Terra Fantastica kartograafid. Kirjandusloolisi artikleid ja kriitikat 1995–2020. Raul Sulbi

ilmumiseni. Võidujooksus vanima SF-romaani avastamise nimel, kus Brian W. Aldiss jõudis välja «Frankensteinini», läksid Carl Sagan ja Isaac Asimov temast veelgi mööda ning leidsid, et just see 1608. aastal kirjutatud tekst on esimene teaduslik-fantastiline romaan.

      Juba 17. sajandil arenes Saksamaal ka oma antoloogiakultuur. Just Saksamaal tekkisid esimesed moodsas tähenduses antikvaarse väärtusega esemete näitamispaigad ehk muuseumid ehk saksapäraselt Wunderkammer’id. Selline «imede kambri» kontseptsioon kandus sujuvalt üle ka raamatu ja ajakirja vormi ning nii hakkaski Hamburgi kirjamees Eberhard Happel 1682. aastal välja andma ülipika nimega kogumikesarja, mida võiks lühidalt nimetada «Kummalised jutud» (Relationes Curiosæ, täispikalt: Grösseste Denkwürdigkeiten der Welt oder so-genannte Relationes Curiosæ). Tema kogumikes leidus muinasjutte ja veidraid lugusid ning erinevaid teaduslikke ja fantastilisi faktiteadmisi. See ilmus iganädalaste vihkudena ja on sellisena ajakirjana käsitletav, kuid sisuliselt võib seda ka omamoodi varauusaegseks entsüklopeediaks pidada.

      Moodne teaduslik fantastika hakkas Saksamaal jalgu alla saama siiski alles 19. sajandi lõpul Kurd Laßwitzi romaanide ja juttudega, kelle esimene kuulus romaan «Kahel planeedil» (Auf zwei Planeten) ilmus 1897. aastal ning kujutas maalaste kontakte neist palju vanema ja arenenuma Marsi tsivilisatsiooniga. «Saksa Jules Verne’ina» hakati tegelikult kaubastama kriminaal- ja seiklusromaanidega tuntuks saanud Robert Krafti õhukesi fantastilis-geograafilise taustaga seiklusromaane, mis ilmusid Ameerikas juba tuntuks saanud nn «kümnesendiromaanide» (dime novels), millest tuleb lähemalt juttu juba alljärgnevalt, formaadis. Need kord nädalas või kaks korda kuus ilmunud numbrid polnud päris ajakirjad, kuna enamasti ilmus ühes vihikus vaid üks pikem jutustus või lühem romaan, kuid enamasti ühendas neid sama kangelane, mistõttu on see fenomen vaadeldav omamoodi perioodilise sariromaanina.

      Üks tuntumaid Krafti sedasorti sarju kandis nime «Fantaasiavallast» (Aus dem Reiche der Phantasie) ja seda ilmus 1901. aastal 10 numbrit. Ühtlasi pretendeerib just see väljaanne Euroopa esimese teaduslik-fantastilise sariromaani nimetusele. Kuulsaim saksa kultuuriruumi kümnesendiromaan oli aga aastail 1908–1911 ilmunud «Õhupiraat ja tema juhitav õhulaev» (Der Luftpirat und sein lenkbares Luftschiff), mida anti selle vähem kui nelja aasta jooksul välja 165 32-leheküljelist vihikut.

      Tollal nii populaarsesse õhusõja alažanrisse kuuluva tsükli peategelaseks on kapten Nemo sarnane isik – seadusesilma eest põgenev kapten Mors, kes oma imetehnikat täis õhulaevaga võitleb kurjuse vastu. Saanud kindlasti mõjutusi Jules Verne’ist ja ameerika kümnesendiromaanidest kujunes see Saksamaal ülimenukaks ja -mõjukaks kirjandusfenomeniks, mille mõju 1960ndatel esile kerkinud Perry Rhodani seeriale on võimatu üle hinnata. Sarja autorit pole õnnestunud täpselt kindlaks teha, tõenäoliselt polnudki tsüklil ühte autorit, kuid teinekord käiakse ühena neist välja varase ulmekirjaniku Oskar Hoffmanni nimi.

