Pariisi arabeskid. Andrei Ivanov

mingile jamale, kui ta kulutab Taanis – see tagab rahaliste vahendite ringluse riigis, mitte midagi ei voola piiri taha. Aga kodused ootavad meilt abi, naised ja lapsed ootavad, vanainimesed ootavad… Seda ei tohi unustada! Kes nende eest hoolitseb, kui meie seda ei tee? Ei tohi unustada, et meil oli õnne siia jõuda ning me saame sellist raha, mida ei teeniks Aafrikas elu sees, seetõttu on raha mõtlematu kulutamine tühja-tähja peale kuritegu! Niisiis, meie süsteemiga ei tee keegi säärast rumalust, sest meie hoiame kogu raha pangas, inimesel lihtsalt pole raha käsutada.”

      Piletite ostmiseks raha muidugi anti – esimese nõude peale, kohemaid, Ike oli alati käeulatuses koos pearaamatuga, kalkulaatoriga, prillide ja varrukakaitsmetega, särgitaskust paistis kallis pastapliiats. Ta rudises valevusest! Kõik olid temast vaimustuses, kõigile sobis see, et inimesed hoidsid laagris hinge sees ubade ja odava riisiga. Igaüht soojendas mõte, et raha mitte ei sula nagu lumi akna taga, vaid kasvab, koguneb (keegi vist lasi koguni lahti kõlaka, et ei ole välistatud mingid intressid, ja toodi uusi inimesi, lootes vaevatasule – aga võibolla ka saadi seda, mine tea).

      Kõik kihas ja sumises, inimesed liikusid, laagrirahvas hoidis ühte, laager elas, inimesed panid pead kokku ja mõtlesid välja mingeid kontserte, elasid ühe suure perena… kuni ühe õnnetu päevani. Nähtavasti oli sukasääres olev summa muutunud nii aukartust äratavaks, et hakkas Ike’i rõhuma või hulluks ajama, ning suutmata ahvatlusele vastu panna, haihtus mees koos raha, pearaamatu, kalkulaatori, Hanumani jaki ja tasase pikanäpumehe CD-pleieriga… Kongolasele oli tol ööl unerohtu sisse söödetud, kuivetu sambialane leiti aga duširuumist kinniseotuna: ta seisis kitsas kabiinis ja ulgus, tema suust vahtis välja Ike’i legendaarne vihik.

      Hanuman oli raevus. Jakitaskusse oli jäänud rahakott: midagi kolmesaja krooni ümber ja tema naiste pildid (fotod tulid mingil müstilisel moel hiljem tagasi, ent raha mitte).

      Niipea kui Ike kadus, nägime selles märguannet ning hakkasime samuti teele asutama. (Muide, palju aega hiljem, kõik pea peale pööranud, jutustasid selle loo mulle ümber armeenlased; inetult silma pilgutades andsid nad mõista, et ma olla Ike’iga mestis olnud.)

      KILLUD

      Meie juures Farsetrupis käis tihtipeale üks elamisloa saanud tegelane, kes ostis kokku varastatud kraami, vagur joodik, kohutav kitsipung. Tema nimi oli Serjoga. Potapovil õnnestus talle oma samagonni kaela määrida, mida Serjoga ei aimanud, tema arvas, et ostab viskit – nii osavalt maitsestas Potapov oma lurri sünteetiliste lõhnaainetega, mida kandis välja tohutus koguses. Neid lõhnaaineid müüdi pisikestes pudelikestes, mille etikettidele oli inglise keeles kirjutatud „viskiessents” (ja lisatud olid viski sort), „konjakiessents” (ja kirjas oli, millise konjaki), „likööriessents”, „rummiessents” jms. Pudelikesi müüdi väikestes karbikestes, millele olid lisatud kasutusjuhendid, samuti põhjalik kirjeldus alkohoolsest joogist, mida sai segu abil kodustes tingimustes valmistada (kirjas olid ka kogused, aga Mihhail ei lugenud neid, tema mõõtis silma järgi). Potapov varastas neid pidevalt, kuigi nende hind oli naeruväärne, mingid øre’d. Esiteks oli see mugav – tillukesed pudelid, ta toppis taskud tuubil täis ja sundis ka Ivani võtma; teiseks uskus ta algul, et neis on vähemalt mõned kraadid („Peab olema, peab olema,” kordas ta, pettes eeskätt iseennast, „ei saa need segud ju kraadideta olla. Olgu või protsent, pool protsentigi, nagu glögis, aga peab olema! Mis mõte neil on, kui pole kraade?”), ta arvas naiivselt, et saab need kokku segades klaasi tõelist alkoholi. Mäletan, kuidas tal silmad põlesid, kui ta nende pudelikestega esimest korda saabus (ta oli jõudnud teel paar või kolm tühjaks imeda ja kinnitas isegi, et on tongis). Hanuman veenis ta kiiresti ümber, selgitades sõnaosavalt, saates oma juttu talle omase muige ja käibefraasidega „oh, you, naive idiot!.. how can anybody on Earth be this naive and ignorant!..”1, et see on kõigest maitselisand ja ei midagi enamat. Kuid Mihhail jätkas ikkagi nende varastamist, et saada tinglik viski, konjak või liköör, segades kokku vajalikus proportsioonis samagonni, mida ta ajas säilivusaja ületanud banaanidest ja sahhariinist Melis, ning konkreetse essentsi, panna see vastavasse taarasse, kork peale keerata ja Serjogale maha müüa.

