Tantsi, tantsi, tantsi. Haruki Murakami

lahkuma. Nüüd mõistan seda ka mina. Tema ülesanne oli mind sinna juhtida. See näis olevat olnud tema saatus. Nagu Moldau jõgi, mis peab merre voolama. Vaatasin langevaid vihmapiisku ja mõtlesin sellele. Saatusele.

      Tema oli see, kes mulle esimesena meenus, kui hakkasin Delfiini hotelli unes nägema. Ta vajab mind, käis mu peast läbi. Muidu ei oleks ma ju ikka ja jälle üht ja sama unenägu näinud, ega?

      Tema. Ma ei teadnud isegi ta nime. Elasin temaga küll mitu kuud koos, kuid tegelikult ei teadnud ma temast mitte midagi. Teadsin vaid seda, et ta oli ühe eksklusiivse klubi palgal olev prostituut. Klubi oli kinnine, liikmeks said vaid need, kel oli kindel positsioon. Ta oli esmaklassiline lõbutüdruk. Lisaks sellele oli tal veel mitu ametit. Päeva ajal töötas ta väikeses kirjastuses osalise tööajaga korrektorina, lisaks oli ta poole kohaga ka kõrvamodell. Teisisõnu, ta oli alati rakkes. Loomulikult ei olnud ta nimetu. Tegelikult oli tal nimesid koguni mitu, samal ajal mitte ühtegi. Ühelgi esemel, mida tal iseenesestmõistetavalt oli vähe, nime peal ei olnud. Tal ei olnud kuukaarti, juhiluba ega krediitkaarti. Üks väike märkmik tal küll oli, kuid see sisaldas vaid pastakaga sirgeldatud arusaamatuid koode. Polnud midagi, mille abil olnuks võimalik tema isikut kindlaks teha. Küllap on ka prostituutidel nimed, ainult et nad elavad anonüümses maailmas.

      Olgu sellega kuidas on. Aga ma tõepoolest ei tea tema kohta praktiliselt midagi. Ei seda, kus ta sündis, ega tema tõelist vanust. Sünnipäeva samuti mitte. Ei seda, kus ta õppis, ega seda, kas tal on perekond. Mitte midagi. Ta ilmus kuskilt justkui vihmapilv ja haihtus, jättes endast maha ainult mälestused.

      Viimasel ajal aga on mälestused temast uuesti tajutavaks reaalsuseks muutumas. Tunnen, et ta hüüab mind Delfiini hotelli kaudu. Just, ta vajab mind taas. Ainus võimalus temaga uuesti kohtuda on saada veel kord osaks Delfiini hotellist. Ilmselt on tema see, kes seal minu pärast pisaraid valab.

      Vaatan vihmapiisku ja püüan mõelda endast kui millegi osast. Ja sellest, et keegi nutab minu pärast. See kõik näib toimuvat kusagil meeletult kauges maailmas. Justkui kusagil Kuu peal. Muidugi, see on ju uni. Ükskõik, kui kaugele ma oma kätt ka välja ei sirutaks või kui kiiresti ma ka ei jookseks, ei jõuaks ma sinna kunagi kohale.

       Miks üldse keegi minu pärast pisaraid valab?

      Ja ikkagi. Ta ootab mind. Kusagil Delfiini hotellis. Oma südamesopis ma ilmselt isegi soovin, et muutuksin taas selle osaks. Selle kummalise ja saatusliku paiga osaks.

      Kuid Delfiini hotelli tagasiminek ei olegi niisama lihtne. Ei piisa sellest, et ma helistan ja broneerin toa, istun lennukile ja lendan Sapporosse. Sest hotelli olemasolu on vaid üks tingimus. Tingimus, mis on võtnud hotelli kuju. Delfiini hotelli tagasiminemine tähendaks taas-kohtumist mineviku varjuga. Ainuüksi mõte sellest tekitab minus masendust. Just. Olen nende nelja aasta jooksul kõigest väest püüdnud sellest külmast ja süngest varjust vabaneda. Delfiini hotelli tagasiminek tähendaks minu jaoks kõige selle minema viskamist, mida ma neli aastat vaikselt olin endasse kogunud, kõigest sellest loobumist. Mitte et ma midagi erilist oleksin saavutanud. Kui mõtlema hakata, siis oli suur osa sellest ebakindel, mugav ja tähtsusetu. Aga ma olin andnud endast parima, olin osavalt sidunud end tähtsusetute asjade abil reaalsusega ning rajanud sümboolsetele väärtustele tuginedes uue elu. Kas peaksin veel kord tühjusse naasma? Akna avama ja sinna sukelduma?

      Kuid lõppude lõpuks algab kõik sealt. Selles olen ma kindel. Vaid sealt saavad asjad alguse.

      Viskusin voodisse, vahtisin lakke ja ohkasin sügavalt. Põrgut, mina annan alla.

      Annad alla? Mõtle, mida iganes. See ei ole sinu teha. Ükskõik mida sa ka ei mõtleks, kõik algab sealt. Nii oli kord juba otsustatud.

      *

      Mõni sõna ka endast.

