Kõnnuküla. Stina Jackson

mis oli tema omast suuremaks kasvanud, ning poiss naeratas maha vaadates. Liv pööras pilgu ära, pani imeks, kust poiss oma headuse, oma helguse saanud on. Temalt küll mitte.

      Ta läks üles oma tuppa riideid vahetama. Simoni toa uks oli paokil ja seal valitsev hämarus tõmbas Livi pilku. Tekk oli voodilt maha libisenud ning vedeles hunnikus põrandal musta pesu ja riiulitele mitte mahtunud raamatute saarte kõrval. Aknakate oli alla tõmmatud ja ainuke valgusallikas oli kirjutuslaual sahisev vana arvuti. Liv oli selle poisile Vidari vastuväidetest hoolimata ostnud ja arvutist oli üksildasele poisile midagi sõbrataolist saanud. Seal käis terve omamoodi elu, millest Liv midagi ei teadnud.

      Liv seisis uksepraos, hingas sisse teismelise lõhna: higised sokid ja ängistus. Ta kuulatas hääli, mis köögist kostsid, lükkas siis ukse lahti ja astus sisse. Põlved naksusid, kui ta teki põrandalt üles võttis, õhku paiskus tolmupilv. Voodi all läigatas midagi, kummardudes nägi ta, et see on ilma sildita klaaspudel.

      Viinalõhn oli nii tugev, et tal polnud vajagi korki lahti keerata, et teada saada, mis seal sees on. Mingisugune puskar, nii kange, et võttis silmist vee välja, ilmselt Vidari oma.

      „Mida kuradit sa teed? Miks sa minu asjades sorid?”

      Simon seisis uksel, nägu vihast tume. Liv ajas ennast sirgu, hoidis pudelit mõlema käega, jahe klaas tundus naha vastas sile.

      „Ma tahtsin su voodi ära teha,” ütles ta. „Ja leidsin selle.”

      „See pole minu oma. Ühe sõbra oma on lihtsalt hoiul.”

      Nad mõlemad teadsid, et see on vale, mingeid sõpru ei olnud. Aga Liv ei saanud seda öelda. Ta pühkis pudeli tolmust puhtaks ja pani ettevaatlikult kirjutuslauale arvuti kõrvale. Mõtted tormasid verega võidu, Simon on seitseteist aastat vana, pole mõtet selle pärast tüli tõsta. Võib-olla on hea märk, et ta tegeleb säherduste asjadega, mis kuuluvad teismeea juurde.

      „Missuguse sõbra?” küsis ta.

      „Tühja sul sellest.”

      Nad vaatasid teineteisele pikalt otsa, Simoni kulmude vahele oli tekkinud kurd. See muutis ta Vidari sarnaseks. Siiski nägi Liv poisi näos iseennast. Trotsi ja janu millegi muu järele, vabaduse järele. Kui Simonit poleks olnud, ei seisaks ta praegu siin, majas, kus ta sündis. Siis oleks ta kusagil kaugel eemal. Simon ilmselt teadis, et kõige põhjuseks on tema, võib-olla sellepärast oligi vahemaa nende vahel kasvanud. Liv mõtles, kas poiss on endale viimaks sõpru leidnud, võib-olla hullemat sorti, niisuguseid, kes joovad ja kaklevad. Või istub ta õhtuti üksinda arvutiekraani sinakas valguskumas ja trimpab. Mõlemad võimalused muutsid Livi keha raskeks.

      Simon küünitas käe seljakoti järele, vihavärv oli tema põskedelt kadunud.

      „Ma jään kooli hiljaks.”

      Liv noogutas.

      „Õhtul räägime pikemalt.”

      „Ma ei taha, et sa minu toas käid, kui ma ära olen.”

      „Ma lähen nüüd.”

      Simon ootas, kuni ta toast väljus, tõmbas siis ukse demonstratiivselt kinni ja pani lukku, enne kui trepist alla läks. Liv järgnes talle, vaatas udejat poisikukalt ja mõtles kõigile kordadele, kui oli näo sinna vajutanud ja kopsud tema lõhna täis tõmmanud. Kõikidele öödele, kui ta oli poisi kaitsvalt kaissu võtnud, käe habraste abaluude vahele pannud, lihtsalt veendumaks, et poiss hingab, et ta ei sure ega jäta teda maha. See oli nii ammu, ühel teisel ajal.

      Liv ja vanatoi seisid köögiakna all ja vaatasid bussi peale minevale poisile järele. Saatsid pilguga tema vibalikku kuju, kuni mets selle alla neelas.

      „Ma arvan, et tal on mõni eit,” sõnas Vidar.

      „Ah soo?”

      „Mm. Ma tunnen lõhnast, ta lõhnab teistmoodi.”

