Tantsi, tantsi, tantsi. Haruki Murakami

kaasa olin ostnud. Jack Londoni elumerelainetega võrreldes näis minu elu olevat rahulik nagu oraval, kes, pähkel pea all, tammepuu otsas koopas magades kevadet ootab. Vähemalt lugedes tundus mulle nii. Eks selline peagi üks autobiograafia olema. Keegi ei loeks ju rahulikult oma elu ära elanud ja seejärel surnud Kawazaki linna raamatukoguhoidja elulugu. Teisisõnu, see mida me otsime, on justkui teatav kompensatsioon omaenda igava elu eest.

      Jõudnud Sapporo jaama, otsustasin ma jalgsi Delfiini hotelli minna. Oli mõnusalt mahe ja tuuletu pärastlõuna ning asju ei olnud mul ka rohkem kui vaid üks õlakott. Tänavad olid kaetud määrdunud ja kinni-tallatud lumega. Õhk oli jäine, inimesed astusid ettevaatlikult, jälgides hoolega iga sammu. Koolitüdrukute põsed olid punaseks värvunud, ninasõõrmetest tõusis rõõmsalt valget hingeauru – nii valget ja tihket, et sellesse oleks võinud ehk kirjutadagi. Jalutasin aeglaselt ja uudistasin tänavatel toimuvat. Käisin Sapporos küll alles neli ja pool aastat tagasi, kuid mulle tundus, et mööda oli läinud palju rohkem aega.

      Poolel teel astusin sisse ühte kohvikusse, tõmbasin suitsu ja jõin kuuma kohvi konjakiga. Minu ümber jätkus inimeste tavapärane linnaelu. Paarikesed sosistasid vaikselt, kaks ärimeest panid dokumendid lauale ja uurisid numbreid, grupp üliõpilasi rääkisid suusareisist ja The Police’i uuest LP-st … Täiesti tavapärane vaatepilt ükskõik millises Jaapani linnas. Samasugune kohvik võiks vabalt olla ka Yokohamas või Fukuokas. Vaatamata sellele, ei, just seepärast, et see oli väliselt nii sarnane, tundsin ma selles kohvikus kohvi juues lausa kõrvetavat üksindust. Ma olin siin ainus võhivõõras. Ma ei kuulunud ei sellesse linna ega nende ellu.

      Muidugi, kui küsida, kas Tōkyōs on mõni kohvik, mille juurde ma kuulun, siis loomulikult sellist kohvikut ei ole. Ometigi ei ole ma üheski Tōkyō kohvikus end nii meeletult üksi tundnud. Ma veedan seal niisama aega, joon kohvi, loen raamatut. See on mu igapäevaelu osa, mille üle ma sügavamalt ei mõtle.

      Kuid siin, Sapporos, tundsin ma end kohutavalt üksildasena, otsekui oleks mind maha jäetud kuskile saarele poolaaralal. Stseen ise on igal ajal ja igal pool sama. Kui aga silmaklapid eest võtta, siis tegelikult ei meenuta see mulle ühtki tuttavat paika. See on sarnane, samas ei ole ka. Otsekui teisel planeedil. Planeedil, kus keel, riietus ja näod on kõik sarnased, kuid ometi on neis midagi olemuslikult teistsugust. Planeet, kus teatavad funktsioonid ei toimi, kuid seda, millised funktsioonid toimivad, millised mitte, saab kindlaks teha vaid ükshaaval kontrollides. Ja kui miski ei toimi, siis tulekski kohe välja, et olen teiselt planeedilt. Kõik tõuseksid püsti ja näitaksid mulle näpuga. Sa oled teistsugune, ütleksid nad. Sa oled teistsugune. Sa oled teistsugune. Sa oled teistsugune.

      Hajameelselt kohvi juues tiirlesid mu peas sellised mõtted. Luul!

      Aga tõsi ta on – ma olen üksi. Ma ei ole kellegagi seotud. See ongi mu probleem. Jõuan ikka ja jälle iseenda juurde tagasi, sest ma ei ole kellegagi seotud.

      Millal ma küll viimati tõsiselt armunud olin?

      See oli päris ammu aega tagasi. Äkki millalgi jääaegade vahel? Igatahes ammu. Eelajaloolisel ajal. Juura ajastul või mingis sarnases minevikus. Ja siis kadusid kõik. Dinosaurused, mammutid, smilodonid. Ka keisrilossi aeda visatud gaasipomm. Kätte oli jõudnud arenenud kapitalistlik ühiskond. Ja ma olin jäetud sinna üksi.

      Maksin arve, väljusin kohvikust ja kõndisin millelegi mõtlemata otsejoones Delfiini hotelli poole.

      Teed hotelli juurde ma enam päris täpselt ei mäletanud ja olin veidi mures, kas ma ikka leian selle üles, kuid asjatult. Leidsin hotelli kiiresti üles. Minu ees kõrgus peadpööritav kahekümne kuue korruseline hoone. See oli Bauhausi stiilis moodsa vormiga hoone, kus põimusid särav klaas ja roostevaba teras, mille päratut autodele mõeldud estakaadi ääristasid eri riikide lipud ning kus oli näha korralikes vormirõivais portjeesid, kes püüdsid taksosid, klaaslifti, mis viis kõige kõrgemal korrusel olevasse restorani … Ainult pime poleks seda kõike märganud. Sissepääsu ehtivat marmorsammast ehtis delfiini bareljeef, mille all oli silt „Hotel Dolphin”.

