Tantsi, tantsi, tantsi. Haruki Murakami

Sinu probleem on selles …” jätkas naine. „Mulle meeldib väga sinuga olla, kuid iga päev hommikust õhtuni ma sinuga koos olla ei tahaks. Miks küll?”

      „Hm?”

      „Mitte et sinuga kuidagi ebamugav oleks. Lihtsalt vahel tunnen sinuga koos olles, et õhk muutub kuidagi õhukeseks, hõredaks … Otsekui oleksin Kuul.”

      „Sinna on vaid väike samm …”

      „Kuule, ma ei tee nalja,” vaatas ta end istukile ajades mulle otsa. „Ütlen seda sinu enda pärast. Kedagi teist, kes sulle seda ütleks, ju ei ole. Või on? On veel kedagi, kes sulle midagi sellist ütleks?”

      „Ei ole,” vastasin ma ausalt. Mitte kedagi.

      Ta heitis taas külili, rinnad pehmelt vastu mu külge. Silitasin käelabaga tema selga.

      „Nii et võta arvesse – vahel muutub õhk hõredaks, nagu oleksime Kuul. Sinuga koos olles.”

      „Õhk Kuul ei ole hõre,” osutasin mina. „Kuu peal ei ole üldse õhku. Seega …”

      „On küll hõre,” ütles ta tasasel häälel. Ma ei tea, kas ta eiras minu argumenti või ei kuulnud ta seda, kuid tema vaikne hääl tegi mind närviliseks. Ma ei tea, miks, kuid selles oli midagi, mis tegi mind rahutuks. „Vahel on see hõre. Ja mulle tundub, et meie sinuga hingame täiesti erinevat õhku.”

      „Andmed ebapiisavad,” teatasin mina.

      „Tahad öelda, et ma ei tea sinust midagi?”

      „Ma ei tea isegi enda kohta midagi,” tunnistasin. „Tegelikult ka. See pole mingi filosoofia. Pigem sõna otseses mõttes. Andmed on puudulikud. Põhimõtteliselt.”

      „Aga sa oled ju juba kolmekümmend kolm,” ütles tema. Ta ise oli kahekümne kuuene.

      „Kolmkümmend neli,” parandasin teda. „Kolmkümmend neli aastat ja kaks kuud.”

      Ta raputas pead. Tõusis siis voodist, läks akna juurde ja tõmbas kardina eest. Aknast paistis kiirtee, mille kohal rippus valge varahommikune kuu nagu kolju.

      „Tead, kasi Kuule tagasi!” ütles ta sõrmega taevasse osutades.

      „Hull oled? Külm ju.”

      „Külm? Kuul?”

      „Ei, mitte Kuul. Sinust räägin,” ütlesin mina. Oli veebruar. Ta seisis pidžaama väel akna ääres ja hingas välja valget hingeõhku. Minu sõnade peale märkas ta lõpuks isegi, et ta külmetas.

      Ta kiirustas tagasi voodisse. Võtsin ta oma kaissu. Pidžaama oli kohutavalt külm. Ta pistis oma nina vastu mu kaela. Ninaots oli nagu jääpurikas. „Sa meeldid mulle, kas tead?” sosistas ta.

      Tundsin, et peaksin midagi ütlema, kuid sõnad jäid kurku kinni. Ta oli mulle kallis. Niimoodi temaga kahekesi voodis lebades tundsin end mõnusalt. Mulle meeldis soojendada tema keha, paitada tema juukseid. Mulle meeldis kuulata, kuidas ta unes vaikselt nohiseb, meeldis teda hommikuti tööle saata, tema kokku arvutatud – vähemalt nii ma usun – telefoniarveid saada, meeldis vaadata, kuidas ta minu suurt pidžaamat kannab. Kuid ma ei suutnud seda kõike kuidagi sõnadesse panna. See ei olnud armastus. Sümpaatia samuti mitte.

      Kuidas seda siis nimetada?

      Igal juhul ei vastanud ma talle. Lihtsalt ei leidnud sobivaid sõnu. Ometigi tundsin, et haavan teda, kui ma midagi ei ütle. Ta ilmselt ei tahtnud, et ma nii tunneksin, aga ma ei saanud sinna midagi parata. Libistasin sõrmedega mööda ta selgroo pehmet nahka ja tundsin. Vägagi selgelt. Olime mõne hetke lihtsalt niisama sõnatult teineteise embuses ja kuulasime laulu, mille pealkirja me ei teadnud. Ta pani oma käe mu kubemele.

      „Abiellu Kuu-naisega ja tee imelisi Kuu-ilma lapsi,” lausus ta leebelt. „Nii on kõige parem.”

      Lahtisest aknast imbus sisse õrna kuuvalgust. Naist emmates vaatasin üle ta õla kuud. Aeg-ajalt pani raske koormaga kaugsõiduauto magistraali halvaendeliselt värisema, justkui variseks jäämägi kokku. Mida nad küll veavad, mõtlesin ma.