      Seda sarja saab pidada ka kosmoseooperite eelkäijaks, kuna maskis salapärane kapten Mors ei seikle koos oma hindudest meeskonnaga vaid meie planeedi õhuruumis, tema õhulaev viib ta kõikjale Päikesesüsteemi, kohtutakse marslaste, veenuslaste, erinevate kosmosekoletiste, kristallrobotite jmt ulmelisega. Esimese maailmasõja puhkedes sattusid kapten Morsi seiklustest rääkivad vihikud aga tsensuuri hammasrataste vahele ning keelustati: raamatukeste trükiplaadid hävitati, mis tegi võimatuks kordustrükkide väljaandmise pärast sõda. Osaliselt on kaasajal Saksamaal sarja vihikuid faksiimile print-on-demand korras välja antud.

      Maailma esimese fantaasiaajakirja tiitlile pretendeerib ka Münchenis (eesti ulmelugejalegi tuttava) Karl Hans Strobli kirjastatud ning toimetatud Der Orchideengarten (Orhideeaed), mida aprillist 1919 maini 1921 ilmus 51 numbrit. Ajakiri avaldas peamiselt küll kordustrükke ja väga vähe teaduslikku fantastikat, kuid peaasjalikult kõige laiemas mõttes fantastilist kirjasõna, kummalisi fantaasiaid ja tollal Euroopas nii populaarset sümbolistlikku proosat avaldanud ajakirjana ta just sellisele tiitlile pretendeeribki. Ajakiri oli ka väga kaunilt kujundatud ja illustreeritud.

      Oma pretensioonid ulmeperioodika vallas on ka Rootsil. Nimelt ilmus aprillist 1886 kuni augustini 1888 neli ebaregulaarset numbrit ajakirja Stella (Täht), mis avaldas tõlkejutte erinevatest Euroopa keeltest ja pisut ka omamaist materjali, aga nagu varaste ajakirjade puhul kombeks, meenutab ka see väljaanne samavõrra antoloogiasarja.

      Aprillist 1916 kuni detsembrini 1920 ilmus 82 numbrit ajakirja Hugin, kuid see oli rohkem teaduslik-tehnilise suunitlusega väljaanne. Ajakirjanumbrid täitis sisuga ainuisikuliselt selle väljaandja ja toimetaja Otto Witt, kes kirjeldas kõikvõimalikke teaduse arenguga seotud ideid, küll artiklitena, küll ilukirjanduslikus vormis. Kindlasti oleks Hugini ja Witti mõju maailma ulme arengule olnud suurem, kui väljaanne oleks murdnud läbi keelebarjääri ning jõudnud suurte kultuurrahvaste lugemislauale.

      Oma seikluskirjandusele keskendunud, kuid aeg-ajalt veidi fantastikat avaldanud jutuajakiri tekkis ka Tsaari-Venemaal. Nimelt hakkas seal kirjastaja Pjotr Soikinile kuuluva illustreeritud nädalaajakirja Природа и люди (Loodus ja Inimesed, ilmus 1889–1918) lisaväljaandena 1910. aastal ilmuma ajakiri Мир приключений (Seikluste Maailm). Ajakiri püsis elus kuni 1918 aastani ning uuesti anti seda välja perioodil 1922–1930. Rohkelt illustreeritud väljaandena oli see üsna sarnane Hetzeli ajakirjale Le Magasin d’Éducation et de Récréation, kuid see oli veidi enam tehnika arengule keskendunud.