      Seisin oma kakskümmend sekundit selle monstrumi ees, suu imestusest lahti, ja lihtsalt vaatasin. Ohkasin siis pikalt ja sügavalt, nii et see oleks võinud Kuulegi kosta. Olin pahviks löödud! Ja see oli veel pehmelt öeldud.

      5

      Tobe oleks olnud jäädagi sinna seisma ja vahtima, seega otsustasin sisse astuda. Aadress ju klappis, hotelli nimi samuti. Tubagi sai broneeritud. Tuli minna.

      Kõndisin mööda kergelt kaldus vastuvõtuala sissepääsu poole ning sammusin puhtusest läikivast pöörduksest sisse. Fuajee oli avar nagu võimla, lagi mitme korruse kõrgusel. Selle klaasist seintest imbus briljantselt valgust saali, mille igas nurgas olid reas peened suuremõõtmelised sohvad, nende vahel laiutasid kaunilehelised toataimed. Vestibüüli kaugemas sopis asus uhke kohvituba. Selline, kus võileiba tellides tuuakse sulle suurel hõbetaldrikul neli visiitkaardisuurust kõrgekvaliteetset suupistet, mille juurde on kunstiliselt paigutatud kartulikrõpse ja marineeritud köögivilju. Ja kui sellele veel kohvi juurde võtta, siis läheb see maksma umbes kokkuhoidliku neljaliikmelise pere lõunasöögi.

      Vestibüüli seinal rippus kolme tatamisuurune õlimaal, millel oli ilmselt kujutatud mingit Hokkaidō raba. Mitte et see teab mis meistriteos oleks olnud, kuid selle massiivsus tõmbas tähelepanu. Näis, et siin oli parajasti mingi kogunemine, sest eesruum oli üsna rahvast täis. Grupp hästiriietatud keskealisi mehi istus sohval, nad noogutasid ja naeratasid suuremeelselt. Kõigil ühtmoodi lõug välja sirutatud ja jalg üle põlve. Küllap nad on arstid või ülikooli õppejõud, mõtlesin ma. Nende kõrval – ei, ikka vist nendega koos – oli grupp oma parimais rõivais noori naisi. Pooled neist kandsid kimonot, pooled kleiti. Paistis olevat ka välismaalasi. Nagu ka ärimehi, kes kandsid ülikonda, mille juurde oli seotud tagasihoidlik lips, käes diplomaadikohver – küllap tulid nad kellegagi kohtuma.

      Ühesõnaga, uuel Delfiini hotellil läks igati hästi.

      Sellesse siin oli korralikult investeeritud ning see teenis ka korralikult tasa. Seda, kuidas niisuguseid hotelle ehitatakse, ma teadsin. Olin kord ühe hotelliketi uudiskirjas sellest kirjutanud. Enne kui taolist hotelli ehitama hakatakse, arvutatakse välja selle kogumaksumus, arvestades igat viimsetki detaili. Sel eesmärgil kogunevad eksperdid arvuti taha, sisestavad sinna kõikvõimalikku informatsiooni ning teevad esialgsed arvutused. Kogumaksumuse hulka käib iga väikseimgi detail – isegi tualettpaberi hind koos selle kasutamismahuga. Siis palgatakse üliõpilased ning saadetakse nood linnatänavatele möödujaid loendama. Selleks, et teha kindlaks võimalike hotellis toimuvate abielutseremooniate hulk, selgitatakse välja linnas elavate abieluealiseks saavate noormeeste ja neidude arv. Ühesõnaga – püütakse kõike ette näha, et sel moel ettevõtte riske vähendada. Kulutatakse pikki tunde, et panna kokku täpne plaan ja moodustada projekti töömeeskond, seejärel ostetakse maa, värvatakse töölised ja pannakse üles uhked reklaamid. Kõige peale, mida raha eest saab – muidugi veendumusel, et raha kunagi ka tagasi tuleb –, pannakse mängu nii palju kui vaja. See on suur äri.

      Sellise suure äriga tegelemist saavad endale lubada vaid ettevõtted, kes tegutsevad mõne suure konglomeraadi katuse all, sest ükskõik kui palju ka riske ei hajutataks, jääb ikka oht, et midagi ei ole arvesse võetud. Selliseid riske suudavad võtta vaid hiiglaslikud konglomeraadid.

      Uus Delfiini hotell, kui aus olla, ei olnud minu maitse.

      Vähemalt tavasituatsioonis ma sellises hotellis peatumise eest raha välja ei käiks. See oli kallis ja mõttetute asjadega üle kuhjatud. Aga mis parata. Selline see uuenduskuuri läbi teinud hotell kord oli.

      Läksin leti äärde ja ütlesin oma nime. Helesinist bleiserit kandvad neiud tervitasid mind hambapasta reklaami meenutava naeratusega. Sellise naeratuse treenimine on üks osa investeeringust. Kõigil neidudel oli seljas puhas lumivalge pluus ja juuksed korralikult patsis. Leti taga seisis kolm neidu, kuid vaid see, kes minuga tegeles, kandis prille. Need sobisid talle. Hingasin kergendatult, kui just tema minu ette võttis. Ta oli kolmest tüdrukust kõige kenam ja hakkas mulle esimesest silmapilgust meeldima. Tema naeratuses oli midagi, mis mind võlus.