Kõnnuküla. Stina Jackson

ta köögilaualt noa ja hakkas teraga küünealuseid koukima. Liam kõõritas ukse poole. Ainult kolm sammu, siis oleks ta jälle õues värske õhu käes.

      „Me tahame oma raha,” ütles ta. „Sa said oma puru ja nagu mu vennas ütleb, mingi heategevusega me ei tegele.”

      „Mul oli ka kunagi vend,” lausus Juha. „Me olime alati kahekesi koos, täpselt nagu teie. Olime võitmatud, mina ja vend, terve maailm oli meil jalge ees. Aga siis võttis see sindrinahk kätte ja suri ära ning siis sain ma aru, et siin ilmas pole mingit õiglust. Saatus lihtsalt naerab su üle.”

      Ta krimpsutas justkui valu pärast nägu, ei öelnud tükk aega midagi, kõik oli vaikne, ainult tuli tema selja taga elas oma elu, leegitses ja praksus. Hämaras valguses oli raske tema näost midagi välja lugeda, raske sammu võrra ees olla. Gabrieli jalg leidis laua all Liami oma ja tonksas teda.

      „Räägi sellest kullakaevandusest lähemalt,” sõnas ta. „Kus see asub?

      Juha nägu tõmbus kõverale muigele.

      „Kas tunnete Kõnnukülas kedagi Vidar Björnlundi?”

      „Seda ihnuskoid tunnevad ju kõik.”

      „Ta võib elada nagu kirikurott, aga raha on tal küllalt ja jääb ülegi. Too kooner on seda aastate jooksul hunnikute viisi kokku ajanud. Ja panka ta ei usalda, suur osa pappi on tal oma toas raudkapis. Ta on vana ja väeti, teda oleks sama lihtne paljaks röövida kui väikeselt lapselt kommi varastada.”

      Gabriel kergitas kulmu.

      „Kust sina seda kõike tead?”

      „Tean, sest me ajasime kunagi ammu äriasju. Tollal, kui ma olin ikka veel liiga loll, et aru saada, mis mees ta on. Ta pettis ausatelt inimestelt maid välja, et neid siis metsafirmadele edasi müüa. Ta on tõeline kuradi ahnepäits. Tütar on kõik, mis tal on, tolle nimi on Liv, kuigi Livegen^[1.] sobiks talle paremini, sest mingit oma elu pole sellel vaesekesel kunagi olnud. Ta elab ikka Kõnnukülas isa juures, ehkki tal on poeg, kelle eest hoolitseda, või ehk just sellepärast.“

      Juha keeras pead ja sülgas tulle, tema põsed olid jumet juurde saanud ja hääl muutus edasi rääkides ebakindlaks:

      „Raudkapi koodi teab ainult Vidar, kui asi varandust puudutab, ei usalda ta isegi omasid. Tütar ja lapselaps tantsivad mõlemad tema pilli järgi. Niikaua kui tema elab, pole neil mingit sõnaõigust, ja nad ei hakka teid takistama, seda võin ma kinnitada. Nii et nemad jätate rahule, kas kuulsite? Pole mingit põhjust tütrele ega lapselapsele kallale karata. Peate ainult vanatoil ootamatult natist kinni saama ja papp on teie.”

      Liam heitis pilgu Gabrielile, tolle ninasõõrmed olid tõmblema hakanud ja silmisse ilmus uus sära.

      „Miks sa ise sinna ei lähe, kui see nii kerge on?”

      Juha nägu võttis kannatava ilme, see muutis ta vanaks.

      „Ma ei saa enam alevikus käimisegagi hästi hakkama, ei kannata inimeste nägemist, veel vähem papi järele minekut. Annan siis parem teiesugustele sobilikumatele jõududele võimaluse. Ma tean, et teie suudate selle ära teha.”

      „Sul on raha otsas, eks?”

      „Kuradi päralt, ei ole. Mul pole puudust. Ma olen lihtsalt Vidar Björnlundist nii kuradima tüdinud, see juhmakas on küllalt kaua valitseda saanud. On viimane aeg anda talle õppetund või kaks.”

      Juha vaatas süngel pilgul ainiti Liamile otsa ning tõmbas endal demonstratiivselt noaga üle kõri. See nägi koomiline välja, ometi käis Liamil judin üle selja. Ta vaatas Gabrieli, nägi tolle näol uut helki ja teadis, et vend on juba otsusele jõudnud – polnud kuigi palju vaja, et tema nälga ellu äratada. Alalist unistust kiirest rahast. Tema ise polnud nii kindel. Ta nägi vaimusilmas Vanjat, unelmaid, mida ta oli tüdrukule juba enne tolle sündimist pununud. Unistusi tavalisest elust, mitme toaga majast, puhastest pindadest, kus pole häbi. Ta mõtles kuvöösile, kus tüdruk pärast sündimist mitu päeva lamas – pime pamp, voolikud igas kehaõõnsuses ja uimastid tillukeses kehas ringi tormlemas. Ta polnud tohtinud tüdrukut puudutada, võis ainult vaadata, kuidas too võitleb. See pilt jääb teda igaveseks saatma.

