Kõnnuküla. Stina Jackson

naine, värvis huuli ja haigutas siis suure suuga. Suu muutus ohtlikuks punaseks rõngaks. Liam mõtles, mis tööd naine teeb, kas tal lapsi on. Ilmselt on tal maja ja aed, kus on kiiged. Juht, arvatavasti naise abikaasa, tuli poest välja ja vajus rooli taha, tal olid igavad prillid ja siledaks kammitud juuksed. Liam tõstis käe ja silus oma tukka, kuid karmid salgud ei lasknud ennast taltsutada. Pole tähtis, kui palju ta ka ei püüaks, ta ei hakka kunagi niimoodi välja nägema nagu nemad, nagu tavalised inimesed.

      Nad jätsid Arvidsjauri selja taha, sõitsid mööda väikesi teid, mis looklesid inimestest eemale sügavamale puutumata maale. Suured veepeeglid mõlemal pool teed punetasid taevaga võidu. Gabriel tõmbas kinnisilmi pläru, vaikuse katkestas ainult tema kõrisev köha. See kõlas nii, nagu oleksid tal ribid lahti tulnud ja keerleksid rinnus ringi. Tema alahuulel oli arm, mille tõttu vasak suunurk rippus – lapsepõlves sinna kinni jäänud õngekonksu tekitatud vigastus. Ehkki Gabrielil oli kombeks väita, et see oli noahaav. See jutt sobis talle paremini.

      Järvede järel tuli ainult mets, tihe ja sünge, see ääristas pragunenud asfalti ning Liamil käis ebameeldiv tunne kõhust läbi.

      „Kas ta teab, et me tuleme?”

      Gabriel köhis, pesemata hammaste ja suitsu lehk täitis auto.

      „Teab.”

      Eikusagilt ilmus umbekasvanud raudtee ja saatis neid natuke maad, enne kui uuesti sambla alla kadus. Nad möödusid tukkuva roheluse embuses olevast mahajäetud raudteejaamast. Roostetanud vagunid olid täis kuuliauke, millest pressis välja võsa ja muu elu. Veidi eemal olid talu varemed, mida ümbritsesid tühjad koplid, kus loomadest puutumata rohi ja lilled ootasid päikese käsku, et ennast sirgu ajada.

      Asfalt asendus kruusaga ning Liam keeras ühele väiksemale teele ja siis veel ühele. Algul oli ta alati valesti läinud, tol ajal polnud tal juhiluba ja auto nende istumise all oli juhtmetest käivitatud. Siis oli tee Juha maja juurde tundunud nagu kõnnumaa labürint, ning küllap selles asja mõte oligi. Polnud ette nähtud, et keegi sinna tee leiaks.

      Tumeda laulva oja ääres ilmus puude vahelt nähtavale värvimata palkidest hütt. Seal polnud ei elektrit ega veevärki. Liam peatus parajas kauguses ja nad jäid korraks vaikides istuma, et ennast koguda. Korstnast kerkis suitsujuga ja laotus metsa kohale nagu tekk. Kõik oleks võinud rahumeelne välja näha, kui poleks olnud surnud loomi. Puudel rippusid kaks nülitud ja ilma peata rümpa. Tohutud lihakamakad läikisid valguse käes.

      Kui nad autoukse lahti tegid, tervitasid neid kuusekohin ja ojavulin. Liam võttis kilekoti, kus oli kohv ja savu, püüdis ülesriputatud liha mitte vaadata. Tal käis hetkeks peast läbi, et tegelikult on need inimesed, kelle Juha on tükeldanud ja üles riputanud.

      Juha Bjerke, üksik hunt, kes oli otsustanud inimestest eemale hoida ja näitas ennast alevikus harva. Räägiti, et selle kõige taga on üheksakümnendatel toimunud õnnetus, kui Juha põdrajahi ajal kogemata oma venna maha lasi. Politsei asja uurima ei hakanud, ent ema ei suutnud talle kunagi andestada ja paljud väitsid, et ta tegi seda meelega, et kadedus sai temast võitu. See oli juhtunud enne Liami sündi ning kindlalt teadis ta ainult seda, et Juha vältis inimesi sama palju, kui nood teda vältisid.

      Koer tormas tihnikust välja ja nad seisid liikumatult, kui loom neid nuusutas, turjakarvad turris. Koera kõrist kerkis urisev laul, kuigi loom oli nad selleks hetkeks juba ära tundnud. Gabriel sülitas rohu sisse.

      „Ma tahan, et võiksin selle kuramuse eluka maha lasta.”

      Kui nad maja poole läksid, lippas koer nende ees.

      „Mine sina ees,” sõnas Gabriel, „sina meeldid talle rohkem.”

      Liam tundis, kuidas keha majale liginedes jäigaks tõmbub. Juha juures käimine ajas ta alati närvi, ehkki neil oli harva tarvidust teda näha. Enamasti sirutas ta lihtsalt käe piisavalt pikalt välja, et raha üle anda ja asjad vastu võtta. Talle ei meeldinud tühja mula ajada. Kuid ometi tõmbusid Liami lihased iga kord kokku, kui üksildane hoone nähtavale ilmus.