      Ajakiri avaldas peamiselt seiklusjutte, aga sekka igas numbris ka ulmeloo või järjejutu. Keisririigi perioodil ilmus palju tõlkeid, rohkelt olid esindatud Venemaal ülipopulaarsed Jules Verne ja Louis Henri Boussenard, kuid avaldama hakati ka kodumaiseid ulmejutte. 1920ndail olid ajakirjas ilmunud ulmelood tihti ka väljaande kaanepildi aluseks. Sam Moskowitz on väljaannet võrrelnud ka ameerika pulpajakirja The Argosy’ga (millest allpool põhjalikumalt), kuid ulmekirjanduse osakaal oli Мир приключений puhul mõnevõrra suuremgi.

      Ajakirja väljaandjal tekkisid kontaktid ka Hugo Gernsbackiga ning vastastikku avaldati tõlkeid teineteise väljaannetes ilmunud juttudest, nii ilmusid 1920ndate Nõukogude Venemaal lood Gernsbacki populaarteaduslikest ajakirjadest ning samuti avaldas Amazing Stories 1920ndate lõpul üksikuid vene autorite ulmejutte.

      Varane ulmeperioodika traditsioon on jälgitav ka Eestis, kuid selle juuri ei maksa otsida Vene mõjudest, vaid pigem Lääne-Euroopa sümbolismist ning ameerika, prantsuse ja saksa õudusjutu traditsioonist. Keeleteadlane, literaat ja kirjandusrühmituse Noor-Eesti liige Johannes Aavik andis aastail 1914–1928 välja õudusnovellide kogumike seeriat Hirmu ja Õuduse Jutud, kokku ilmus seda 24 vihikut või numbrit. Teatud mööndustega võib seda ka õudusajakirjaks nimetada, kuna just sellised, vormilt antoloogiasarja ja ajakirja vahele jäävad, olid ka sama perioodi muu maailma ulmeperioodika väljaanded. Hirmu ja Õuduse Juttude sarja kogumikes avaldas (ja enamasti ka tõlkis) Aavik Edgar Allan Poe kõik tuntumad õudusnovellid, samuti palju Guy de Maupassanti loomingut, Auguste Villiers de l’Isle-Adami ja Prosper Merimee’d, aga ka õudusjutte saksa keeleruumi autoreilt nagu Gustav Meyrink, Hanns Heinz Ewers, Karl Hans Strobl, A. J. Mordtmann, Georg von der Gabelentz, Reinhold Ortmann, Arthur Schnitzler, E. T. A. Hoffmann, Friedrich von Schiller, Immanuel Kant, Johann Wolfgang von Goethe jmt.

      Kui Poe välja arvata, avaldas Aavik üsna vähe angloameerika autoreid: eesti keelde jõudsid üksikud jutud Conan Doyle’ilt, Edward Bulwer-Lyttonilt ja Ambrose Bierce’ilt. Seevastu ulatus Aaviku haare Itaaliast (Carlo Dadone) Soomeni (Juhani Aho) ning antiigist (Cicero, Ovidius, Vergilius) moodsate vene autoriteni nagu Leonid Andrejev ja Aleksandr Kuprin. Aavikule sümpatiseerisid ja ta avaldas ka selliseid vene kirjandusklassikuid nagu Aleksandr Puškin, Mihhail Lermontov, Nikolai Gogol, Ivan Turgenev ja Fjodor Dostojevski. Kellelt polnud võtta õudusžanri tekste lühivormis, neilt valis ta mõne romaanikatkendi.

      Igatahes on selle seeria mõju eestikeelsele tõlkeõudusele raske üle hinnata, 15 aasta jooksul ilmus muljetavaldav hulk tekste ning eesti keelde jõudsid kümned uued autorid, kõik nad muidugi Johannes Aaviku radikaalses keeleuuenduse kastmes nii, et nende tekstid olid igas mõttes väga ulmeline, sümbolistlik ja futuristlik lugemine. Kui vaadata tänapäeval Aaviku Hirmu ja Õuduse Juttude seeria kaanekujundusi, torkab tahes-tahtmata silma