Kõnnuküla. Stina Jackson

müüja välja ilmus, oli kell juba viis minutit üheksa läbi. Kui mees ka märkas, kuidas Livi sisemus keeb, ei teinud ta sellest numbrit.

      „Sinu isa ootab väljas,” sõnas ta ainult.

      Vidar Björnlundi auto seisis tavalisel kohal diislitankuri juures. Vana päevinäinud Volvo, mehe küünisetaolised rusikas käed kramplikult rooli ümber. Tema selja taga istus Simon nagu vari, ninapidi telefonis. Liv riivas tema põlve, enne kui turvavöö kinni pani, ning poiss tõstis hetkeks pilgu ja vaatas talle otsa. Nad naeratasid teineteisele.

      Vidar keeras võtit ja auto võttis köhides elu sisse. Too vana plekikosu oli sündinud varastel üheksakümnendatel ja sobinuks rohkem romulasse kui sisemaa auklikele teedele, aga kui Liv seda Vidarile mainis, ühmas too lihtsalt vastu.

      „See ei nurru nagu kass, aga ta nurrub.”

      „Kas sa ei arva, et peaksime paratamatusega leppima ja uue ostma?”

      „Eluilmaski mitte. Uue auto ostmine on nagu rahaga perse pühkimine.”

      Liv keeras ennast uuesti Simoni poole, tolle pikad jalad ja jope all paisuvad käsivarred tundusid täitvat terve tagumise istme. Muudatus oli toimunud vargsi, ilma et Liv oleks seda tähele pannud – ühel päeval poiss lihtsalt istus seal nagu täismees. Ümarad põsed olid asendunud teravate joontega ja kergelt punakas habemeude tihenes iga päevaga. Tema pehmest pontsakast poisust polnud jälgegi. Liv katsus poja tähelepanu köita, ent too ei paistnud märkavat, toksis pöialdega palavikuliselt telefoni, süvenenud ühte teise maailma, kuhu Liv ei pääsenud.

      „Kuidas koolis läks?”

      „Hästi.”

      „Kool,” turtsus Vidar. „Ainult üks ajaraiskamine.”

      „Ära nüüd hakka,” sõnas Liv.

      „Koolis õpib inimene ainult kolme asja: jooma, kaklema ja seelikuid taga ajama.”

      Vidar keeras tahavaatepeegli nii, et nägi lapselast.

      „Kas mul pole õigus?”

      Simon peitis suu krae varju, kuid Liv nägi, et ta muigab. Vanatoi meeldis Simonile rohkem kui Livile, poisil oli võime niisuguste asjade peale naerda, mis Livi vihale ajasid.

      „Sa ütled seda ainult sellepärast, et sul endal mingit haridust pole,” lausus ta.

      „Mis ma selle haridusega peale pidin hakkama? Juua ja kakelda ma juba oskasin. Ja eitedest polnud ka puudust. Nooruses küll mitte.”

      Liv vangutas pead ja vaatas metsa poole. Ta vältis rooli pigistavaid soonilisi käsi ja vanamehe suulehka, mis nende vahelt õhu ära põletas. Peagi asendus asfalt kruusaga ja puud trügisid ligemale. Vastu ei tulnud ühtegi autot ja väljaspool kaugtulede valgusvihku oli üksnes pimedus. Liv tegi tööpluusi ülemise nööbi lahti ja kratsis küüntega kaela ja rinda. Koduteel läks kihelus alati hullemaks, justkui püüaks keha meeleheitlikult omaenda nahast välja murda. Tuhat sipelgat peanahal ja käsivartel sundisid teda ennast kratsima, kuni nahk verel. Kui Vidar või Simon seda ka nägi, ei öelnud kumbki sõnagi, nad olid tema käitumisega nii harjunud, et ei teinud sellest väljagi. Poisi mobiiltelefon vibreeris kindlate vaheaegade järel, nõudis pidevalt tema tähelepanu. Vanatoi pilk oli teele suunatud ja lõualuud liikusid. Parema meelega mälus ta sõnu, kui neid teistega jagas.

      Kui nad Kõnnukülla jõudsid, voogasid vanad mälestused Livi peast läbi: kõik need korrad, kui ta oli autost välja hüpanud ja jooksu pistnud. Pagenud otse kuuskede sülle, justkui suudaksid need teda kaitsta. Küla oli nagu viimane verstapost tee ääres, mis enam kusagile ei viinud. Mõnikümmend kilomeetrit lääne pool neelas selle ja kunagi olnu varemed padrik. Kui külas ringi sõita, tekkis peagi tunne, et mets neelab ka selle üsna pea alla. Majad olid üksteisest turvalises kauguses, neid eraldasid männimets ja soo ning kõige selle keskel laiuvad mustad järvesilmad, mis peegeldasid mahajäetust. Talusid oli kokku neliteist, aga elati veel ainult viies. Ülejäänud olid viltu vajunud, aknad laudadega kinni löödud, seinad ilmadest puretud, matused juba käega katsuda.