      Serjogast polnud peaaegu midagi teada. Üks vene süürlane rääkis, et tal on kasahhi murre, mina ei märganud, mulle tundus, et ta kõneles samamoodi nagu kõik teised venelased (kuigi ükskord ütles Serjoga mulle, et mul on balti aktsent, ja see tegi mind väga ärevaks: ma ei hakanud teda kartma, tema ei saanud mulle kahju teha, ma hakkasin pelgama, et veel keegi võib tunda minu balti aktsenti ja mõnes muus olukorras võib see saada otsustavaks, saatuslikuks, fataalseks teguriks). Ta väitis, et oli põgenenud Kõrgõzstanist. Mina ei pärinud temalt midagi, aga tema pajatas oma juhtumist teatud piirini meeleldi; nagu kõik, rääkis temagi hea meelega kõige võikamatest, aga triviaalsetest asjadest, eluolust kõneles ta seosetult, ajas ümbernurgajuttu – Kõrgõzstan ei tundunud eriti usutav, ei, üldse ei tundunud usutav… ja ükspuha. Sellest oli kuidagi ükskõik. Igaüks mõtles esmajärjekorras iseendale ja piidles alles siis kahtlevalt teisi. Umbusk tulvas minusse väga kiiresti. See kasvas kuidagi märkamatult suureks ja vallutas mu. Ma ei uskunud millessegi. Isegi kui näiteks mõni grusiin rääkis mulle, kui osavalt ta oli pätsanud habemeajamistarbeid mõnest väikesest unisest linnakesest, seadsin ma kahtluse alla mitte üksnes fakti, et ese oli varastatud, vaid ka linna olemasolu – nii hüpertrofeerunud oli mu umbusk.

      Serjoga hoidis kokku kõige pealt. Ta nimelt jõi kõvasti. Ja teda tõmbas suhtlema. Omade juurde… Talle oli vaja laagrit, ta oli nii harjunud laagris elama, et nõnda ta siis käiski. Joob ja tõmbab nimekirja välja: hambaharjad, sokid, särgid, aluspüksid, maikad… Igasugu odav kraam… Ta rääkis süüdlaslikul ilmel, mokaotsast, kõõritades ühe silmaga ust, ja rääkis nõnda, nagu ei hakkaks tema heaks vargile meie… vaid keegi… keegi teine, kellele me tema nimekirja edasi anname… Ta rääkis nii: „Tahaks, et kõik oleks täpne. Et keegi midagi segamini ei ajaks. Märkisin siin ära: sellised sokid, suurus, ja et kumm ei sooniks, st mitte kõige odavamad, mis on Brugseni kaubakastides, vaid mõne firmapoe sokid, sellised, mida poleks häbi jalga panna… Muidu tuuakse rämpsu, ma ei anna selle eest kopikatki!”

      Tema tellimusi ei olnud lihtne täita, sest pidevalt tuli otsida mitte mingisugust tavalist hambaharja, vaid just sellist, mida tema endale tahtis, ja iga kord, kui ma võtsin Serjogale hambaharja, tärkas minus kahtlus – täiesti paranoiline kahtlus: mis siis, kui see on vale hambahari?.. mis siis, kui ta pidas silmas teist harja?.. võibolla on veel mingisugune hari?.. ja ma võtan vale?.. ja siis ta ei maksa… miinus hari… krossid, aga aeg ja ponnistus… Ja veel mõtlesin ma, et nii võis ta tagasi lükata mida tahes: viskab pilgu peale ja äkki kaob tahtmine maksta: „Ei, poisid, nii ei lähe… me ei leppinud niimoodi kokku… ma ju ütlesin teile: kõõmavastane šampoon, aga mis see on?..” Nii võis ta keelduda kogu nimekirjast… kuigi polnud kordagi keeldunud, isegi kui oli näha, et ta pole mõne asjaga rahul, maksis ikkagi… Ja siiski, kuigi ta polnud kordagi keeldunud, käisid mul peal ebakindluse hood: äkki võtab kätte ega maksa seekord?.. Ja sina värise siin mingi hambaharja pärast! Teel haua poole raiskab inimene end nõnda tühistele asjadele, et lõpule lähemal tormab enamik inimesi hauda ummisjalu, püüdes ümberringi mitte midagi märgata.

      Selle koonri nõudlikkus oli kohutav, tähenärimine ületas kujutlusvõime piirid. Ta noris oma tellimuste täitjatega, maksis küll alati, aga torisedes, püüdis kuidagi tuju rikkuda, tegi nägusid. Võimalik, et see oli osa näitemängust, mida ta nautis. Ta vist lõbustas end sellega. Tema tühjas elus ei toimunud ju suurt midagi. Ei olnud seal tööd, naisi ega sõpru. Saab vähemalt siingi veiderdada… Sellepärast ei teinud ta kunagi tegemist grusiinide või armeenlastega: nood läksid lihtsalt poodi, virutasid, mida said, aga pärast raputasid kogu kola tema ees voodile laiali ja nõudsid oma raha. Serjoga tuli meie või Zenoni juurde, sagedamini meie juurde. Meiega oli ta ülim tähenärija, vahtis asju, võrdles nimekirjaga, nagu oleks nimekirja koostanud tema naine, keda tal polnud, või keegi teine, nagu oleks ta täitnud kellegi teise, mitte enda tellimust.

      Ta elas kunagi Blomstrupi laagris, kunagi oli seal laager, seda meenutati hämminguga: „Kujutad ette, Blomstrupis oli laager!” (nii rääkis Zenon), nagu polekski Blomstrup tavaline Taani provintsilinnake, vaid kuninga residents, ja laagrit ei saanud

1

Oh sind naiivset idiooti… Kuidas võib keegi siin ilmas nii naiivne ja loll olla (ingl) – siin ja edaspidi autori märkused.