist.

      Andmed ebapiisavad. Vastus võimatu. Vajutage DELETE-klahvi.

      Ekraan läheb valgeks.

      Kui kaua see küll jätkub? mõtlesin ma. Ma olen juba kolmkümmend neli. Kui kaua veel?

      Ma ei olnud kurb. Ilmselgelt olin ma ise kõiges selles süüdi. See, et ta minu juurest lahkus, oli täiesti loomulik, see oli algusest peale selge. Seda teadis tema, teadsin ka mina. Kuid me mõlemad olime lootnud väikesele imele. Et üks väike tõuge pöörab kõik pea peale. Paraku midagi sellist ei juhtunud ja ta jättis mu maha. Tema lahkumine tegi mu meele nukraks, kuid olin sellist nukrust varemgi kogenud ning ma teadsin üsna kindlalt, et olen suuteline selle raskusteta üle elama.

       Ma harjun sellega.

      See mõte pani mul seest keerama. Tundsin, kuidas sisikonnast tõuseb kurku musta sappi. Vannitoas peegli ees seistes tuli mul tõdeda, et see olengi mina. See oled sina. Sa oled end ära kurnanud. Oled end kõvasti rohkem kurnanud, kui sulle näib, mõtlesin. Mu nägu oli kriimulisem ja paistis vanem kui tavaliselt. Pesin näo korralikult seebiga puhtaks, turgutasin nahka tualettveega, seejärel pesin aeglaselt käsi ning kuivatasin näo ja käed puhtasse rätikusse. Läksin kööki ning, õlut vahele rüübates, korrastasin külmkappi. Viskasin mädanenud tomatid minema, panin õllepurgid korralikult ritta, kontrollisin külmutuskasti ja tegin ostunimekirja.

      Istusin koidikuni sünges üksinduses, vaatasin kuud ja mõtlesin, kui kaua see kõik kestab. Küllap kohtan taas mõnd naist. Me tõmbume nagu planeedid iseeneslikult teineteise poole, ootame taas asjatult mingit imet, ampsame aega, kurname oma südant ja läheme lahku.

      Kui kaua see kestab?

      2

      Nädal pärast seda, kui sain temalt postkaardi, tuli mul töö asjus Hakodatesse minna. Teab mis vaimustav tööots see just ei olnud, kuid ega mina tööd valida saanud. Nojah, tegelikult, kui vaadata neid töid, mis minuni jõudsid, siis suurt vahet polegi. Kahjuks või õnneks, mida kaugemale asjaga minna, seda vähem saab määravaks kvaliteet. Just nagu lainepikkuste puhul. Teatavast punktist ei kuule enam, kumb kahest lähestikku olevast helist on kõrgem, kumb madalam, kuni lõpuks ei ole üldse võimalik midagi kuulda, helide eristusest rääkimata.

      See konkreetne töö oli ühe naisteajakirja projekt – eesmärk tutvustada lugejatele maitsvaid toidukohti Hakodates. Pidime fotograafiga läbi käima mitmed restoranid – tema pidi pildistama, mina kirjutama. Kokku viis lehekülge. Mis seal ikka. Kui ajakiri tahab sellist artiklit, siis peab keegi selle kirjutama. Keegi peab prügi korjama, keegi lund kühveldama. Töö lihtsalt tuleb ära teha. Meeldib see või mitte.

      Olen selliseid kultuurilisi juhutöid teinud kolm ja pool aastat. Nii-öelda kühveldanud kultuurilist lund.

      Olukorra sunnil pidin lõpetama töö firmas, mida ma koos oma sõbraga vedasin. Pärast seda elasin pool aastat niisama jõude ega teinud praktiliselt mitte midagi. Lihtsalt ei olnud tahtmist. Eelmisest sügisest kuni talve hakuni oli toimunud liiga palju. Ma lahutasin. Mu sõber suri, kusjuures väga müstilisel moel. Too naine lahkus midagi ütlemata. Kohtasin veidraid inimesi, sattusin veidratesse olukordadesse … Siis sai kõik läbi – tardusin sügavasse vaikusesse, mida ma kunagi varem ei olnud kogenud. Mu korteris heljus lausa hirmutavalt laastav puuduolek. Sulgesin end pooleks aastaks sellesse korterisse. Kui mitte arvestada neid harvu kordi, mil käisin poes, et osta eluks minimaalselt vajalikku, siis päevasel ajal ma praktiliselt väljas ei käinud. Vaid varastel koidikutundidel lonkisin sihitult inimtühjadel linnatänavatel, aga kui tänavatele hakkas uuesti inimesi ilmuma, läksin tagasi koju magama.