      Liv tundis seda maastikku paremini kui omaenda sisemust. Tema jalad olid läbi metsa siuglevad rajad sisse tallanud, ta teadis iga allikat, salajast murakakohta ja seda, kus tukub mõni mahajäetud kaev. Inimesi teadis ta ka, ehkki neid ta vältis. Ta suutis tuvastada tuulega kandunud naeru ja lõhnu ning tal polnud vaja aknast välja vaadata, teadmaks, kelle auto kruusateel venib või kelle mootorsaag vaikust lõhestab. Ta kuulis nende koerte haukumist. Nende lehmakellade kõlksumist. Need niihästi lämmatasid teda kui ka tõid temasse elu. Maa ja inimesed.

      Tema lapsepõlvekodu Björngården asus künkal turvaliselt metsa rüpes ja oma teise korruse toa aknast nägi ta musta järvesilma all orus vilksatamas. Vidar oli maja enne tema sündimist ehitanud ja siia oli ta ka täiskasvanueas pikalt paigale jäänud, ehkki oli juba lapsena vandunud, et ei jää eluilmaski. Ning mitte ainult ei jäänud paigale, ta oli lasknud ka Simonil samas jumalast maha jäetud kolkas üles kasvada. Kolm põlvkonda ühe katuse all, nii nagu elati vanasti, kui häda sundis. Aga praegusel ajal pole mingit muud häda kui see, mille inimesed üksteisest kinni hoides tekitavad. Ja mida rohkem aega mööda läks, seda raskem oli pilku üle kuuselatvade tõsta ja ennast kusagile mujale mõelda. Lihtsam oli lasta end koos ülejäänud külaga pikkamööda alla neelata.

      Vidar keeras tõkkepuu ette ja köhatas häälepaelad lahti.

      „Kodu, kallis kodu,” ütles ta ja vaatas künka otsas seisvat lagunenud maja.

      Mootor töötas tühikäigul, kui Simon välja ronis ja tabaluku kohale kummardus. Tagantpoolt vaadates tundis Liv poisi laia selja ja härjakaela vaevu ära. Kui Simon tõkkepuu üles tõstis, sõitis Vidar vaikselt selle alt läbi ja Simon lasi otsekohe tõkkepuu uuesti alla ning pani jälle tabasse. Kui nad talu poole sõitsid, kratsis Liv oma kipitavat kaela.

      „Ta pole enam laps,” lausus ta.

      „Pole jah, ja hea ongi.”

      Liv piidles isa ja sedastas, et aeg on ka teda räsinud. Vidar oli vananedes kokku kuivanud, kortsuline nahk rippus luudel ja tekitas mulje, et ta hääbub tasapisi sisemiselt. Kuid Livi vaadates põles tema silmades veel tugev elutuli, kaks kindlat leeki. Liv keeras pea ära ja nägi autoaknal omaenda tühja pilku. Hämarik oli ammugi kustunud, järel oli üksnes pimedus.

      *

      Liam Lilja vaatas ennast katkisest peeglist. Klaasis olev pikk pragu jooksis nagu arm üle näo. Moonutas nina ja põsesarna. Alumine pool tegi grimassi. Valged hambad tumeda habemetüüka keskel. Ülemine pool ei naeratanud. Ainult silmad põrnitsesid talle vastu. Jultunult, nagu tahaksid tüli üles kiskuda. Kui need poleks tema enda silmad olnud, poleks ta eluilmaski sallinud, et keegi niimoodi jõllitab. Pilku ära pööramata.

      „Kurat, kas sa värvid seal ennast vä?” kostis ukse tagant Gabrieli hääl.

      „Ma kohe tulen.”

      Liam keeras kraani lahti, pistis käed külma joa alla ja loputas nägu. Põsehaav kirvendas ja alumises lõualuus sähvatas haige hammas. Aga ta tervitas valu, see andis maailmale teravust juurde. Valgustatud poes tundis ta endal müüja pilku. Vanem kiilaspäine mees pilgutas närviliselt silmi. Mehe poole vaadates tundis Liam, kuidas rinnus kohub ärritus, kuidas nägu lukku läheb ja tardub. Kuidas aeg hoo maha võtab. Gabriel surus krõpsupaki talle nii hooletult vastu rinda, et see krabises.

      „Säh, siin on sulle hommikusöök,” sõnas ta. „Ma ostsin suitsu kah.”

      Nad istusid autos, sõid krõpse ja rüüpasid jääkülma kokakoolat. Taevas oli hakanud heledaks tõmbuma, kuid päike polnud veel jaksanud puulatvadest kõrgemale tõusta. Gabriel pistis krõpsud vähem kui kümne minutiga nahka ja asus siis pläru keerama, sõrmed rasvased.

      „Ma kontrollisin eile kasvandust,” ütles ta. „Kaks lampi on läbi, peame uued muretsema.”

      Liam kägrutas krõpsupaki kokku ja pani mootori käima.

      „See on nüüd sinu asi,” lausus ta. „Mina