Lume ja tuha hingus 2. osa. Diana Gabaldon

suunurka. Tõstsin väriseva käe ning libistasin ettevaatlikult üle pöetud pealae. Roger võpatas vaevu märgatavalt.

      Ta ajas end püsti ning nägin, kui kõhn ja kurnatud ta on; oletasin, et ta on terve nädala aidanud hooldada peale minu ka teisi haigeid. Ja matnud surnuid. Tal oli luba pidada matusetalitusi.

      „Roger.” Rääkida oli tohutult vaevarikas; kohutavalt raske oli leida peas valitsevast sasipuntrast sõnu ning harutada neid lahti. „Kas sa üldse söönud oled?”

      Seepeale muutus Rogeri nägu heledamaks: pinge ja mure asendusid seal kergendusega.

      „Ei,” vastas ta, köhatas uuesti ja naeratas. „Eile õhtust saadik.”

      „Aa,” sõnasin ja kergitasin tinarasket kätt. „Söö. Otsi endale midagi. Eks?”

      „Jah,” lausus Roger. „Küll ma otsin.” Ta ei lahkunud siiski, vaid jäi kõheldes seisma, tuli siis paari kiire sammuga tagasi, võttis voodi kohale kummardudes mu näo käte vahele ja suudles mind laubale.

      „Sa oled ilus,” ütles ta tundeküllaselt, pigistas veel korra mu põski ja lahkus.

      „Mida?” küsisin jõuetult, kuid ei saanud vastust; üksnes kardinad kummusid korraks sissepoole ja tuul kandis tuppa õunalõhna.

*

      Kui olin kogunud lõpuks nii palju jõudu, et suutsin sundida Jamiet endale peeglit tooma, tõdesin, et tegelikult näen ma välja nagu iseäranis sobimatu siilisoenguga luukere.

      „Mütsi sa vist kanda ei taha,” pakkus Jamie, sõrmitsedes areldi musliinist peakatet, mille Marsali mulle oli toonud. „Ainult senikaua, kui juuksed on natuke kasvanud?”

      „Tont võtaks, ei taha jah.”

      Rabatuna sellest jubedast ilmutisest, mis mulle peeglist vastu vaatas, pidin pingutama, et neid sõnu kuuldavale tuua. Tõtt-öelda tundsin tugevat tungi haarata Jamielt tanu, tõmmata pähe ja sikutada õlgadeni.

      Varasemad pakkumised proua Bugilt – kes oli valjuhäälselt kirjutanud mu ellujäämise oma oskusliku palavikuravi arvele –, Marsalilt, Malvalt ja teistelt mind vaatamas käinud naistelt olin kõik tagasi lükanud.

      See oli olnud sulaselge jonn: minu lahtised juuksed olid kõvasti riivanud nende šoti arusaama, mis on naise puhul sünnis ja mis mitte, ning nad olid juba aastaid – mõni kaudsemalt, mõni otsesõnu – püüdnud sundida mind tanu kandma. Olgu ma neetud, kui lasen neil olude sunnil endast võitu saada.

      Nüüd, kui olin end peeglist näinud, lõi mu otsusekindlus pisut vankuma. Lisaks oli mu pöetud peal tõepoolest natuke külm. Teisalt mõistsin, et praegu järele andes ajaksin Jamiele kõvasti hirmu nahka. Otsustades tema kurnatud ilme ja mustendavate silmaaluste järgi, oli ta pidanud minu pärast niigi kõvasti hirmu tundma.

      Ning kui olin tema pakutud tanu tagasi lükanud, lõigi Jamie nägu märksa klaarimaks ja ta viskas peakatte kõrvale.

      Keerasin peegli kummuli ja asetasin ohet alla surudes kapile.

      „Saan ehk vähemasti natuke naerda, nähes missuguse näoga inimesed mind vaatavad, kui nende silma alla ilmun.”

      Jamie heitis mulle pilgu, tema suunurk võbeles.

      „Sa oled väga ilus, inglismann,” ütles ta tasa. Siis pahvatas ta turtsudes ja läkastades naerma. Võtsin kulmu kergitades peegli ja vaatasin uuesti ning see pani ta veel kõvemini naerma.

      Nõjatusin patjadele ja tundsin end natuke paremini. Palavikku mul enam polnud, aga olin endiselt nõrk ja närb, ei suutnud toetamata isegi istuli tõusta ning võisin pisimagi pingutuse järel vaat et silmapilk unne vajuda.

      Ikka veel turtsudes võttis Jamie mu käe, tõstis huultele ja suudles seda. See puudutus oli nii soe ja intiimne, et mu käsivarte heledad karvakesed tõusid püsti ja pigistasin tahtmatult tema kätt.

      „Ma armastan sind,” ütles Jamie väga tasa, õlad ikka veel naerust võbisemas.