      Koolis tuli mul sageli ennast tutvustada. Iga uue õppeaasta alguses pidid kõik järgemööda klassi ette minema ja teistele endast rääkima. Minul läks see tavaliselt aia taha. Õigemini ma ei saanud kuidagi aru, mis mõte sellisel asjal üldse on. Mida ma üldse enda kohta tean? Kas see, keda ma endana ette kujutan, on ikka tõeline mina? Kui juba makilindile jäädvustatud häälgi ei kosta enda omana, mis siis veel rääkida pildist, mida minu kujutlus mulle minust maalib, mind oma tahte järgi moonutades ja väänates? … Need mõtted on mind alati painanud. Iga kord kui mul tuli end teiste ees tutvustada, tundsin end kui kaheline, kes klassipäevikus omatahtsi hindeid parandab. Äärmiselt ebamugav tunne. Seepärast püüdsin ma ikka rääkida vaid objektiivsetest faktidest, mis ei nõudnud selgitusi või kommentaare (Mul on koer. Mulle meeldib ujuda. Ma vihkan juustu …). Ent isegi siis tundus mulle, justkui räägiksin väljamõeldud tegelase väljamõeldud elust. Ja kui ma sellises seisundis teiste jutte kuulasin, tundus mulle, et nemadki räägivad endast kui kellestki võõrast. Et me kõik hingame väljamõeldud maailmas väljamõeldud õhku.

      Aga eks midagi tuleb öelda. Kõik algab sellest, mida me enda kohta räägime. See on esimene samm. Kas see samm on õige või mitte, eks seda ole pärast näha. Võin selle üle ise otsustada, aga seda võivad teha ka teised. Igal juhul on käes hetk, mil pean rääkima. Ning meelde jätma, millest ma räägin.

      Praegu mulle juust maitseb. Mis ajast, ei oska öelda, kuid ühel hetkel avastasin, et see meeldib mulle. Kui ma põhikooli viimases klassis olin, sai mu koer kord vihma käes olles külma ning suri kopsupõletikku. Pärast seda ei ole mul ühtegi koera olnud. Ujuda meeldib mulle endiselt. Tänan tähelepanu eest …

      Kuid sellega asi ei piirdu. Kui inimene elult midagi nõuab (kes meist ei nõuaks?), siis pärib elu inimese kohta veelgi rohkem andmeid. Selge kujundi joonistamiseks on vaja hulgaliselt teavet. Muidu vastust kätte ei saa.

      Andmed ebapiisavad. Vastus võimatu. Vajutage DELETE-klahvi.

      Vajutan DELETE-klahvi. Ekraan läheb valgeks. Inimesed klassiruumis hakkavad mind asjadega pilduma. Räägi veel! Räägi endast rohkem, karjuvad nad. Õpetaja kortsutab kulme. Ma jään sõnatuks ja seisan kivistunult tahvli ees.

      Kui sa ei räägi, siis ei alga midagi. Seega räägi! Ja võimalikult pikalt. Kas hästi või halvasti, eks see selgu pärastpoole.

      *

      Mõnikord tuli naine minu juurde ja jäi ööseks. Sõi minuga koos hommikust ja läks tööle. Ka temal ei ole nime. Ilma nimeta on ta tõenäoliselt seepärast, et ta ei ole selle loo peategelane ja kaob niikuinii varsti pildilt. Seega, et ei tekiks mingit segadust, ma parem ei annagi talle nime. Siiski ma ei taha, et arvataks, nagu suhtuksin ma tema olemasolusse kuidagi kergekäeliselt. Ta meeldis mulle väga ja see tunne ei ole ka praegu, mil teda enam ei ole, kuhugi kadunud.

      Teatavas mõttes olime me sõbrad. Vähemalt olid temal olemas kõik võimalused, et end minu ainsaks sõbraks nimetada. Tal oli, erinevalt minust, olemas oma kindel kallim. Ta töötas ühes telefonifirmas ja koostas arvutis telefoniarveid. Kui päris aus olla, siis tegelikult ma tema töö kohta väga täpselt ei uurinud ja ega ta ise ka ei rääkinud, kuid eeldan, et ta võttis kokku, kui palju oli mingilt telefoninumbrilt helistatud, ja koostas siis arve või midagi sarnast. Seepärast tundus mulle igakuist postkasti potsatanud telefoniarvet vaadates, otsekui oleksin talt saanud isikliku kirja.

      Minuga magas ta oma muust elust sõltumatult. Kuus umbes kaks või kolm korda. Tema arvates olin ma „inimene Kuu pealt”. „Kuule, lähed sa jälle Kuu peale tagasi?” küsis ta itsitades. Voodis, alasti, tema keha minu oma vastu surutud. Tema rinnanibud puudutamas minu külge. Sellises poosis lobisesime me varaste hommikutundideni. Kiirteehelid kostsid lakkamatult. Raadiost kostis monotoonne The Human League’i laul. The Human League. Milline totter nimi! Kuidas saab ühele bändile nii mõttetut nime panna? Vanasti panid inimesed bändidele ikka asjalikumaid nimesid. The Imperials, The Supremes, The Flamingos, The Falcons, The Impressions, The Doors, The Four Seasons, The Beach Boys.

      Rääkisin talle sellest. Ta naeris ja tõdes, et ma olen ikka imelik. Milles mu veidrus ilmneb, ma ei tea. Ma ise arvan, et olen täiesti tavaliste mõtetega täiesti normaalne inimene. The Human League.