      Ärkasin õhtu eel, tegin endale kerge eine ja andsin kassile kassitoitu. Pärast sööki istusin põrandale ning mõtlesin ikka ja jälle sellele, mis minuga oli juhtunud, et oma peas selgust luua. Järjestasin sündmuseid ümber, panin kirja kõik tegutsemisvõimalused ning analüüsisin, kas minu käitumine oli olnud õige või mitte … ja nii kuni koiduni. Siis läksin taas inimtühjadele linnatänavatele jalutama.

      Selline igapäevane rutiin kestis pool aastat – 1979. aasta jaanuarist kuni juunini. Ma ei lugenud ühtegi raamatut, isegi ajalehte mitte. Ei kuulanud muusikat, ei lülitanud sisse televiisorit ega raadiot. Ei kohtunud ega rääkinud kellegagi. Ma ei joonud praktiliselt tilkagi. Lihtsalt ei olnud tahtmist juua. Mul polnud õrna aimugi, mis maailmas toimus, kes sai kuulsaks või kes suri. Mitte et ma oleksin põikpäiselt informatsiooni tõrjunud, seda mitte. Ma lihtsalt ei tahtnud midagi teada. Ometigi tajusin, et maailm pöörleb edasi. Tundsin seda iga keharakuga, isegi vaikselt toas istudes. Kuid miski ei tekitanud minus vähimatki huvi. Kõik läks minust mööda nagu hääletu briis.

      Ma lihtsalt istusin keset põrandat ja pöördusin oma mõttes ikka ja jälle tagasi minevikku. Kummaline küll, kuid kogu selle poole aasta jooksul ei tundnud ma kordagi igavust või tülpimust. See, mis minuga toimus, tundus ääretu ja mitmeplaanilisena. Ääretu, kuid siiski niivõrd reaalsena, et seda oleks saanud lausa käega puudutada. See kerkis ööpimeduses mu ette nagu monument. Minu auks püstitatud monument … Püüdsin sündmusi vaadelda kõikvõimalike nurkade alt. Tundus, et olin haiget saanud. Ja mitte vähe. Verd voolas vaikselt. Mõni haav kasvas ajapikku kinni, mõni haav kärises alles hiljem lahti. Kuid kuueks kuuks nelja seina vahele sulgumine ei olnud nende haavade pärast. Mul lihtsalt oli vaja aega. Vajasin seda poolt aastat, et kõike minuga toimunut detailselt analüüsida ja korrastada. Ma ei ole üldsegi autistlik ega eita välist maailma. See oli kõigest aja küsimus. Vajasin puhtfüüsilist aega, et end veel kord kokku võtta ja uuesti jalgele tõusta.

      Sellele, mida jalgele tõusmine võiks tähendada ja milleni see viia võiks, ma esialgu mõelda ei tahtnud. Mulle näis see täiesti teisejärgulise küsimusena, mille üle võib hiljem juurelda. Esmalt tuli taastada tasakaal.

      Ma ei rääkinud isegi kassiga.

      Telefon helises korduvalt, kuid ma ei võtnud vastu.

      Vahel koputas keegi uksele, kuid ma ei avanud.

      Saabus mitu kirja. Mu endine äripartner kirjutas, et on minu pärast mures, ja kuna ta ei tea, kus ma olen või mida ma teen, saadab ta kirja sellele aadressile. Ning et kui ta saab kuidagi abiks olla, siis andku ma aga teada. Ta mainis ka, et äril läheb hetkel päris hästi, ning meenutas põgusalt meie ühiseid tuttavaid. Lugesin seda kirja mitu korda, ja kui olin lõpuks aru saanud, mida sõber oli öelda tahtnud (pidin selleks mõnda kohta neli-viis korda lugema), panin selle sahtlisse.

      Teine kiri oli lahutatud naiselt. Selles oli mitu konkreetset asja, millega tuli tegelda. Kirja toon oli äärmiselt asjalik. Kuid lõpus ta mainis, et on uuesti abiellunud kellegagi, keda mina ei tea, justkui rõhutamaks, et tema edasine elu ei peaks kuidagi minusse puutuma. Mis tähendas, et ta oli lahku läinud sellest mehest, kelle pärast meie lahutasime. Või veel, mõtlesin ma. Tundsin toda meest, ja ega ta suurem asi inimene ei olnud. Ta oli džässkitarrist, ehkki mingi üle mõistuse talent ta ei olnud. Teab mis huvitav vestluskaaslane samuti mitte. Mina ei saanud üldse aru, miks naine tema külge oli klammerdunud. Aga see on nende endi asi … Sinu pärast ma ei muretse, kirjutas naine, sest sina teed kõike, mis iganes sa ette võtad, korralikult. Mind panevad muret tundma hoopis inimesed, kellega sa end edaspidi seod. See on see, mis mind viimasel ajal miskipärast vaevab, lisas ta.

      Ka seda kirja lugesin ma mitu korda ning lõpuks panin sellegi sahtlisse.

      Nii see aeg muudkui tiksus. Raha