Terra Fantastica kartograafid. Kirjandusloolisi artikleid ja kriitikat 1995–2020. Raul Sulbi

aprillist septembrini 1909 oli julesverne’ilik seiklus meisterkurjategijast ja tema õhulaevast Kameeleon. Ilmselt Servissi tuntuim ja parim teos on «Teine veeuputus» (The Second Deluge), mis ilmus järjeloona juulist 1911 kuni jaanuarini 1912 järjekordses uues Munsey jutuajakirjas The Cavalier (Rüütel). Selles siseneb Maa hiiglaslikku veega täidetud udukogusse, mistõttu tabab planeeti uus üleilmne veeuputus. Teadlane Cosmo Versal, keda vaid vähesed uskusid, on seda ette näinud ja ehitanud uudsest metallist oma «Noa laeva», millega päästab paar tuhat temasse uskunud inimest ning hulga loomariigi esindajaid.

      Aastatel 1905 kuni 1911 avaldas The All-Story üle 60 teadusliku või fantastilise seiklusloo, The Argosy’s ilmus selliseid 50 ringis, The Cavalier’s 40 ning tosinkond veel The Scrap Bookis, seega avaldasid Frank A. Munsey ajakirjad selle lühikese aja jooksul kokku üle 150 ulmeteksti, hakkas tekkima oma kindel autorite ring, kellest olulisim oli kindlasti George Allan England, kes debüteeris juttudega juba 1905. aastal, kuid saavutas suurema tuntuse alles siis, kui hakkas romaane avaldama. Tema varastest tekstidest on ehk tähtsaimad «Muundamiste maja» (The House of Transmutation) The Scrap Bookis septembrist novembrini 1909, milles plastilise kirurgia abil proovitakse gorillat inimeseks muuta, kunstlikust südamest rääkiv «Klaassüdamega mees» (He of the Glass Heart), mis ilmus The Scrap Bookis mais 1911, ning «Vihaeliksiir» (The Elixir of Hate), mis räägib eliksiirist, mis muudab selle tarvitajat nooremaks, augustist novembrini 1911 The Cavalier’s.

      Märkamatult olemegi jõudunud aastasse 1911, mis on oluline selle poolest, et ulmejutte avaldavate ajakirjade turule sisenes noor Hugo Gernsback, kes hiljem ise väitis, et just sel aastal hakkas ta peas vaikselt kuju võtma eksklusiivselt SF-juttudele pühendatud ajakirja idee. Järgnevalt vaatamegi, kuidas arenes ulme edasi pulpajakirjades perioodil 1912–1926, ehk siis ajal, mil Gernsback eksperimenteeris ja katsetas ja jõudis lõpuks oma ulmeajakirja asutamiseni.

      4

      Ajal, kui Gernsback tegi fantastilist kirjasõna avaldades oma esimesi samme, oli pulpajakirjades kätte jõudnud sellise kirjanduse esimene kuldaeg. 1912. aasta jaanuaris avaldas George Allan England The Cavalier’s järjejutuna oma kuulsaima romaani «Pimedus ja koidik» (Darkness And Dawn), mille peategelased satuvad katastroofist räsitud tuleviku-Ameerikasse, ning järgmisel aastal samas selle kaks järge. 1912. aastal ilmus Inglismaal The Strand Magazine’is aprillist novembrini järjejutuna Arthur Conan Doyle’i kuulsaim ulmeromaan ja tuntumaid nn kadunud rassi alažanri esindajaid «Kadunud maailm». Ning samal aastal debüteeris ajakirjas The All-Story oma kahe kuulsaima romaani(sarja)ga Edgar Rice Burroughs. Veebruarist juulini ilmus The All-Story veergudel järjejutuna ta «Marsi kuude all» (Under the Moons of Mars), mille raamatupublikatsioon sai pealkirjaks «Marsi printsess» (A Princess of Mars, ek 1923) ning sama ajakirja oktoobrinumbris ilmus Burroughsi kuulsaim romaan «Tarzan – ahvide kasvandik» (Tarzan of the Apes, ek 1923).

      Peatumata selles artiklis rohkem neil tekstidel, mainigem vaid ära, et lisaks Marsi- ja Tarzani-lugudele alustas Burroughs tõeliselt viljaka kirjamehena samal kümnendil veel mitu erinevat fantastilisi seiklusi pakkuvat teostesarja, olgu tegu siis maakera südames asuva kadunud maailma Pellucidari või Veenuse iidse tsivilisatsiooniga. Ka England jätkas menukate järjeromaanide avaldamist, millest olulisim on ehk «Lendav leegion» (The Flying Legion) ajakirjas The All-Story novembrist detsembrini 1919. Need kaks meest olid ka 20. sajandi teise kümnendi kõige menukamad pulpulme kirjanikud. Eelkõige just Burroughsi, aga ka Englandi eeskujul hakkasid uued pulpautorid oma loomingus teaduslikke teemasid ja fantastilist elementi sulatama põneva seiklusliku vormi sisse, eristudes nii tugevalt samal ajal Gernsbacki ajakirjades ilmunud lugudest, mis olid ju kõigest kehvasti ilukirjanduseks maskeeritud teadusloengud ja -spekulatsioonid.

