Pariisi arabeskid. Andrei Ivanov

Bondevik ka võimule, korraldas näidisdeporteerimise. Saatis etiooplased Egiptusesse, midagi paremat ei tulnud pähe. Saatis välja ja ütles: me teame, et egiptlased pistavad need etiooplased pokri niipea, kui nood kohale jõuavad, jah, me teame seda, aga nii peab olema, sest nad on toime pannud kuriteo ega ole pagulased, selline see kriminaaldeporteerimine on, meie ei varja põgenikke, kes pole pagulased, me ei anna varjupaika kriminaalidele, meie asi on poliitilised ja humanitaarvaldkonna juhtumid. Aga Hendriksonide juhtum on erand…”

      „Mis Hendriksonid?”

      „Oh, Gena, Gena, kuidas siis nii? Needsamad ameeriklased, kes siin meie juures viis aastat elasid! Sa ei tunne isegi neid? Mida sa ka tead? Nagu mutt, midagi ei näe…”

      „Aa, need hipid, narkodiilerid, tean-tean… Noh?”

      „Mis „noh”? CIA otsib teda, ta vedas Kanadast Ühendriikidesse tonnide viisi kanepit!”

      „Mis sa ajad!”

      „Tonnide kaupa marihuaanat! Ühes osariigis taheti talle eluaegne väänata, aga teine mõistis üleüldse kõrgeima määra!”

      „Mis sa räägid?! Kõrgeim määr?!”

      „Ma räägin sulle, et ta põgenes Norrasse. Esivanemate ajaloolisele kodumaale! Artikkel rippus kolm päeva üleval…”

      „Norra keeles ju…”

      „Õpi keelt!”

      „Milleks, kui peab põgenema?”

      „Mine sa kah!”

      Too serblane rääkis puhtas vene keeles, sest polnud mingi serblane. Ehk oli ta mingi aja isegi Jugoslaavias elanud, aga serblaseks hakkas ainult selleks, et Norras elamisluba saada. Kes ta tegelikult oli, kurat seda teab, aga see, et ta rääkis Genaga puhtas vene keeles, on kindel. Serbia ja teistes keeltes rääkis vanamees kehvasti, teeseldes tohutut kokutamist, ja mängis ülepea halvatut, epileptikut, muudkui istus ja suitsetas piipu. Tubakas oli Rootsi oma, salakaup, millega vahel kostitas ka Danguolė. Toob talle teed ja keerab plotski, istub temaga, lobiseb norra keeles ja ütleb järgmist: „Oh, kiša sajab, kiša, aina kiša, vene keeles vihm. Kuula, neiu. Mine Ingeborgi juurde ja ütle, et oled pisut raha kogunud, tuhandet viis, alusta sellest. Ja et kui oleks võimalus jääda Norrasse, kui keegi aitaks, siis annaksid sa selle raha abilisele. Ainult ole temaga ettevaatlik – hakka kaugelt pihta. Ta on juba paljusid aidanud, tema suudab, tal on kabinettides sidemeid, mõistad, ainult et see maksab raha,” rääkis serblane ja lahkus.

      Pärast sai Danguolė teada, et sellist delikaatset nõu ei andnud serblane mitte ainult temale, vaid paljudele. Mõned meeleheitlikud läksid Ingeborgi juurde ja andsid raha, aga see ei aidanud neid. Vähemasti peaaegu mitte kedagi. Ainult ühte aitas ja sedagi mingi ime läbi, aga sellest väikesest imest piisas, et inimesed tema juures käiksid. Aga ükskord tuli kiri UDI-st4 ja kõik sai läbi. Mis seal seisis, seda ei teadnud keegi ega saagi kunagi teada, sest serblane rebis selle kohemaid pisi-pisikesteks tükikesteks, need lendlesid kaunite liblikatena tema teise korruse toast otse alla platsile, kus tardus luuaga Marek – too jahmus nähtust niivõrd, et kangestus õudusest soolasambaks. Sõdis ju vanamees ise korra eest, pühkis alati luuaga, aga nüüd… Marek ei öelnud midagi. Tõmbas ainult luuaga paar korda, ja nägi siis järgmist pilti: vanamees lendas – piibuta – lonkamata Ingeborgi auto juurde, kes oli parajasti sisse istumas, siludes käega oma teksaseelikut. Serblane lendas talle ligi, haaras uksest, tõmbas selle lahti, ja kui Ingeborg upitas end serblasele midagi ütlema, sülitas serblane talle mõnuga näkku!

      Danguolė oli vaimustuses.

      „Kas mäletad tema piipu?” küsis ta mitu korda, kui me värvisime selle toa lage, kus serblane oli elanud kaks ja pool aastat.

      „Jah…”

      Serblase piip oli vana, kohutavalt tahmunud, kuigi ta puhastas piipu iga päev, jättis see jubeda mulje. Ta suitsetas odavat Rootsi salatubakat – meiegi ostsime seda –, jäledat odavat tubakat. Toa lagi oli üleni must… tuli kolm korda üle värvida.

      „Olen kindel, et Ingeborg oli selle ära teeninud,” ütlesin mina.

      „Jah, lihtsalt niisama ei hakka keegi näkku sülitama,” nõustus Danguolė.

