Lume ja tuha hingus 2. osa. Diana Gabaldon

oli sündinud sõdima, kasvatatud võitlema, niipea kui suutis mõõka käes hoida. Kandnud endas sünnist saadik teadmist, et peab kaitsma – ja kaitsebki – ennast ja oma peret relvaga. Mõistetamatu arusaam … kuid kaunis kütkestav.

      „Ainult kinos. Filmides. Televisioonis.” Seda ei suudaks Jamie eales mõista ja mina ei oskaks seletada. Viisi, kuidas säärased linateosed keskenduvad sõjale: pommidele, lennukitele ja allveelaevadele; kui heroiliselt valatakse neis eesmärgi nimel verd, kui õilsaks muudetakse vabatahtlik surmaminek.

      Jamie teadis, mida tähendavad lahinguväljad tegelikult – lahinguväljad ja see, mis tuleb pärast neid.

      „Mehed – ja naised – ei surnud nendes sõdades enamjaolt haavadesse. Nad surid nõnda …” Osutasin kruusiga lahtisele aknale, sinnapoole, kus seisis nähtamatuna orus Padraic MacNeilli hütt. „Nad surid haigustesse, sest polnud, kes oleks nende eest hoolitsenud, ning seda kõike oli võimatu takistada.”

      „Mina olen seda näinud,” ütles Jamie vaikselt, vaadates kinni korgitud pudelikesi. „Linnas möllavat taudi ja palavikku, poolt rügementi suremas kõhutõppe.”

      „Muidugi oled.”

      Õues tõusis lilledelt lendu liblikaid, valgeid ja kollaseid, isegi mõni hiline suur ratsuliblikas oli varjulisest metsast välja tulnud ja purjetas laisalt mööda. Mu pöial puhkas ikka veel Jamie randmel, tundsin tema aeglasi tugevaid südamelööke.

      „Brianna sündis seitse aastat pärast seda, kui võeti kasutusele penitsilliin. Ta sündis Ameerikas; mitte selles,” osutasin uuesti aknale, „vaid tolles, mis tuleb. Siis ei sure inimesed enam massiliselt nakkushaigustesse.” Vaatasin Jamie poole. Valgus oli jõudnud talle vöökohani ja pani metallkruusi tema käes helendama.

      „Kas sa mäletad veel esimese tuttava inimese surma?”

      See tuli Jamiele üllatusena; tema näoilme väljendas esiti mõistmatust, aga elavnes kohe ja ta hakkas meenutama. Hetk hiljem raputas ta pead.

      „Nendest, keda tähtsaks pidasin, oli vend esimene, aga enne teda oli kindlasti surnud teisigi tuttavaid.”

      „Mina ka ei mäleta.” Vanemad mõistagi – nende surm oli isiklik –, aga Inglismaal sündinuna olin elanud mälestussammaste ja memoriaalide varjus ning minu perekonnaga kokku puutunud inimesi suri aeg-ajalt ikka; ühtäkki kerkis mu silme ette pilt, kuidas isa paneb pähe kõvakübara ja selga musta kuue, et minna pagariproua matustele. Tolle nimi oli proua Briggs. Aga tema polnud esimene: olin olnud siis surmast ja matustest juba teadlik. Kui vana ma toona olin … neljane ehk?

      Tundsin kohutavat väsimust. Silmad kipitasid magamatusest ja mahe hommikuvalgus muutus päikese kerkides lõõskavamaks.

      „Briannale oli vist Franki surm esimene, mis teda isiklikult puudutas. Oli ehk teisigi, ma ei tea. Aga mida ma öelda tahan …”

      „Ma tean, mida sa öelda tahad.” Jamie võttis mult tühja tassi ja asetas lauale; jõi seejärel tühjaks enda oma ja pani sellegi käest.

      „Aga ta ei karda enda pärast, ega?” küsis ta mulle tungivalt silma vaadates. „Ta kardab lapse pärast.”

      Noogutasin. Teoreetiliselt pidi Brianna muidugi teadma, et säärased asjad võivad juhtuda. Aga näha last otse oma silme all suremas, millessegi nii lihtsasse kui kõhulahtisus …

      „Brianna on hea ema,” ütlesin ja haigutasin äkki. Seda ta oli. Aga sisimas poleks ta osanud aimatagi, et midagi nii tähtsusetut kui üks bakter võib ühtäkki röövida temalt lapse. Mitte enne eilset.

      Jamie tõusis korraga ja tõmbas mind jalule.

      „Mine magama, inglismann,” lausus ta. „See seal võib oodata.” Ta nooksas mikroskoobi poole. „Ma pole kuulnud, et sitt seistes halvaks läheks.”

      Hakkasin naerma ja vajusin pikkamisi Jamie vastu, põsk surutud vastu tema rinda.

