Terra Fantastica kartograafid. Kirjandusloolisi artikleid ja kriitikat 1995–2020. Raul Sulbi

tema ulmehuvi ei kadunud ka hilisematel kümnenditel, mil ta jätkas Edgar Allan Poe eestindamist ning tema loomingu avaldamist suurte valikkogudena, nii 1930ndail Eestis kui ka 1950ndail Rootsis.

      2. PEATÜKK

       Ulme Ameerika jutuajakirjades 1926. aastani

      1

      Olemegi jõudnud ulmeajakirjade sünnimaale – Ameerikasse. Kolmeteistkümnes Briti koloonias Põhja-Ameerika idarannikul hakkasid seltskondlikud kirjandusajakirjad tekkima oma emamaiste Londoni analoogide eeskujul ja nendega üsna samal ajal, 1741. aastal ilmusid praktiliselt korraga Andrew Bradfordi American Magazine (Ameerika Ajakiri) ja Benjamin Franklini General Magazine (Üldine Ajakiri). Selle perioodi olulisim ajakiri ulmeperioodika seisukohast on ehk 1786. aastal Philadelphias ilmuma hakanud The Columbian (Columbialane), milles avaldati teiste seas esimeseks ameerika kutseliseks kirjanikuks loetud Charles Brockden Browni kirjatöid. Lisaks psühholoogilisele õudusele ja hirmule huvitasid Browni ka erinevad teaduse arenguga seotud küsimused ning ta kajastas neid nii artiklites kui juttudes.

      Esimene Ameerika pinnal valminud utoopiline romaan «Võrdsus, ehk Lithconia ajalugu» (Equality; or a History of Lithconia) ilmus esmalt Philadelphia nädalalehes The Temple of Reason (Mõistuse Pühakoda) anonüümselt maist juulini 1802, kuid jõudis raamatukaante vahele alles 1837. aastal. See näitab ulmeajaloo puhul ajakirjapublikatsioonide teadmise olulisust, et mingit teksti õigesse kronoloogilisse konteksti paigutada ning mõista, milline teos täpselt mida mõjutada sai, milline tegelikult varem ilmus.

      Ameerika lühijutu sündi seostatakse Washington Irvingi loominguga, mida mõjutas tugevalt kontinentaal-Euroopa ja eriti saksa õudusjutu traditsioon (E. T. A. Hoffmann) ning millest oluline osa ilmus samuti perioodikas. Uuele ja originaalsele tasemele viisid ameerika lühiproosa aga järgmise põlvkonna kirjanikud Edgar Allan Poe ja Nathaniel Hawthorne, mõlemad olulised nimed ka ulmekirjanduse seisukohast.

      Edgar Allan Poe’d võib õigusega nimetada moodsa detektiivjutu rajajaks, samuti moodsa õudusnovelli rajajaks, aga sama kindlalt ka teaduslik-fantastilise jutu rajajaks, kuigi eesti keeles ei ole Poe SF-jutud ja -kuulsus sedavõrd teada. Tema esimene tuntum õudusjutt «Metzengerstein» (ek 1924) ilmus jaanuaris 1832 Baltimore Saturday Courieris (Baltimore’i Laupäevane Kuller), jutt «Pudelist leitud käsikiri» (MS. Found in a Bottle; ek 1955) võitis teise nädalalehe, Baltimore Saturday Visitori (Baltimore’i Laupäevane Külaline) jutuvõistluse, pälvis 50-dollarilise peapreemia ning ilmus oktoobris 1833, pannes aluse kirjaniku populaarsusele. Ahvatlevate auhindadega jutuvõistlused ja muud konkursid said hiljem ka Gernsbacki ajakirjade juures kindlaks elemendiks.

      Peatselt kolis Poe Richmondi Virginias ning hakkas oma tekste avaldama kuukirjas Southern Literary Messenger (Lõuna Kirjanduslik Sõnumitooja), mille 1835. aasta juuninumbris ilmus üks ta tuntumaid SF-jutte «Kellegi Hans Pfaali erakordne seiklus» (The Unparalleled Adventure of One Hans Pfaal), mille kangelane reisib õhupalliga Kuule. Detsembris 1835 võttis Poe üle väljaande toimetamise ning tema esseed, artiklid ja jutud hakkasid seal regulaarselt ilmuma. Arvatakse, et just selle tulemusel seitsmekordistus ajakirja tiraaž kiiresti. Kuigi Poe läks peagi tülli väljaande omanikuga ning lahkus toimetajakohalt, hakkas 1837. aasta alul seal siiski järjeloona ilmuma ta vahest olulisim SF-tekst, romaan «Arthur Gordon Pymi lugu» (The Narrative of Arthur Gordon Pym of Nantucket, eesti keeles 1936. aastal, mõistagi Johannes Aaviku tõlkes).

      Järgneva tosina aasta jooksul jätkas Poe oma loomingu avaldamist erinevates ajakirjades ja ajalehtedes, samal ajal hakkas Uus-Inglismaa ja New Yorgi kirjanduslikes ajakirjades ilmuma ka Nathaniel Hawthorne’i jutte, mis ei ole nii olulised vast teadusliku fantastika seisukohast, küll aga on seda õuduskirjanduse ajaloos. Poe ei elanud piisavalt kaua, et jõuda ära näha selliste oluliste ameerika kirjanduslike ajakirjade nagu Harper’s New Monthly Magazine (Harperi Uus Kuukiri), Putnam’s Monthly (Putnami Kuukiri) ja Atlantic Monthly (Atlandi Kuukiri) teke. Harper’sist sai olulisim ameerika ajakiri, selle tiraaž kasvas 1860. aastaks 200 000 eksemplarini ning hiljem, kui 1870. aastal hakkas ilmuma selle peamine rivaal Scribner’s Monthly (Scribneri Kuukiri), olid just need kaks väljaannet George Newnesile peamiseks eeskujuks The Strand Magazine’i loomisel.

