Lume ja tuha hingus 2. osa. Diana Gabaldon

puhanguid ka rannikul, kuhu need olid orja- ja suhkrukaubanduse kaasnähtudena toodud Lääne-India saarestikust, ning isegi sisemaal, sest tõbi, mis kohe ei tapnud, muutus enamasti krooniliseks ja käis ohvriga kaasas.

      Polnud välistatud, et rannarahva seast oli keegi teekonnal nakatunud, ent põdenud tõve õnnekombel kergelt läbi ja kandis nüüd amööbe tsüsti kujul seedetraktis, levitades haigusetekitajaid paremale ja vasakule.

      Millest säärane äkiline puhang? Düsenteeria levis peaaegu alati saastunud toidu või veega. Mis …

      „Võtke, proua.” Malva jõudis jooksust lõõtsutades tagasi, käes mitu krabiseva läikivpruuni koorega sibulat ja põlles tosin küüslaugupead. Ütlesin, et ta mugulad peeneks hakiks, ning käskisin õnneliku mõttevälgatuse ajel panna need meega hauduma. Ma ei teadnud, kas mee antibakteriaalne toime mõjub ka amööbile, aga häda see ikka ei teeks ning muudaks ehk segu pisutki suupärasemaks; sibulat, küüslauku ja rabarbrit sisaldades ähvardas see niikuinii panna silmad vett jooksma.

      „Huu! Mida te siin kahekesi teete?” Tõstsin pilgu uhmrilt ja nägin uksel seismas Briannat, näol kahtlustav ilme ja nina haisu pärast kirtsus.

      „Oh, mis me siin ikka …” Ma ise olin juba harjunud, kuid tõtt-öelda oli õhk vastuvõtutoas paks fekaaliproovide lehast, millega segunes nüüd ka sibulahais. Malva, silmad vesised, tõstis pilgu, luristas nina ja pühkis seda põllega.

      „Be teebe arstirohtu,” teatas ta Briannale, täis ülimat väärikust.

      „Kas keegi on veel haigeks jäänud?” küsisin ärevalt, aga Bree raputas pead ja puges, külg ees, tuppa, hoides hoolega eemale lauast, kuhu olin asetanud väljaheidetega klaasplaadid.

      „Ei, mina pole küll kuulnud. Viisin McLachlanitele hommikul süüa ning nad kinnitasid, et haiged on ainult kaks väikest. Proua Coinneach ütles, et tal oli paar päeva tagasi kõht lahti olnud, aga mitte hullusti, ning nüüd on ta terve.”

      „Kas nad annavad väikestele meevett?”

      Brianna noogutas, kulm kergelt kortsus.

      „Ma nägin neid. Nad paistsid olevat üsna haiged, aga kaugeltki mitte nii nagu MacNeillid.” Sellele mõeldes vajus Bree näost kaunikesti ära, aga kogus ennast ja pöördus kõrge kapi poole.

      „Kas ma tohin laenata natuke väävelhapet, ema?” Ta oli võtnud kaasa savikausikese ja see vaatepilt tegi mulle nalja. „Tavaliselt tullakse laenama tassitäit suhkrut,” ütlesin kausi poole nooksates. „Muidugi tohid. Aga ole sellega ettevaatlik … kõige parem oleks panna see vahatatud korgiga kolbi. See veel puuduks, kui komistaksid ja seda üle ääre ajaksid.”

      „Ma ei komista,” rahustas Brianna mind. „Pealegi läheb mul vaja ainult paar tilka; kavatsen seda kõvasti lahjendada. Hakkan paberit tegema.”

      „Paberit?” Malva pilgutas punetavaid silmi ja luristas nina. „Kuidas?”

      „Noh, tuleb lihtsalt peenestada kõikvõimalikke kiude, mis aga kätte satuvad,” seletas Bree, tehes oma jutu ilmestamiseks kätega pudistavaid liigutusi. „Vana kasutatud paberit, kaltse, lõnga- või niidijuppe, pehmemaid lehti või lilli. Seejärel leotatakse neid päevade kaupa vees ja lahjendatud väävelhappes, kui seda juhtub olema.” Ta koputas pika sõrmega hellitavalt kandilisele pudelile.

      „Kui kogu segadik on pulbiks muutunud, laotatakse see õhukese kihina sirmidele, pressitakse vesi välja, lastakse kuivada ja – simsalabim! – paber ongi valmis”

      Nägin Malvat endamisi hääletult kordamas „simsalabim”; tüdruku pea oli pisut kõrvale pööratud ning ta ei näinud mind muigamas.

      Brianna võttis suurel neljakandilisel happepudelil korgi pealt ning valas väga ettevaatlikult kausikesse mõne tilga. Väljaheite- ja sibulahaisu allutas endale sedamaid deemonina üles hõljuv kuum väävelhappeaur.

      Malva kangestus; silmad, mis jooksid endiselt vett, olid nüüd pärani.

      „Mis see on?” küsis ta.

