Terra Fantastica kartograafid. Kirjandusloolisi artikleid ja kriitikat 1995–2020. Raul Sulbi

SÜNNIST¹

       Regulaarse ulmeperioodika sünniks maailmas loetakse 1926. aastat, kui aprillis alustas Luksemburgi emigrant ja populaarsete tehnikaajakirjade kirjastaja Hugo Gernsback Ameerika Ühendriikides teaduslik-fantastilise ajakirja Amazing Stories väljaandmist. Sellest peale pole ingliskeelses maailmas jäänud vahele ühtegi kalendrikuud, mil poleks ilmunud mõne ulmeajakirja numbrit. Järgnevalt vaatleme põhjalikumalt, mis sellele olulisele verstapostile aga eelnes ja kuidas fantastilist kirjasõna Euroopas ning Ameerika mandril 17.–20. sajandini avaldati.

      1. PEATÜKK

       Ulme Euroopa jutuajakirjades 1926. aastani

      1

      Ulmekirjandust on perioodikas avaldatud nii kaua, kui kirjandusele pühendatud ajakirju välja on antud. Ulmeperioodika ekspert Mike Ashley näeb esimeste meie mõistes ajakirjade sündi Prantsusmaal 17. sajandi teisel poolel kuningas Louis XIV valitsemisajal. Ta peab esimeseks moodsaks ajakirjaks 1665. aastal erakätes ilmuma hakanud, kuid peatselt riigistatud väljaannet Le Journal des Savants (Õpetlaste Ajakiri), mis muide kahe lühema pausi järel Suure Prantsuse revolutsiooni ja Napoleoni-sõdade ajal ilmub tänaseni. Esimeseks fantastilist proosat avaldanud ajakirjaks peab Ashley 1672. aastal asutatud väljaannet Le Mercure Galant (Galantne Sõnumitooja), mis avaldas omal ajal nii populaarseid ja Päikesekuningale väga meeldinud salongimuinasjutte, mille autoreist meie teame eelkõige Charles Perrault nime.

      Ka ulmeperioodika ajaloo puhul on oluline rõhutada, et vahetegemine ajakirja ja raamatu või siis täpsemalt antoloogia vahel on tihti väga keeruline. Ajakirja klassikaline definitsioon – segu ilukirjandusest, artiklitest, uudistest, toimetajaveerust, lugejakirjadest ja illustratsioonidest ning perioodiline või tihti ka ebaregulaarne ilmumine – sobib tegelikult ka sariantoloogiale.

      Esimese Briti saartel ilmunud ajakirjana mainib Ashley väljaannet Gentleman’s Magazine (Härrasmehe Ajakiri) aastast 1731, millele peatselt järgnesid teised peamiselt poliitilist ja kirjanduselu kritiseerivad ajakirjad. Sedasorti väljaannetes pilati läbi fantastiliste mõistulugude kohalikku poliitikaelu ja valitsejaid. Parlamendireporter John Hawkesworth avaldas kaks korda nädalas ilmunud ajalehes The Adventurer (Seikleja), mis ilmus aastail 1752–1754, tollal nii populaarsete «Tuhande ja ühe öö» lugude vaimus idamaiste muinaslugude vormis poliitilist satiiri, milles leidus küllaga tänapäevases tähenduses fantastilist elementi.

      Mainida tasub veel 1796. aastal ilmuma hakanud ajakirja The Monthly Magazine (Kuukiri), milles hakati lisaks poliitilisele ja kirjanduskriitikale tähelepanu pöörama laiemalt teaduslikele ja filosoofilistele küsimustele. Just selles väljaandes avaldas kirikuõpetaja ja poliitökonomist Thomas Robert Malthus oma esimesed mõtisklused tulevikuühiskonna arengusuundade teemal ning muretses seeüle, et põllumajanduslik tootmine ei suuda varsti enam planeedi üha kasvavat rahvastikku ära toita.

      Ilukirjandusest sai regulaarne koostisosa 1817. aastal šoti raamatukaupmehe William Blackwoodi asutatud ajakirjas Blackwood’s Edinburgh Magazine (Blackwoodi Edinburghi Ajakiri). Seal avaldati näiteks eesti ulmehuvilistelegi tuttava gooti tondijutu autori James Hoggi loomingut. Ulmekirjanduse arengus oleme aga jõudnud märgilise aastani, mille juurde asumise eel tuleb lühidalt peatuda paaril momendil.

      16.–18. sajandil oli ilmunud mitmeid utoopilisi või düstoopilisi ühiskondi kujutavaid kirjeldusi (Thomas More’i «Utoopia» (Utopia; 1516), Francis Baconi «Uus Atlantis» (The New Atlantis; 1627, ek LR 40/2004)) ning fantastilises kastmes satiirilise iseloomuga reisikirju ulmelistesse paikadesse (Francis Godwini «Inimene Kuul» (The Man in the Moone; 1638), Jonathan Swifti «Gulliveri reisid» (Gulliver’s Travels; 1726, ek 1938)), viimane žanr sai Suurbritannias nõnda populaarseks, et sellistest reisikirjadest hakkasid ilmuma omaette kogumikud. Nõnda võibki esimest sellist viiest fantastilisest reisiloost koosnevat kogumikku «Populaarsed seiklused» (Popular Romances), mille pani anonüümselt 1812. aastal kokku Henry Weber, pidada esimeseks ingliskeelseks teadusliku fantastika antoloogiaks. Prantsuse keeles oli selliseid reisilugude kogumikke ilmunud juba 18. sajandil.