      Harper’s avaldas tihti järgmise olulise ameerika SF-juttude autori Fitz-James O’Brieni tekste, millest tuntuim on ehk klassikaline nähtamatu olendi lugu «Mis see oli?» (What Was It?) märtsis 1859. O’Brieni kõige kuulsam ulmejutt on aga Atlantic Monthly’s jaanuaris 1858 ilmunud «Teemantlääts» (The Diamond Lens), mis on üks esimesi submikroskoopilise elu käsitlusi. Samas ajakirjas ilmusid Edward Everett Hale’i jutustused «Tellistest Kuu» (The Brick Moon; 1869) ja «Elu tellistest Kuul» (Life in the Brick Moon; 1870), milles kirjeldati Maa esimest kunstlikku tehiskaaslast.

      Sedasorti lood tõstsid reeglina neid avaldanud ajakirjade loetavust ja ulmest sai ameerika ajaviitekirjanduses märksa varem loomulik alaliik kui Briti saartel ja mandri-Euroopas. Ameerika avastamis- ja leiutamisvaimuga sobis ulmekirjanduse idee loomulikumalt kokku, nii teaduslik-tehnilise arengu ja avastuste kui ka sotsiaalsete ja ühiskondlike muutuste uurimise mõttes. Sestap pole ka ime, et just Ameerikas võis utoopiaühiskonda kujutav tekst meeletult populaarseks saada. Nii läkski, kui 1888. aastal avaldas Edward Bellamy romaani «Vaadates tagasi, 2000–1887» (Looking Backward, 2000–1887), mis räägib unetuse käes vaevlejast, kes pannakse hüpnoosiga magama, nii et ta ärkab alles aastal 2000, ärkab sotsialistlikusse utoopiasse, mida autor põhjalikult kirjeldab.

      Bellamy tekstil oli omas ajas tohutu mõju – seda lugesid poliitikud ja sotsiaalsete reformide eestvõitlejad, Ameerikas asutati Bellamy utoopiaühiskonna kirjelduste järgi mitmeid kommuune. Teksti mõjust hilisemale ulmekirjandusele pole vaja rääkidagi – esimesena meenub H. G. Wellsi «Kui magaja ärkab» (When the Sleeper Wakes; 1899), milles on kujutatud alternatiivset kapitalistlikku düstoopiaühiskonda.

      Kuid oma mõju avaldas Bellamy tekst ka ajakirjamaastikule. 1868. aastal San Franciscos asutatud The Overland Monthly (Maismaa Kuukiri) avaldas vastuseks Bellamy romaani tekitatud furoorile juunis 1890 erinumbri pealkirjaga «Kahekümnenda sajandi number», mis koondas jutte ja artikleid, mis käsitlesid lähima kahe sajandi ulatuses tulevikku, muu hulgas ilmus seal ka ühe Kurd Laßwitzi jutu tõlge. Tegu oli esimese täielikult tuleviku prognoosidele pühendatud ajakirjanumbriga ning ilmus see ligi kolm aastakümmet varem, kui britid oma Pears’ Annualiga sama kaugele jõudsid.

      Enne esimeste pulpajakirjade tekkimiseni jõudmist tuleb lühidalt vaadelda veel ühte tüüpi publikatsioone, mis selle nähtuse tekkesse oma panuse andsid.

      2

      1860. aastal hakkasid vennad Erastus ja Irwin Beadle välja andma kollaste kaantega (siit ka nimetus «kollane kirjandus») lühiromaanide sarja, mida kaubastasid reklaamlausega: «dollariline romaan kümne sendi eest». Peagi kasvas sellest välja termin «kümnesendiromaan» (dime novel). Inglismaal oli paar aastakümmet varem tekkinud oma analoogiline klassikalise odava kollase massikirjanduse fenomen – nn «Ühepennised õudukad» (penny dreadfuls). Esimesed kümnesendiromaanid kujutasid Ameerika rajamaapioneeride seikluslikku elu, kuid peatselt hakkas kümnesendiromaane ilmuma kõikvõimalikes ajaviitekirjanduse žanrites, mida põnevamad ja sensatsioonilisemad, seda parem. Sedasorti õhukeste romaaniseeriate formaat oli kõige menukam 1870ndatel ning nende kuulsamaid kirjastajaid vendade Beadle’ite kõrval oli Frank Tousey. Tüüpilised kümnesendiromaanid olid tänapäeva mõistes taskuformaadis pehmekaanelised umbes 100-leheküljelised raamatukesed, mis ilmusid kord nädalas. Hiljem ilmus kümnesendiromaane ka näiteks tänapäeva ajakirjaformaadis (mõned sentimeetrid A4-st suurem formaat) 32-leheküljelistena.

      Esimeseks teaduslik-fantastiliseks kümnesendiromaaniks peetakse 1868. aastal sarjas Beadle’s American Novels (Beadle’i Ameerika Romaanid) ilmunud Edward S. Ellise teost «Preeria auruinimene» (The Steam Man of the Prairies). Ellis oli viljakas James Fenimore Cooperi laadis rajamaa-lugude autor ning populaarsete ajalooülevaadete ja biograafiate kirjutaja. Tema romaani näol on ühtlasi tegu