      „Väävelhape,” vastas Brianna teda uudishimulikult silmitsedes.

      „Lõngaõli,” parandasin teda. „Kas oled seda varem näinud … selle lõhna tundnud?”

      Malva noogutas, pani tükeldatud sibulad potti ja asetas kaane kenasti peale.

      „Jah, olen küll.” Ta tuli põllega silmi pühkides rohelist klaaspudelit vaatama. „Mu emal – ta suri, kui olin alles väike – oli seda. Mäletan, kuidas see lõhnas ja kuidas ema keelas mul seda puutuda. Inimesed ütlesid selle kohta väävlihais – otsekui põrgust.”

      „Tõesti? Huvitav, milleks su ema seda kasutas.” See huvitas mind tõepoolest ja tegi kummaliselt rahutuks. Säärast kraami võinuks olla apteekril või alkeemikul; tavainimene hankis kanget hapet minu teada ainult üheks otstarbeks: et teha halba – visata seda kellelegi peale.

      Aga Malva raputas üksnes pead, pööras selja ning läks tagasi sibula ja küüslaugu juurde. Mul õnnestus siiski vilksamisi näha tema nägu, kummalist ilmet, milles olid segunenud vaenulikkus ja igatsus ning mis tekitas minus kusagil sügaval sisimas ootamatu vastukaja.

      Igatsus ammu surnud ema järele; viha, mida tunneb väike tüdruk, kes on korraga ilmas üksi. Hirmunud ja üksi.

      „Mis on?” Brianna uuris minu nägu, kulm kergelt kortsus. „Mis juhtus?”

      „Ei midagi,” vastasin ja asetasin käe tema käsivarrele – ammutamaks jõudu ja rõõmu sellest, et mul olid tema ja ta kasvuaastad. Pisarad tungisid mulle silmi, aga need võis kirjutada sibula arvele. „Mitte kui midagi.”

      Matused olid mu kohutavalt ära väsitanud. Kolme päeva jooksul oli see kolmas matus. Hortense’i olime matnud koos lapsega. Järgnes vanaproua Ogilvie. Nüüd matsime jälle last, üht proua MacAfee kaksikut. Teine kaksik, poiss, seisis õe haua juures nii sügavalt vapustatuna, et temagi paistis olevat üksnes surmavari, ehkki haigus ei olnud teda puutunud.

      Jäime oodatust hiljemaks – puusärk polnud päris valmis – ja meie ümber tihenes pimedus. Sügislehtede kuld luitus halliks tuhaks ja märgade männitüvede vahel huljus valge udu. Troostitumat vaatepilti olnuks raske ette kujutada, ent ometi tundus see mingil moel sobivam kui särav päikesevalgus ja värske tuul, mis olid ümbritsenud meid siis, kui matsime Hortense’i ja väikest Angelicat.

      „Issand on mu karjane. Ta juhib mind …”8 Rogeri hääl katkes valusalt, kuid keegi ei paistnud seda märkavat. Ta kogus end, neelatas kramplikult ja jätkas siis visalt. Roheline piibel oli tal käes, aga ta ei vaadanud sinna, vaid kõneles peast ning tema pilk liikus üksi seisvalt härra MacAfeelt – tema naine ja õde olid mõlemad haiged – isa kõrval seisvale väikesele poisile, kes võis olla umbes Jemmy-vanune.

      „Ka kui ma kõnniksin … ka kui ma kõnniksin surmavarju orus, ei … ei karda ma kurja …” Rogeri hääl värises märgatavalt ning nägin pisaraid mööda tema põski alla voolamas. Otsisin pilguga Breed; ta seisis leinajatest natuke tagapool, Jemmy peaaegu peidus tumeda mantli voltide vahel. Kapuutsi oli ta pähe tõmmanud, kuid õhtuhämaruses kahvatuna tunduv nägu oli näha. Leinav jumalaema.

      Isegi major MacDonaldi punane kuub paistis valguse viimsetes riismetes grafiithall. Ta oli jõudnud kohale õhtupoolikul, aidanud tassida väikest kirstu mäele ning seisis nüüd, kübar süngelt kaenla alla torgatud, nägu varjus. Ka temal oli laps – tütar, kes elas emaga Šotimaal.

      Lõin vaaruma ja tundsin, kuidas Jamie käsi mind küünarnukist toetab. Viimased kolm päeva polnud ma peaaegu üldse maganud ja söönudki olin väga vähe. Ometi ei tundnud ma nälga ega väsimust; oleksin justkui viibinud kõigest eemal – kehatuna, nagu puhuks tuul minust läbi.

      Isa nuuksatas korraga trööstimatus leinas ning vajus haua kõrval olevale mullahunnikule kummuli. Tajudes, kuidas Jamie lihased vaistlikus kaastundes jõnksatasid, tõmbusin pisut eemale ja ütlesin vaikselt: „Mine.”

      Nägin Jamiet kiiresti härra

8

Psalmid 23.