      Enne ajas edasiminekut tuleb aga teha üks kiire tagasipõige nähtusesse nimega gooti romaan. See oli esimene kord, kui üks ulmekirjanduse alaliik – antud juhul varane õuduskirjandus – saavutas tõelise menu ja muutus kommertslikuks fenomeniks. Gooti romaani sünniajaks loetakse 1764. aastat, kui briti aadlik Horace Walpole avaldas oma «Otranto lossi» (The Castle of Otranto, ek 2008), mida kõik huvilised ka eesti keeles lugeda võivad. Tõelise hoo sai gooti romaan sisse 1790ndatel aastatel, mil üksteise järel ilmusid Ann Radcliffe’i bestselleriks saanud õudusromaanid. Buum kestis kuni 1820ndateni ning muutus üleeuroopaliseks.

      Inglise gooti romaani mõjutusel ja eeskujul arenes see žanr edasi restauratsiooniaegsel Prantsusmaal, omaette tugev õudusromaani traditsioon on jälgitav ka Saksamaal, kus see aga briti eeskujudest enam toetus kohalikule rüütliromaani, röövliromaani ja hirmuromaani traditsioonile ning kriminaalkroonika jätkväljaannetena avaldamise kombele (ek vt Andrus Simseli koostatud ja tõlgitud antoloogiat «Mõrvar: Saksa kriminaal- ja põnevusjutte» 1990). 19. sajandi esimese poole kuulsaimaks saksa õuduskirjanikuks kujunes muidugi E. T. A. Hoffmann, keda ka eesti keeles piisavalt on avaldatud.

      Inglise gooti romaan arenes omasoodu edasi viktoriaanlikul ajastul, sellest kasvas välja klassikaline inglise tondijutt (J. Sheridan le Fanu, M. R. James jpt), aga ka nn sensatsiooniromaan (Wilkie Collins, Charles Reade, hiline Charles Dickens jt). Keskendumata siinkohal ülearu põhjalikult moodsa õuduskirjanduse kujunemisele, mainigem ära, et esimene ingliskeelne ajakiri, mis avaldas lühendatud versioone populaarsetest gooti romaanidest, oli 1802. aastal Londonis ilmuma hakanud The Marvellous Magazine (Imepärane Ajakiri). Sarnane sariväljaanne oli ka The Romancist and Novelist’s Library (Seikluskirjaniku ja Romaanikirjaniku Raamatukogu), mis ilmus 1839–1842 ning avaldas lisaks tuntud gooti romaanide kordustrükkidele ka uut fantastilist kirjasõna, sari kujunes ülimalt populaarseks, pakkudes lugejatele parima ja rikkalikema valiku tolleks ajaks ilmunud ulmekirjandusest.

      Naastes nüüd 1818. aastasse, ei saa kuidagi mööda tol aastal ilmunud Mary Wollstonecraft Shelley romaanist «Frankenstein ehk Moodne Prometheus» (Frankenstein, or the Modern Prometheus, ek 1983), mida paljud ulmeuurijad eesotsas Brian W. Aldissiga peavad esimeseks teaduslik-fantastiliseks romaaniks. Kuigi romaan on kirjutatud gooti kirjanduse traditsioonis ja vastavat atmosfääri kasutades, eristab seda tavalisest üleloomulikust õudusloost teadusliku eksperimendi ja lähenemise sissetoomine. Sama aja perioodikast leiab üksikuid varaseid teaduslik-fantastilisi katsetusi veel, näiteks ilmus ajakirjas Pocket Magazine (Taskuajakiri) 1818. aastal anonüümselt jutt «Viissada aastat nüüdsest» (Five Hundred Years Hence), mis maalis vast esmakordselt tulevikupildi allakäivast ja hävinevast Britanniast ja edumeelsest ning jõukalt arenevast Ameerikast. Ajakirjas The New Monthly Magazine (Uus Kuukiri) ilmus 1819. aastal aga ainus teine lord Byroni ja Shelley’de initsieeritud kirjutamismängu väärtuslik tulem – John Polidori «Vampiir» (The Vampyre), mille eestikeelse tõlke huvilised leiavad võrguajakirjast Algernon (2006).

      Ajaviitekirjandust avaldavate massiajakirjade tõeline buum puhkes aga alles 1830ndatel aastatel, mil tekkis ka konkreetne populaarkirjandust viljelevate autorite ring, tihti olid need autorid ise ka mõnda aega mõne sellise jutuajakirja toimetajaks, nii näiteks toimetas ajaloolisi ja fantastilisi romaane avaldav Edward Bulwer-Lytton 1831–1833 ajakirja The New Monthly Magazine, mereteemalistele seikluslugudele keskenduv Frederick Marryat toimetas aastail 1832–1836 ajakirja The Metropolitan Magazine (Pealinna Ajakiri), Charles Dickens toimetas 1837–1839 ajakirja Bentley’s Miscellany (Bentley Kogumik) ning alates 1850. aastast juba päris omaenda kirjandusajakirju Household Worlds (Peremaailmad) ning All the Year Round (Terve Aastaring), ajalooliste ning röövliromaanidega ülimalt populaarseks saanud William Harrison Ainsworth alustas 1842. aastal esimesena omaenda ajakirja Ainsworth’s Magazine (Ainsworthi Ajakiri) väljaandmist.

      The Metropolitan Magazine oli esimene ajakiri, mis hakkas ilukirjandust avaldama järjejutuna, 1860. aastal ilmuma hakanud Cornhill Magazine (Cornhilli Ajakiri), mida