      „Aa,” sõnasin, enesetunne ühtäkki palju parem. „Tore on. Mina armastan sind samuti. Ja juuksed kasvavad lõppude lõpuks tõesti tagasi.”

      „Kasvavad jah.” Suudelnud veel kord mu kätt, asetas Jamie selle õrnalt tekile. „Kas sa söönud oled?”

      „Natuke olen,” vastasin kärsitust alla surudes. „Pärastpoole söön veel.”

      Olin juba aastate eest selgeks saanud, miks on hakatud patsiente nimetama just selle sõnaga, mis tähendab kannatlikkust: haige inimene on enamasti jõuetu ning sunnitud välja kannatama kõik, millega terved neid kiusavad ja tüütavad.

      Kaks päeva tagasi oli mul palavik alanenud ja ma olin teadvusele tulnud ning sestpeale olid kõik mind vaatamas käinud inimesed käitunud ühe malli järgi: ahhetanud mu välimust nähes, õhutanud mind kandma tanu ja proovinud mind seejärel väevõimuga toita. Jamie, kes oskas mu hääletoonist rohkem välja lugeda kui proua Bug, Malva, Brianna või Marsali, heitis kiire pilgu voodi kõrval olevale kandikule veendumaks, et midagi olen ma ikka söönud, ning hoidus targu peale käimast.

      „Räägi, mis vahepeal on juhtunud,” laususin patjadele naaldudes ja end kokku võttes. „Kes veel haigeks jäid. Kuidas neil on? Ja kes …” Köhatasin klimbi kurgust. „Kes surnud on?”

      Jamie uuris mind pingsalt, proovides ilmselt ette näha, kas ma tõtt kuuldes minestan, suren või kargan voodist välja.

      „Kas tunned end ikka piisavalt hästi, inglismann?” küsis ta kõhklevalt. „Need uudised ei lähe seistes halvemaks.”

      „Seda küll. Aga varem või hiljem pean ma neid ju ikka kuulma, eks? Ja teada on parem kui võib-olla asjatult muretseda.”

      Jamie sai minust aru, noogutas ja kogus end pisut.

      „Hüva. Padraic ja tema tütar paranevad jõudsalt. Evan … tema jäi ilma kõige nooremast, pisi-Bobbyst; Grace on ikka veel tõbine, aga Hugh ja Caitlin ei jäänudki taudi.” Jamie kortsutas arupidavalt kulmu. „Siis veel Tom Christie. Tema on kuuldavasti endiselt kehvas seisus.”

      „On või? Malva ei maininud seda.” Aga jah, Malva oli keeldunud ennist üldse mu küsimustele vastamast, kinnitades, et pean puhkama ega tohi muretseda.

      „Aga Allan?”

      „Ei, tema on terve,” kinnitas Jamie.

      „Kui kaua Tom haige on olnud?”

      „Ma ei tea. Tüdruk võib öelda.”

      Noogutasin; see oli viga, sest pea kippus ikka veel ringi käima ning nüüdki olin sunnitud silmad kinni pigistama ja padjale naalduma, sest laugude taga sähvisid eredad välgud.

      „Väga veider,” laususin ja ahmisin kergelt õhku, kuuldes, kuidas Jamie mu väikese kokkuvarisemise peale püsti kargas. „Kui ma silmad kinni panen, näen sageli tähekesi … aga need pole nagu taevatähed. Näevad välja nagu need, mis olid nuku kohvri, see tähendab sumadani voodril – mul oli lapsepõlves niisugune mänguasi. Ei tea miks?”

      „Mul pole õrna aimugi.” Kostis kahinat, Jamie istus uuesti taburetile. „Sa ei soni ju enam, ega?” küsis ta talitsetult.

      „Ma ei usu. Kas ma siis sonisin?” Hingates aeglaselt ja sügavalt, avasin ettevaatlikult silmad ja püüdsin talle naeratada.

      „Sonisid jah.”

      „Kas ma tahan teada, mida rääkisin?”

      Jamie suunurk tuksatas. „Ega vist. Aga võib-olla ma kunagi ikka räägin sulle.”

      Kaalusin, kas panna silmad kinni, jääda magama ning pääseda piinlikest paljastustest, kuid võtsin end kokku. Kui pidin juba kord edasi elama – ja seda ma pidin – tuli korjata üles need niidiotsad, mis mind eluga sidusid, ja uuesti kokku sõlmida.

      „Bree ja Marsali pere … nendega on kõik korras?” küsisin moe pärast: nii Bree kui ka Marsali käinud murelikult kummardumas mu haigevoodi kohale ning ehkki mõlemad olid hoolega hoidunud mainimast asju, mis võinuksid mind nende meelest mu nõrgestatud