      „Sul on vist õigus.” Ometi ei tõmbunud ma eemale. Jamie võttis mul ümbert kinni ja me vaatasime, kuidas päikesevalgus kosub ja seinal aeglaselt edasi liigub.

      62

      Amööb

      Kallutasin mikroskoobi peeglit õige pisut, et saada võimalikult palju valgust.

      „Seal see on.” Astusin eemale ning viipasin Malvale, et ta tuleks ja vaataks. „Kas näed? See suur selge asi päris keskel – jätketega, peal väikesed laigud.”

      Kulm kortsus, kiikas Malva ühe silmaga okulaari ja ahmis siis võidukalt õhku.

      „Ma näen seda täitsa selgesti! Nagu rosinapuding, mida keegi on põrandale ajanud, eks?”

      „Just nimelt,” vastasin, naeratades selle kirjelduse peale tahtmatult, hoolimata meie uuringu tõsidusest. „See on amööb, üks suuremaid mikroorganisme. Ning usun, et just teda tulebki meil süüdistada.”

      Me uurisime kõigilt senistelt haigetelt võetud väljaheiteproovidega klaasplaate – verine kõhutõbi polnud tabanud üksnes Padraici peret – ning kõigis seni vaadatutes olin näinud seda amööbi.

      „Tõesti või?” Malva oli tõstnud mu sõnade peale pilgu, ent vaatas nüüd uuesti keskendunult okulaari. „Kuidas saab nii väike olend põhjustada hävingut inimeses, kes on ju ometi nii suur?”

      „Sellele on selgitus täiesti olemas,” vastasin, libistades järjekordse plaadikese läbi värvilahuse ja pannes kuivama. „Aga rakkudest rääkida läheks pikale – mäletad, ma näitasin sulle sinu suud vooderdavaid rakke?”

      Malva noogutas, laup kergelt kipras, ja vedas keelega üle põse sisekülje.

      „Kehas leidub kõikvõimalikke rakke, sealhulgas ka niisuguseid, mille ülesanne on võidelda bakteritega – nood väikesed, ümara kujuga, on sul meeles?” Osutasin ühele slaidile, kus leidus nagu fekaalides alati tohutul hulgal Escherichia coli’it ja muud säärast.

      „Aga baktereid on miljoneid liike ning mõne mikroorganismiga ei suuda need rakud toime tulla. Tead ju küll, ma näitasin sulle Lizzie veres olevat Plasmodium’i?” Osutasin laual seisva kinni korgitud katseklaasi poole; olin paar päeva tagasi Lizzielt vereproovi võtnud ning näidanud Malvale malaariaparasiite. „Usun, et meie amööb võib kuuluda nende hulka.”

      „Ah soo. Kas anname haigetele siis penitsilliini?”

      Naeratasin kergelt selle „meie” peale, ehkki olukord ise polnud põrmugi naljakas.

      „Ei, düsenteeria korral – amööbi tekitatud ägedat kõhulahtisust nimetatakse düsenteeriaks – penitsilliin ei aita. Kahjuks pole meie käsutuses selle vastu suurt midagi peale taimede.” Tõmbasin kapiukse lahti ning libistasin arupidava pilgu üle pudeliridade ja marlisse mähitud kimpude.

      „Kas või koirohi.” Võtsin purgi alla ja ulatasin Malvale, kes oli astunud ligi ja uuris huviga kapi salapärast sisu. „Küüslauku kasutatakse samuti seedenakkuste korral, aga sellest tehtud mähised leevendavad ka nahahädasid.”

      „Aga sibul? Kui mul lapsepõlves kõrv valutas, pani vanaema sellele hautatud sibulat. See haises küll hirmsasti, aga valu võttis ära!”

      „Halba ei saa see ju ikka teha. Lippa sahvrisse ning too kolm suurt sibulat ja mitu küüslauku.”

      „Jah, otsekohe, proua!” Asetanud koirohupurgi lauale, tormas tüdruk sandaalide plaksudes välja. Mina keskendusin uuesti riiulitele.

      Siplesin vastandlike soovide küüsis: ühelt poolt tahtnuksin viibida haigete juures ja põetada neid, teisest küljest tundsin vajadust valmistada rohtusid, mis võiksid tõbiseid aidata. Põetada suutsid ka teised, aga peale minu polnud kellelgi piisavalt teadmisi proovimaks valmistada parasiidivastast segu.

      Koirohi, küüslauk … maarjalepp. Ja emajuur. Kõik, milles on palju vaske või väävlit – oh, muidugi rabarber. Rabarbri aeg oli läbi, aga seda kasvas mul palju ja olin mitu tosinat pudelit moosi ja siirupit hoiule pannud, sest proua Bugile meeldis kasutada seda pirukates ja sellest sai talvekuudel C-vitamiini. Rabarbrihoidistest saab