      Gabrieliga oli sama lugu. Ta oli täiesti vait jäänud ja lentsis Liamist mitu sammu tagapool. Võib-olla oli põhjuseks inimtühjus ja see, et nad viibisid Juha valdustes. Või siis tragöödia, mis tormipilvena tolle üksildase mehe kohal lasus. Ehkki õnnetusest oli aastaid möödas, oli kurbus tema näkku sügavad jäljed jätnud. Kõik kaotanud inimeses on midagi pelutavat.

      Välisuksele oli lohakalt naelutatud hirve pealuu, see värises tugevasti, kui Liam koputas. Koer lõõtsutas nende jalgade juures ja majast kostis mööda kulunud põrandalaudu lohisevate jalgade kraapiv heli. Uks läks ainult veidi poikvele, praost paistis kõhn nägu. Toas põles tuli ja leegid heitsid hämaruses varje. Juha pistis pea välja ja krimpsutas koiduvalguses nägu. Ta oli piisavalt vana, et neile isaks olla, kusagil neljakümne ja viiekümne vahel, kuid tema keha oli tugev ja sooniline nagu noorukil. Pikad juuksed olid selja peal sabasse seotud ning ilmad ja õnnetu saatus näkku sügavad vaod kündnud.

      Sõnagi lausumata võttis ta Liami käest koti, kummardus, pistis nina rohu sisse, et selle ehtsuses veenduda, ning ulatas siis sularaha. Liamil tarvitses rahale üksnes põgus pilk heita, nägemaks, et kogus pole piisav. See hämmastas teda. Juha Bjerke polnud kunagi proovinud maksmisega sobi teha.

      „See on ainult pool.”

      Juha silmisse ilmus kummaline helk.

      „Mis asja?”

      „Sa pead kogu summa ära maksma, siin on ainult pool.”

      Juha tõmbus kiire kassiliku liigutusega tagasi varjude sekka. Ta hoidis ühte kätt selja taga, nagu peidaks midagi, vahest relva. Liam tundis, kuidas süda peksma hakkab.

      „Tulge korraks sisse,” sõnas Juha pimedusest, „siis saame rääkida.”

      Liam pani rahapataka taskusse ja kõõritas Gabrieli poole. Too oli kahvatu ja paistis närvis olevat. See oli midagi uut, Juha polnud neid kunagi sisse kutsunud. Tavaliselt oli nii, et kui ta soovitu kätte oli saanud, peletas ta nad lihtsalt eemale, otsekui oleksid nad kodutud koerad, keda ta toita ei jaksa. Esimest korda kutsus ta nad üle oma läve. Toas põles tuli, Liam nägi selle valgel jahipüsse, mis rippusid kolde kõrval korralikult reas. Kaminasimsilt vahtisid neile abitult vastu väikesed loomakolbad.

      „Tulge aga sisse,” ütles Juha, „ma ei hammusta.”

      Paar hingetut sekundit oli kõik vaikne, kuulda oli ainult tule praksumist ja puulatvades kohisevat tuult. Majast peibutas neid Juha tögav muie. Liam tõmbas enne majja astumist kopsud värsket õhku täis. Neid ümbritses väikese ruumi soojus, ninna lõid võõrad lõhnad ja silmad püüdsid kõigest väest näha kõike, mida hämarus endas peitis. Oli tunne, nagu astuks otse mingisse auku. Pimedasse vappuvasse lõksu.

      *

      Liv oli koidikuga kahekesi. Raagus kaskede vahelt immitses valgus ja laotus mustava metsa kohale nagu hõõguv kärn. Talu oli tal selja taga ning ta hoidus ringi keeramast. Hingeõhk oli nagu kilp maailma vastu. Ta ei näinud, et tuled põlema pandi, ei kuulnud, et keegi hüüab tema nime. Alles siis, kui kõhn lapikoer padrikust välja tormas ja tema ümber keksima hakkas, lõi ta kirve paku sisse ja keeras ringi.

      Vidar seisis terrassil, tema silmad olid nagu mustad pilud.

      „Tule sööma,” hüüdis ta käriseva häälega.

      Seejärel oli ta kadunud. Liv rapsis jope puhtaks ja hakkas vastutahtsi maja poole minema, tema sammud kõlasid vaikuses nagu trummilöögid.

      Köögis olid vanatoi, poiss ja kohvilõhn. Vidari käed olid öö jooksul konksu tõmbunud ja kui hommik kätte jõudis, olid sõrmed nagu jäigad küünised, mis suutsid vaevu kohvikruusi suu juurde tõsta. Simon lõikas keskendunult ja hoolikalt talle saia ning määris võid peale.

      „Vanaisa, kas sa rohtu võtsid?”

      Vidar ainult mälus edasi. Rohud olid midagi niisugust, mida ta tunnistada ei tahtnud, ja kui Simon poleks igal hommikul tablette kenasti vikerkaarena ritta pannud, poleks ta neid kunagi võtnud.