Lume ja tuha hingus 2. osa. Diana Gabaldon

Tom Amy McCallumiga abielusadamasse juhtida, lahutaks see ehk natuke tema meelt. Brianna ei olnud mulle lese kohta küll sõnakestki lausunud, aga kui mõtlema hakata, võis just tõik, et ta polnud lausunud sõnakestki, viidata vaoshoitud pahameelele.

      Köögist kostis juttu ja naeru, neil seal oli ilmselt lõbus. Mõtlesin minna nende seltsi, aga kabineti ukse vahelt sisse kiigates nägin Jamiet seismas, käed seljal, laua ääres ja silmitsemas mõtlikult kulmu kortsutades lord Johni kirja.

      Ta ei mõtle praegu tütrele, taipasin, tundes rinnus kummalist pitsitust, vaid hoopis pojale.

      Astusin kabinetti, võtsin Jamiel selja tagant ümbert kinni ja toetasin pea tema õlale.

      „Peaksid ehk proovima lord Johni veenda,” laususin pisut kõhklevalt. „Püüdma seletada talle oma vaatenurka … et ameeriklastel võib olla õigus.” Lord John ise tulevases sõjas ei osale, küll aga võib seda teha Willie, ning valel poolel. Sõdida oli muidugi ohtlik nii ühel kui teisel poolel, aga tõsiasi oli see, et võitjaks tulevad ameeriklased ning Williet suudaks kallutada üksnes tema väidetav isa, kelle arvamust ta austas. Jamie mühatas, ent põimis mulle käe ümber piha.

      „Johni? Kas mäletad, mida ütlesin sulle mägismaalaste kohta, kui Arch Bug oma kirvega minu juurde tuli?”

      „Nad järgivad ustavusvannet kogu elu ja surevadki selle nimel.”

      Väratasin korraks ja surusin end kõvemini Jamie vastu, ammutades tema tugevast kehast kindlust. Jamiel oli õigus; olin olnud selle brutaalse klannitruuduse tunde tunnistaja, ent ometi oli seda isegi lähedalt nähtuna raske hoomata.

      „Mäletan,” vastasin.

      Pilku kirjalt tõstmata nooksas Jamie selle poole.

      „Tema on samasugune. Seda ei saa öelda kõigi inglaste kohta … aga tema kohta küll.” Ta vaatas mulle otsa, pilgus nukrusega segatud austus. „Sir John on kuninga sõdur. Ilmugu tema ette või peaingel Gabriel ise kuulutama, mis juhtub – tema jääb oma vandele truuks.”

      „Arvad või?” küsisin, olles julgust kogunud. „Mina selles küll nii kindel ei ole.”

      Jamie kergitas üllatunult kulme ning ma jätkasin kõhklevalt, sõnu otsides.

      „Seda et … ma tean, mida sa öelda tahad: ta on aumees. Aga see ongi kõik. Ma ei usu, et teda seoks kuningaga vandetõotus – mitte nõnda, nagu Columi mehed vandusid ustavust talle või Lallybrochi omad sulle. Temale on tähtis ainult üks: au … selle nimel ohverdaks ta elu.”

      „Nojah … nõnda see on,” tunnistas Jamie, laup keskendunult kipras. „Aga sõjamehele – ja seda lord John on – tähendab au kohusetäitmist, eks? Ning selleks tuleb tal ju ometi jääda ustavaks kuningale?”

      Ajasin end sirgu, vedasin sõrmega nina alt läbi ja proovisin panna oma mõtet sõnadesse.

      „Jah, aga ma ei pidanud silmas otseselt seda. Temale on tähtis pigem idee. Tema pole ustav ühele inimesele, vaid ideaalile. Kõigist su tuttavatest suudab ehk just ainult tema mõista: see sõda tuleb ideaalide pärast, võib-olla esimese omataolisena.”

      Jamie pigistas ühe silma kinni ja uuris mind kahtlustavalt teisega.

      „Seda oled sa kuulnud Roger Macilt. Ise poleks sa eluilmaski midagi niisugust välja mõelnud, inglismann.”

      „Nagu ilmselt sinagi,” vastasin, vaevumata tõrjuma varjatud solvangut. Pealegi oli tal õigus. „Niisiis saad sa minust aru?”

      Jamie šotipärasest mühatusest võis välja lugeda kõhklevat nõusolekut.

      „Küsisin, mida ta arvab ristisõdadest – kas ei peetud neidki ideaalide pärast? Ta oli sunnitud möönma, et ideaalid olid küll samuti mängus, kuid nende kõrval ikkagi ka raha ja poliitika, mispeale mina kostsin, et nendeta ei ole kunagi läbi saadud ega saada arvatavasti seegi kord. Aga jah, ma mõistan,” lisas ta kähku, nähes mu sõõrmeid puhevile minemas. „Mis puudutab John Greyd …”

      „Mis puudutab John Greyd,” ütlesin, „siis teda on sul ehk ikkagi võimalik veenda, sest ta pole üksnes idealist, vaid ka pragmaatik. Sul on vaja talle üksnes selgeks teha, et au nimel ei tule ustav olla kuningale, vaid vabaduseideaalile. See pole võimatu.”