      „Mina pole tähele pannud.”

      Vidar võttis suhkrutüki hammaste vahele ja lörpis alustassilt kohvi, heitis Livile paljutähendava pilgu.

      „Ta on oma emasse läinud, tõesõna. Varsti ei tule ta enam ööseks koju.”

      *

      Juha Bjerke majas oli raske hingata. Liam ja Gabriel istusid kipaka laua ääres, kõhn mees tammus nende ümber ringiratast. Tema saapad kergitasid üles pisikesi tolmupilvi ja kuuseraage, suitsust raske õhk pani silmad kipitama. Tema pilk vilas nende vahel, ta ei lasknud endale silma vaadata.

      „Peate mulle andeks andma,” sõnas ta, „aga ma pole inimestega harjunud.”

      Liam püüdis hinge pugevat vastumeelsust varjata. Ta kõõritas Gabrieli poole, vennale paistis asi lõbu pakkuvat, tema suunurkades mängles muie ja pilk rändas hämmastunult hütis ringi, ahmis endasse veidrat sisustust ja jahitrofeesid. Lauaplaadi sisse oli löödud nuga, kriimustatud pinnal olid kuivanud verest jäänud tumedad varjud. Ainsa akna ees rippus loomanahk nagu kardin, pisikeses toas oli palav ja lämbe. Juha jäi kolde varju seisma ning kui ta neid vaatas, tundusid tema silmad hämaruses põlevat. Hääl oli kähe, justkui oleksid häälepaelad ta kõris rooste minema hakanud. Küllap nii läheb, kui inimesel pole kellegagi rääkida.

      „Ma näen teie nägudest, et te olete sihukesed lollpead, kes mootorsaaniga rebaseid jahivad.”

      „Ma ei saa aru, millest sa räägid,” lausus Liam. „Kas me näeme välja nagu mingid kuradi jahimehed?”

      „Aga te jahite raha, eks ole? See on teie elu mõte: narkots ja kiire raha.”

      Liam tajus, kuidas Gabrieli vastu põrandat kõpsutav jalg värinaid tekitab. Kumbki ei lausunud sõnagi.

      „Te ei too vanale mehele kohvi ja puru lihtsalt sellepärast, et kenad olla, eks ju? Te tahate oma vaeva eest tasu.”

      „Me ei tegele heategevusega, kui sa seda mõtled,” ütles Gabriel. „Asi peab õiglane olema.”

      Juha kõkutas kiledat naeru. Liam vaatas silmanurgast lauaplaadi sisse löödud nuga, tal tarvitseks vaid käsi välja sirutada ja terariist oleks tema pihus. See rahustas teda.

      Juha riputas kohvikannu tule kohale.

      „Te olete näljased,” ütles ta, „ja see meeldib mulle. Mina olin ka kunagi näljane. Aga kui oled piisavalt kaua nälginud, ei kuule sa enam, kuidas magu kisendab. Siis saabub surmavaikus.”

      Kähedusest hoolimata oli tema hääl meloodiline, otsekui tahaks ta sõnu lauldes kuuldavale tuua.

      „Ma tundsin noorest peast teie isa,” jätkas ta. „Me käisime koos koolis. Oli tema alles kuramuse sell. Tujud nagu mägral, iial ei võinud teada, kelle poolt ta on, aga kui jamasse sattusid, oli tema alati olemas.”

      „Paps on surnud,” sõnas Gabriel.

      „Tean küll. Vähi eest ei saa keegi peitu pugeda; kui see sulle sõrad sisse lööb, siis ei jää muud üle, kui aerud paati tõmmata ja otsad anda.”

      Ta oli ennegi maininud sõprust nende isaga, siis kui esimest korda rohtu ostis, püüdis nende usaldust võita. Liamil oli tunne et praegu on sama asi, et Juha kasutab nende kadunud isa selleks, et nad teda usaldaksid.

      Juha kratsis oma sissevajunud rinda, tema pilk oli tulle suunatud, toas levis kohvilõhn. Liam ja Gabriel vaatasid teineteisele otsa, ootasid.

      „Mul on teile üks töö,” ütles Juha viimaks, „kui te huvitatud olete.”

      „Mis töö?” küsis Gabriel.

      Juha muigas, valas kohvi, pani paar auravat kruusi vaikselt nende ette lauale. Tulekolde kõrval troonis tohutu suur kirves. Tera läikis leekide paistel. Liamil hakkas sees keerama, lämmatav palavus ja loomanahkade hais ajasid südame pahaks.

      Juha jäi laua otsa juurde seisma, õõtsus varvastel, tõi tulise kohvi peale puhudes kuuldavale viliseva heli.

      „Siin lähedal