Pariisi arabeskid. Andrei Ivanov

>

      Autoriõigus tekstile: Andrei Ivanov

      Autoriõigus tõlkele: Veronika Einberg ja Erle Nõmm

      Toimetanud Hele Pärn

      Kujundanud Lilli-Krõõt Repnau

      Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital

      Kirjastanud Tuum OÜ, Harju 1, 10146 Tallinn

      Trükkinud Pakkett (Tallinn)

      ISBN 978-9949-7324-9-4

      e-ISBN 9789949743315

      TŠIKI-BRIKI

      Mul õnnestus Avnstrupi parkmetsa ära eksida. Vedasin end ise ninapidi. Männid olid täpipealt samasugused nagu meil Stromkal ning kui jämedate siledate tüvede vahel piilusid sulalumelombid (koerte haukumine, mootorsae meeleheitlik kisa), veensin ma ennast, et see on meri, tundsin hetkelist hirmujudinat (sedasi kipub pea pärast haigust ringi käima, liiatigi minu haigusega), kinnitasin endamisi: jajah, meri, Stromka, mina olen prükkar, redutan lagunenud majades psühhiaatriakliiniku külje all…

      Neid oli seal palju, Paldiski maanteel olid vanad haiglakorpused maha jäetud, neis elutsesid kodutud – mulle pakkus mõnu iseennast tögada: kui ma poleks Taani põgenenud, oleksin vabalt võinud niiviisi lõpetada… seal… madratsi peal… rottidest näritud laip.

      Jõudsin peaaegu sonimisseisundisse. Esimeste tähtede süttides andis järele. Külmunud põhjalikult läbi, kõmpisin laagrisse tagasi.

      Noil päevil elasime me aafriklaste juures. Hanuman viskas silma tundetule hiinlannale Júle. Naine ei pidanud Hanumani pea segiajamiseks isegi pingutama. Hanumani oli hale vaadata. Tänu Júle võtsime tempot vähe maha, Nørrebros-käikudele tekkis vahe sisse ning mina langesin apaatiasse. Täiesti sootu olevus, loobusin kõigest, ainult tegin süüa, kuid ei söönud (aafriklased väitsid muide, et minu toidud ei olnud põrmugi kehvemad neist, mida Hanuman vaaritas – võibolla tema õrritamiseks). Jõin palju vett – otse kraanist; see avaldas kõigile tugevat muljet. Aafriklased tundsid mulle kaasa, nad osutusid tundelisteks inimeteks. Mind kohtlesid nad peaaegu nagu pühakut. Nähtavasti põimus nõrgamõistuslikkus nende teadvuses pühalikkusega. Ma ei kasutanud seda kurjasti. Hanuman pakkus aadrilaskmist. Ta võttis süstla, istus mu kušetile ja ütles lipitsevalt:

      „Paha veri tuleb välja lasta.”

      Kordas neid sõnu mitu korda, misjärel, pannud süstla kõrvale, asus tsellofaanpakendiga krabistama: lehvitab mõne korra ja istub natuke aega vaikselt, siis krabistab jälle ja jääb vakka.

      „Aga milleks see?” küsis Ike, kes jälgis meid külatobukese uudishimuga.

      „Aga see on Tseiloni tuul,” vastas Hanuman enigmaatiliselt ja krabistas edasi, aeg-ajalt pakkudes jälle mulle aadrilaskmist. Mina jäin osavõtmatuks.

      Pärast pool aastat kestnud tegutsemislusti oli mind tabanud apaatia. Võõrutust ma isegi ei märganud. Algul imestasin, et heroiinikaifis Kahha jookseb Avnstrupi korruseid mööda, otsides Nanat, aga kergelt hangunud Hanuman püüab Júle midagi hambasse puhuda… ma püüdsin neist aru saada, juurdlesin, kuid – mis seksi saab heroiinilaksu all olla, no mis jama?! Peagi oli mul kama kõik, mind valdas rahu, millega ma ei mõistnud miskit peale hakata. Märkamatult olin soetanud klade.

      Ike kinkis mulle selle.

      Ta tuli kord meie tuppa, nägi, et ma istun, põrnitsen aknast välja, küsis:

      „Aga kus su sõber on?” Ma kehitasin õlgu ning ta jätkas: „Jälle tšiki-briki selle hiinlannaga. Jú on ta täitsa ümber sõrme keeranud. Vaat kellel tuleks paha verd välja lasta. Hanuman on sellest täiesti läbi imbunud.”

      „Ausõna, ei ole midagi kaunimat täielikust ükskõiksusest,” kostsin mina.

      „Vaata, mida see naine serblastega tegi.” See oli tõsi: nad kõik läksid tema pärast peast segi, ühelt võeti isegi positiiv ära ja kupatati laagrisse tagasi. See vend üritas enesetappu. „Ma ei saa midagi aru. Mida temas nii erilist on?”

      Jú ei meeldinud mulle üldse. Mitte sellepärast, et oli kondine ja kergelt litsaka moega – lihtsalt noil päevil ei meeldinud mulle keegi.