      Jamie ümatas jälle, sedapuhku sügavalt kõripõhjast, kõhklevalt. Ning lõpuks sain ma aru.

      „Sa ise ei tee seda samuti ideaalide nimel, ega? Iseseisvuse, enesemääramisõiguse ja muu säärase nimel?”

      Jamie raputas pead.

      „Ei,” vastas ta tasa. „Ega ka mitte soovist sõdida – kas või kordki – võitjate poolel. Usun siiski, et sellest tuleb uudne kogemus.” Ta naeratas mulle nukralt ning hakkasin üllatusest naerma.

      „Mispärast siis?” küsisin juba leebemalt.

      „Sinu pärast,” vastas Jamie kõhklemata. „Brianna ja väikemehe pärast. Tuleviku pärast. Kui see pole ideaal, mis siis veel on?”

      Jamie tegi saadikuna kõik mis suutis, aga Bobby põletusmärgi mõju polnud võimalik kõigutada. Härra Wemyss möönis küll, et Bobby on meeldiv noormees, kuid ei suutnud siiski leppida mõttega, et peab andma tütre naiseks mõrtsukale – ükskõik millistel asjaoludel too ka süüdi poleks mõistetud.

      „Inimesed ei võta teda omaks, söör, te teate seda väga hästi,” ütles ta ning raputas Jamie argumente kuulates pead. „Kui mees on kord süüdi mõistetud, ei hakka keegi küsima, mis ja kuidas. Tema silm … olen kindel, et ta polnud säärast jõhkrat rünnakut kuidagi ära teeninud. Kuidas võiksin ma anda oma armsa Elizabethi niisuguste katsumuste meelevalda? Kui need ei tabakski ehk teda ennast, mis saab temast ja ta lastest siis, kui mees ühel päeval tänaval maha lüüakse?” Selle mõtte peale ringutas härra Wemyss ahastavalt käsi.

      „Ning kui ta peaks ühel päeval tema lordliku kõrguse kaitsest ilma jääma, ei leia ta selle häbimärgiga enam kusagilt korralikku teenistust. Neist saaksid kerjused. Olen säärast viletsust ise tundnud, söör, ega taha riskida, et mu tütrele langeb uuesti osaks sama saatus.”

      Jamie vedas endal käega üle näo.

      „Jah. Ma mõistan, Joseph. Kahju küll, aga sul on ehk omamoodi õigus. Pean siiski mainima – niipalju kui sellest tähelepanekust abi on –, et vaevalt lord John teda oma kaitsest ilma jätab.”

      Härra Wemyss, näost kaame ja õnnetu, raputas üksnes pead.

      „Mis siis ikka.” Jamie lükkas tooli lauast eemale. „Saadan poisi sisse ja sa võid öelda talle oma otsuse.” Minagi ajasin end jalule ning härra Wemyss kargas hirmunult püsti.

      „Oi, söör! Te ei jäta mind ju ometi temaga omavahele!”

      „Noh, vaevalt kavatseb ta sind lüüa või solvata, Joseph,” lausus Jamie leebelt.

      „Ei,” vastas härra Wemyss kõhklevalt. „Eeei … ega vist. Aga ikkagi, mul oleks väga hea meel, kui … kui viibiksite juures, kuni ma temaga räägin. Ja teie ka, proua Fraser.” Ta vaatas mulle anuvalt otsa. Pöörasin pilgu Jamiele, kes noogutas olukorraga leppinult.

      „Hästi,” lausus ta. „Lähen kutsun ta siis siia.”

      „Palun vabandust, söör.” Joseph Wemyss oli peaaegu sama õnnetu kui Bobby Higgins. Väikest kasvu ja argliku hoiakuga, polnud ta sääraste vestlustega harjunud ning vaatas moraalset tuge otsides järjepanu vilksamisi Jamie poole, et keskenduda siis taas tütre tülikale kosilasele.

      „Palun tõesti vabandust, söör,” kordas ta, vaadates Bobbyle abitu siirusega otsa. „Te meeldite mulle, noormees, ja Elizabethile kindlasti ka. Aga mina vastutan tema käekäigu, tema õnne eest. Ja ma ei usu … Ma tõesti ei arva …”

      „Ma oleksin tema vastu lahke,” kinnitas Bobby ärevalt. „Võite selles kindel olla, söör. Ta saaks igal aastal uue kleidi ja kingad ka, isegi kui peaksin endalt kõik hinge tagant ära müüma!” Temagi vaatas abiotsivalt Jamie poole.

      „Olen