      Nii et kui Gernsbacki väljaannetes avaldasid oma loomingut tänaseks täielikku unustusse vajunud kirjamehed, siis Munsey ajakirjades kujunes välja oma fantastilist ja eksootilist seikluslugu viljelev autorkond, mille moodustasid Victor Rousseau, Charles B. Stilson, J. U. Giesy ning Austin Hall ja Homer Eon Flint. Kümnendi lõpus debüteeris uus ja võimas kolmik, kes jäi ulmet mõjutama mitmeks järgnevaks aastakümneks – Abraham Merritt, Murray Leinster ja Ray Cummings. Nende kirjanike looming oli harva teaduslik või kantud soovist ärgitada lugejaid mingite teaduslike spekulatsioonide üle arutlema, ei, nad viljelesidki eksootilistes tegevuskohtades seiklusjutte, mida rüütasid fantastilisse ja teaduslikku butafooriasse, kuid nende esmane eesmärk oli puhtalt meelelahutuslik.

      Suuresti H. G. Wellsi loomingust ja ka Esimesest maailmasõjast mõjutatud olid inglase Victor Rousseau tekstid. Romaanis «Silindri messias» (The Messiah of the Cylinder), mis ilmus Everybody’s Magazine’is (Igaühe Ajakiri) juunist septembrini 1917, ärkab peategelane pärast kunstlikku und 2017. aastal sotsialistlik-marksistlikus ühiskonnas, mille mootor on pööraselt arenev teadus. Peategelane asub seda ühiskonnakorda tagasi demokraatlikuks pöörama ning teose moraal peitub selles, et teaduse areng peab olema kontrolli all. Romaanis «Igaviku väesalk» (The Draft of Eternity), mis ilmus The All-Story 1918. aasta juuninumbrites, satuvad kaks arsti marihuaana abil tuhandete aastate kaugusele tuleviku-Ameerikasse, mis on degenereerunud metslasühiskonnaks, kus ellujäänud valged on Aasiast pärit kollase rassi poolt orjastatud.

      Ajakirjanik Charles B. Stilsoni kuulsaim teostetsükkel sai alguse Burroughsi Tarzani-lugudest inspireerituna ajakirjas The All-Story, kui selle 1916. aasta jaanuarikuu numbrites ilmus järjeloona ta «Lumeväljade Põhjanael» (Polaris of the Snows), triloogia avaromaan, mille kangelane nimega Põhjanael Janess kasvab üles üksinda Antarktikas, tappes juba lapsena paljakäsi jääkarusid (sic!), satub täiskasvanuna seiklema antiik-kreeklaste kadunud kolooniasse ning puutub kokku iidse Atlantise tsivilisatsiooni kõrgeltarenenud järeltulijatega.

      Füsioterapeudist pulpkirjaniku J. U. Giesy üks huvitavamaid tekste on kindlasti veebruarist märtsini 1914 ajakirjas The Cavalier ilmunud «Kõik oma maa eest» (All for His Country), mis kasutab tulevikusõja ja edisonaadi elemente: selle peategelane peab oma raadiumijõul töötava lennukiga sõda vaenulike jaapanlaste vastu, kes on maha põletanud Los Angelese. Giesy kuulsaim romaanisari, nn Palose triloogia on jällegi tugevalt mõjutatud Burroughsi Marsi-sarjast. Triloogia ajakirjas The All-Story juulist augustini 1918 ilmunud avaromaani «Koeratähe karja Palos» (Palos of the Dog Star Pack) peategelane Jason Croft satub astraalsel tasandil Siiriuse süsteemi planeedile Palos, kus armub kohalikku printsessi ning satub üsnagi burroughsilikesse seiklustesse.

      Erinevais pulpajakirjades väidetavalt enam kui 600 ilmunud jutu (peamiselt vesternid) autor Austin Hall on ulmemaastikul enim tuntud vast lühiromaaniga «Mässaja-hing» (The Rebel Soul) juunis 1917 The All Story Weekly’s ja selle järjeks oleva romaaniga «Lõpmatusse» (Into the Infinite) aprillist maini 1919 The All Story Weekly’s, mis segavad kokku ajarännu, vampirismi läbi saavutatud surematuse ja tuleviku superinimeste vihast motiveeritud kiirendatud arengu – neis teostes on näha Robert Louis Stevensoni «Kummalise loo dr Jekyllist ja mr Hyde’ist» (Strange Case of Dr Jekyll and Mr Hyde; 1886, ek 1981) teemade edasiarendust. Halli sulest on pärit ka jutustus «Mees, kes päästis Maa» (The Man Who Saved the Earth) The All-Story’s detsembris 1919, milles surev Marsi tsivilisatsioon saadab Maale kummalised kerad, püüdes nende abiga suuri maismaa- ja ookeanitükke planeedist eemaldada ja Marsile transportida, kuna viimane on kaotanud oma looduslikud ressursid. Üldiselt ongi hinnatud, et Hall kompenseeris oma üsna puist kirjutusoskust üpris pööraste ja fantastiliste ideedega.

      Hall kirjutas tihti jutte kahasse Homer Eon Flintiga, keda The All-Story toimetaja Bob Davis pidas üheks oma talendikaimaks kaastööliseks. Enne pulpkirjaniku karjääri oli Flint filmistsenarist. Ta debüteeris jutuga «Planeediasukas» (The Planeteer) märtsis 1918 The All-Story’s, mis on üks oma aja tähelepanuväärsemaid kosmoselugusid, bellamy’likku tulevikuühiskonda kujutav tekst, milles üksik ränd-planetoid liigutab Maa oma gravitatsioonilisest asukohast Jupiteri orbiidile ning milles Saturn muudetakse uueks Päikeseks. Selle järjest «Konserveeritud saare kuningas» (King of Conserve Island) oktoobris 1918 The All-Story’s kujutatakse Jupiteri sotsialistliku ühiskonnakorra korrumpeerumist ja kokkukukkumist, mille põhjustavad reaktsioonilise