      Ehkki meis oli palju ühist: ka tema ei söönud peaaegu midagi, see-eest küll suitsetas palju. Mina aga ei teinud enam üldse suitsu. Jú jõi õlut, röhitsedes nagu taanlane, mistõttu ta oli mu meelest gröönlanna moodi. Hanuman rääkis, et naine on pärit Hongkongist. Mul oli ükskõik. Ma olin nende peale natuke kade, see oli väga veider kadedus.

      Nad tegid kahekesi väljasõite Kopenisse, käisid kohvikus, jõid kohvi ja maiustasid. Kuna nad käisid väga hästi riides (kõik oli varastatud), paistsid nad tavaliste külastajate moodi. Vaat seda ma kadestasingi.

      Mina niiviisi ei suutnud. Kahekesi – just nimelt kahekesi, aga mitte eraldi – jätsid nad mulje, nagu oleksid sündinud ja kasvanud Euroopas ning neil on kõik all right. Ma võin juuksed ära värvida, rõnga kõrva pista, mustad liibuvad Levi’s 511 teksad jalga tõmmata, heroiinilaksu all või kanepipilves olla, kuid ka siis tunneb minus versta pealt sovoki ära. Ainult kord pidasid rongis kaks bosnialannat mind kohalikuks natsiks, ma ei hakanud neid ümber veenma, Kahha naeris, püüdis kohtingule meelitada, tühi vaev, nad ei tulnud. Las vähemalt need kaks arvavad, et ma olen – Jú ei maganud peaaegu üldse: hulkus ühelt korruselt teisele… teda nähti ööpäev läbi igal pool, õlle ja suitsuga, tema itsitamine oli tüütu nagu päikesejänkud või sihvkakoored. Ta vihkas riiete vahetamist. Kuid ma ei tundnud kordagi ihu lõhna.

      „Ta ei higista,” ütles Hanuman, püüdes intiimsete üksikasjade teadmisega mulle tulutult muljet avaldada. „Selline haruldane organismi eripära.”

      „Reptiil,” ütlesin mina.

      Selleks et pesta, sõitis Jú kuskile; väitis Hanumanile, et käib sugulaste juures, kuid too ei uskunud, tundis armukadedust. Ja õigesti tegi.

      Serblased olid juba kõrvetada saanud.

      Ike võttis taskust vana kortsunud vihiku ja luges ette tarkade mõtteteri, mis ta oli välja kirjutanud. Selleks kulus minutit viis, mitte rohkem. Seal oli umbes kolmteist sissekannet. Igaühe all seisis kuupäev.

      „See vihik on omamoodi mu vaimse arengu kaart,” ütles ta. „Säh,” võttis ta taskust klade. „See on mu kingitus sinule. Võta ja pane ka kirja! Muidu lähed hukka. Ei tohi niimoodi pimesi, ilma toeta elada. Enne meid on targad inimesed elanud. Tuleb nende kogemusi arvesse võtta…”

      Ta oli Nigeerias olnud külakooliõpetaja. Paar aastat minust noorem. Armastas väga Tracy Chapmanit. Mangus ühelt tasaselt vene pikanäpumehelt välja CD-pleieri ning, istudes nagu liimitult pistikupesa juures, mängitas tema plaate tundide viisi. Ma lamasin ja jälgisin teda. Mõnikord märkasin tema silmis pisaraid. See ei haakinud üldse sellega, mis võis samal ajal toas toimuda. Peale Ike’i elasid meiega koos veel kolm aafriklast, kes olid sagedasti ära: üks mürakas aeles naistes, teised kaks sulasid religioosses ekstaasis kokku seitsmenda päeva adventistidega… Mõnikord vajusid nad sisse ning kuivetu, haiglase moega sambialane asus juraka kongolase kallal võtma:

      „Jälle sa õgid. Millal ma ka ei tule, õgid sa kogu aeg. Jääb mulje, et vene kutt kokkab ainult sinu jaoks. Kas taani eided siis ei toida sind? Millega sa seal nendega tegeled? Kas sa kepid neid kehvasti, et nad sind ei toida? Ei oska taanlannat korralikult läbi tõmmata? Tulid siia tankima? Mis mees sa oled, kui ei suuda endale isegi lobi ära teenida? Tuleb siia teiste arvelt pugima… Venelane teeb süüa ja see muudkui vohmib…” Ta pöördub minu poole ja räägib nüüd ainult minuga: „Ja mida sina vedeled ja vahid? Kas sul oma vaevast kahju pole? Sina teed süüa ja tema õgib. Kas sinu meelest on see okei?” Ma muigan, kuulan.

      „Oled sa mees või kes? Kas ei suuda oma konte maast lahti vedada ja see vend lauast minema peksta? Ta sööb toidu ära, saad sa aru või ei saa?”

      Rehmanud käega, keerab end ringi ja vaatab Ike’i. Too kuulab pead nõkutades Tracy Chapmanit. Läheb jälle kongolase juurde, kes ajab muudkui minu riisi oma näost sisse. „Peaga tuleb tööd teha, mitte vändaga. Vaata teda!” Sõrm minu suunas, sõrm väriseb, silmad on punnis. „Näed, kui kõhn ta on? Sest ta on filosoof! Luuletaja! Sina aga trukid neljakümneaastaseid