      Tundsin vanamehest puudust, tuli välja, et olin temasse kiindunud: ta ühendas oma köhaga päevi…

      …Siis sõitis ära ka Gena.

      RICE’N’CURRY

      Nepalino oli imbunud mingite usutegelaste seltskonda, hakkas neid regulaarselt meie toakesse vedama. Tundub, et ta tegi seda vahetuskaubana riisi eest… Sest nad vajusid sisse riisipakkidega. Nepalino oli nendega üle koormatud nagu väike muul. Ta kandis neid käes, mitmekaupa nagu rinnalapsi, isegi kaelas ja õlgadel olid riisikotikesed, ka seljakott oli pilgeni riisi täis. Tema järel tulid misjonärid, igaüks tõi kotikese riisi, rohkem ei saanud kaasa võtta, neil oli piinlik, neil oli kahju… nende hinged poleks suutnud rohkem riisi kaasa haarata… Veel mitu päeva järjest sõitis Nepalino nendega kuhugi, mässides end kõvasti oma räpasesse vihmajopesse, ja tuli tagasi riisiga! Aga pärast hakkas pihta…

      Need vanamehenässid hakkasid zombistama meie laagrit, koputama kõikidele ustele, kutsuma kõiki meie tuppa teele-keeksile… Ja meie pidime enda juures külalisi vastu võtma… Peamiselt käisid vaiksed afgaanid, nad olid alles saabunud, tahtsid taanlasi näha, juttu puhuda, teed juua, keekse järada. Aga meil polnud keekse. Hanuman vihjas, et nad tooksid keeksid ise, ja nad tulid nüüd keeksidega, pika mokaga. Tuli kannatada. Mis teha? Kui ei tule ühed, tulevad teised. Kui mitte need, siis nood. Neid oli seal palju, kõige erinevamatest sektidest ja usulahkudest, seerisid pidevalt laagrites oma ajakirjade ja kimpsudekompsudega. Nad avasid nepallase ees oma embuse rõõmuga. Pruukis vaid kurta riisinappuse üle, kui riisi pudenes taevast nagu mannat. Pane ainult kotid alla!

      Nepalino täitis riisiga kõik riiulid oma kastikeses, kogu vaba ruumi voodi all, tal olid isegi voodis riisikotikesed. Ta pani neid endale padja alla, jalutsisse, külgedele, seina ääres oli ühtlane riisikotikeste rida: üksteise kõrval. Ta väitis, et nii on tal soojem. „Ja justkui ei magaks üksi, pole nii hirmus,” sosistas ta mulle ükskord ja tema näol vilksatas midagi lapselikku, midagi vägaväga lapselikku.

      Siis lõpetati talle riisi jagamine. Öeldi: milleks sulle nii palju?.. Seegi on veel söömata, aga juba palud juurde! (Me solvusime kõik, kui ta meile rääkis: tema ja enda pärast; solvusime ja haavusime; Hanuman ütles: tuleb midagi ette võtta – suitsetas mitu päeva piipu, ei rääkinud kellegagi.) Nüüd tõi Nepalino riisi asemel ajakirju, raamatuid, meile tekkis taani- ja veel mingikeelne piibel… hindi või kurat teab mis keeles… Piibel, ajakirjad ja muu vanapaber Jeesuse ja apostlitega võtsid liiga palju ruumi (aga meil oli seda niigi vähe: Potapovi istikud ja armeenlaste varastatud kraam); ajakirjad olid värviküllased, kiiskavad, läikivad, varsti olid need pinnuks silmas; uni läks ära… Just siis avastasin enda jaoks esimest korda, et ei suuda magada ühes toas piibliga, isegi kui see on keeles, mida ma lugeda ei oska. Ja üldse hakkas kõigil kuidagi raske. Hingemattev, lämmatav.

      Nepalino jäi äkki tõbiseks, tuul oli mingi mere ääres läbi tõmmanud. Teda viidi välja, talle tuldi järele, lõpuks toodi talle riideid, et ta haige poleks, pandi ta rõivile ja toimetati jälle minema, viidi kuhugi, anti vist isegi süüa; nii ta vähehaaval sektis omaseks saigi. Nad olid valmis vastu võtma keda tahes.

      Hanuman pidas natuke aru ja ütles, et võiks ka proovida; Nepalino hakkas veenma, ütles, et ehk antaks meile veel riisi; nad rääkisid mitu tundi oma keeles, seejuures polnud nende toonis vähimatki vaenulikkust Hanumani poolt ega pugemist nepallase poolt, vastupidi, nende hääled kõlasid ühtlaselt, tasa, valvsalt, nagu oleksid nad nõu pidanud, enne kui teha teoks väga jultunud salakaval plaan, jah, nad sosistasid nagu salaliitlased. Lõpuks teatas Hanuman mulle, et oli nõusse jäänud nende koosolekutel käima hakkama.

      „Seal on palju noori näkke,” seletas ta end enne koosolekut üles lüües. „Võib konksu taha haakida, pärast, kui pass taskus, võib ta maha jätta ja tõmmata, kuhu tahes… Lõppude lõpuks, milleks muuks abikaasat

4

Norra immigratsiooniamet.