      „Mida sa meilt tahad?” küsis Liam.

      „Mida sa silmas pead?”

      „Sa räägid seda sellepärast, et tahad midagi vastu saada, on ju?”

      „Ma ei taha teilt kummaltki mitte sittagi. Ma tahan ainult seda, et Vidar Björnlund lõplikult põlvili maas on. Esimese asjana tahan ma näha, kuidas ta kaotab varanduse, mis poleks pidanud eluilmaski tema oma olema.“

      Liam lükkas tooli tagasi ja tõusis. Juha põrnitses talle otsa, kaalus käes nuga.

      „Ja sa oled kindel, et raudkapp on olemas?”

      „Sama kindel kui selles, et päike hommikul tõuseb ja õhtul looja läheb. Oodake, küll näete.”

      Juha kadus pimedusse, keeras nende poole selja ja hakkas põrandal seisvas kirstus sobrama. Valge tolmuloor ümbritses teda nagu suits ja ajas nina sügelema. Viimaks tõi ta kuuldavale kerge mühatuse ja hoidis midagi käes, see oli kolletunud paber, millele aeg ja rasvased sõrmed olid jäljed jätnud. Võiduka liigutusega pani ta paberi nende vahele lauale.

      „Mis asi see on?”

      „Teil on ju silmad peas? See on kaart.”

      Paber nägi välja nagu lohakalt joonistatud plaan: väriseva tindijoonega tõmmatud esik, köök ja kamber. Uksed ja aknad hoolega ära märgitud, mustad nooled juhatasid kambrisse. Selle ühte nurka oli keegi rasvase musta risti teinud. Juha kummardus laua kohale ja lõi noa risti keskele, nii et tera vibreeris.

      „Seal see ongi,” sõnas ta. „Vastus teie unistustele.”

      *

      Liv jõi köögikapi juures püstijalu kohvi, et ei peaks isa kõrvale istuma. Vidar vahtis aknast välja ja otsis inimtühja kruusatee äärest elumärke. Tal olid tugevad riided seljas ja nuga vööl, kuigi praegusel ajal lasid tema käed tal seda harva kasutada. Ta ei vaadanud kunagi telerit, ei lugenud ühtegi raamatut, ei lahendanud ristsõnu ega mänginud võiduajamistel. Tema päevad kulusid sellele, et kohvi juua ja külal silm peal hoida. Isegi kui ta keeldus naabritega tegemist tegemast, pidi ta teadma, mis neil käsil on. Ta hoidis neid sama halastamatu valve all nagu omaenda peretki. Vanamehe eest ei jäänud midagi varjule, tema häguseks tõmbunud silmad nägid endiselt kõike.

      Liv ei öelnud Simoni toast leitud viinapudeli kohta sõnagi, Vidar avastab selle mingil ajal nagunii.

      Teed mööda sõitis üks auto, Vidar tõusis nii kiiresti püsti, et liigesed naksusid, sirutas ahnelt kaela.

      „Kas sa näed, Karl-Erik on jälle väljas ja sebib ringi. Et nad sellelt raipelt ka lubasid ära ei võta.”

      „Istu maha ja ära jõllita.”

      „Ta pole kunagi piisavalt kaine, et autot juhtida, asi lõpeb sellega, et ta sõidab mõne vaesekese surnuks.”

      Liv vaatas porist kruusateed, päike peegeldus sulavees. Kuulis, kuidas Karl-Eriku auto suurele teele kadus. Ta teadis, et Vidari põlgus naabrite vastu tuleneb üksindusest, isa ei tea enam, kuidas inimestele ligineda, lähedus hirmutab teda, muudab ta mürgiseks.

      „Meie mootorsaag on vilets,” ütles Liv.

      „Ah soo?”

      „Ma ei kavatse kõiki puid käsitsi ära teha.”

      „Poiss võib sind aidata. Midagi peab ta ju nende musklitega tegema, mis ta endale kasvatanud on.”

      Vidar mälus pikkamisi saia. Hommikuti kasutas ta ainult võid, kate pidi lõunani ootama. Liv valas veel kohvi ja vaatas õues olevat kurba puuhunnikut. Kõige halli taustal oli punane kirvevars nagu kile karjatus. Mootorsaag kuulus tarbetute esemete hulka, kui ta uut tahab, peab ise ostma. Mees, kes endale juustuviilugi ei luba, ei luba endale ka uut mootorsaagi.