      „Mis hommikusöögiks on?” küsis ta mult.

      „Nagu tavaliselt. Sink, muna, röstsai ning eile lõunal valmistatud kartulisalat. No ja muidugi kohv. Ma soojendan sulle piima ja teen cafe au lait’d.”

      „Kui armas,” ütles ta naeratades. „Nii et teed singiga muna, kohvi ja röstid saia?”

      „Loomulikult. Rõõmuga,” vastasin mina.

      „Mis sa arvad, mis mulle kõige rohkem meeldib?”

      „Pole õrna aimugi.”

      „Kõige rohkem meeldib mulle see,” rääkis ta mulle silma vaadates, „kui vastikul külmal talvehommikul, mil üles tõusta ei taha, tungib ninna kohvi aroom, pannil säriseb sink munaga ning röstrist hüppab sai välja. Siis ma lihtsalt enam ei kannata ja ronin iseenesest teki alt välja.”

      „Tore! Eks panen siis su kohe proovile,” muigasin ma.

      *

      Ma ei ole imelik inimene.

      Päriselt ka.

      Keskmisest inimesest olen ma muidugi kaugel, kuid mingi veidrik ma ka ei ole. Enda silmis olen ma täiesti normaalne inimene. Ja otsekohene. Nagu nool. Võtan ennast kui midagi äärmiselt paratamatut, äärmiselt loomulikku. See on minu jaoks nii iseenesestmõistetav, seepärast mind isegi ei huvita, kuidas teised inimesed mind võtavad. See, kuidas teised mind näevad, ei puutu minusse. See ei ole mitte minu, vaid nende probleem.

      Mõnele näin ma lollim, kui ma tegelikult olen, mõnele tundun ma kalkuleerivam, kui ma tegelikult olen. Vahet pole. Väljend „kui ma tegelikult olen” ei ole muud kui võrdlus sellega, milline on minu kujutlus minust endast. Neile võin ma tõepoolest tunduda idioodina või siis jällegi kitsipungana. No ja mis siis? Kah mul asi. Eksimatuid siin ilmas ei ole. On vaid mõtteviisi erinevused. Nii arvan mina.

      Aga kui see kõrvale jätta, siis on ka inimesi, keda minu sisemine normaalsus köidab. Neid on küll äärmiselt vähe, kuid nad on täiesti olemas. Nemad ja mina põrkame kokku nagu kaks tumedas universumis hõljuvat planeeti ja eraldume siis taas teineteisest. Nad tulevad minu juurde, astuvad minuga suhtesse, et siis ühel päeval mu elust lahkuda. Neist saavad minu sõbrad, armukesed, naised. Mõnikord koguni minu antipoodid. Kuid igal juhul jätavad nad mu ühel hetkel maha. Kes lööb käega, kes masendub, kes hoiab suu lukus (justkui kraan, mida keerad ja keerad, kuid vett ikka ei tule), aga kõik nad lahkuvad.

      Minu kodus on kaks ust. Üks on sissepääs, teine väljapääs. Neid ei ole võimalik ära vahetada. Sissepääsust välja ei saa, väljapääsust sisse samuti mitte. Nii lihtsalt on. Inimesed tulevad sissepääsust sisse ja lähevad väljapääsust välja. Sisenemisviise on mitmeid, väljumisviise samuti. Aga üks on kindel – välja lähevad kõik. Mõni läks, et proovida uusi võimalusi, mõni, et mitte aega raisata. Mõni suri. Järgi ei ole jäänud kedagi. Minu toas ei ole hingelistki. Ainult mina. Tunnetan pidevalt nende puudumist. Nende, kes mu maha jätsid. Näen, kuidas sõnad, mida nad laususid, õhk, mida nad hingasid, ja laulud, mida nad ümisesid, heljuvad nagu tolm toa igas nurgas.

      Mulle tundub, et nemad nägid, milline ma tegelikult olen. Just seepärast tulid nad otsejoones minu juurde ja jätsid mu lõpuks maha. Nad tunnustasid minu normaalsust, minu siirust – paremat sõna mulle pähe ei tule – ja soovi seda säilitada. Nad püüdsid omalt poolt mulle midagi öelda, mulle end avada. Enamik neist olid head inimesed. Minul aga ei olnud neile midagi vastu pakkuda. Isegi kui oleks olnud, poleks sellest piisanud. Tõsi, ma ikkagi püüdsin neile anda nii palju, kui suutsin. Tegin kõik, mis minu võimuses. Ka mina ootasin neilt midagi. Kuid lõpuks läks ikka kõik nii nagu alati. Nad jätsid mu maha.

      Loomulikult oli see valus.

      Kõige valusam oli