Üks päev detsembris. Josie Silver

      „Asja üdi on jõhvikad,“ ütlen ma esimese suutäie järel.

      „Asi on kogustes,“ sõnab Sarah. „Liiga palju jõhvikaid ja see on moosisai. Liiga palju juustu ja jääb mulje, nagu lakuks teismelise musti sokke.“

      Tõstan võileiva, et veel üks amps võtta, aga Sarah viskub ettepoole ja lükkab mu käe alla. „Oota. Me peame midagi jooma, et peotuju tekiks.“

      Ma ägan, sest kui ta võtab kaks pitsi, taipan, mida ta üritab. Ta naerab juba endamisi, võttes kapist helbekarpide tagant tolmuse pudeli.

      „Munga kusi,“ ütleb ta ja kallab mõlemale pitsitäie. Või benediktiin, kui anda korteriga kaasa tulnud vanale ürdiliköörile õige nimi. Pudelil on kirjas, et see on eriline segu salajasi ürte ja maitseaineid, ning kui me varsti pärast sissekolimist seda maitsesime, otsustasime, et üks neist salajastest koostisosadest on üsna kindlalt benediktiini munkade kusi. Aeg-ajalt, tavaliselt jõulude paiku, võtame kumbki pitsikese, ja me oleme seda rituaali hakanud armastama ja vihkama võrdsel hulgal.

      „Põhjani,“ ütleb ta naeratades ja lükkab mulle üle laua klaasi, istudes toolile. „Ilusaid jõule, Lu.“

      Me lööme kokku ja joome pitsid tühjaks, virutame tühjad klaasid lauale ja võpatame.

      „See ei lähe vanusega paremaks,“ sosistan ma, tundes, et jook võttis mul suulae naha maha.

      „Raketikütus,“ kähistab Sarah naerdes. „Söö võileiba. Oled selle ära teeninud.“

      Me sööme vaikuses ja kui oleme lõpetanud, kopsib ta tühja taldriku serva.

      „Jõulude pärast võiksime vist ka vorsti lisada.“

      Ma raputan pead. „DS erirooga ei tohi muuta.“

      „Vürtsika vorstiga on võimalik kõike paremaks teha, Laurie.“ Sarah kergitab kulme. „Kes teab, võib-olla näed täna Davidi oma.“

      Arvestades Sarah korraldatud kahte viimast pimekohtingut, ei lase ma sel mõttel end liialt elevile ajada.

      „Tule,“ ütlen ma ja panen taldrikud kraanikaussi. „Sätime end valmis, nad on varsti kohal.“

      Olen joonud kolm klaasi valget veini ja üsna lõõgastunud, kui Sarah mu üles otsib ja kättpidi köögist välja tirib.

      „Ta on siin,“ sosistab ta mu sõrmeluid litsudes. „Tule teda tervitama. Sa pead temaga kohe kohtuma.“

      Naeratan vabandavalt Davidile, kui Sarah mu eemale veab. Hakkan aru saama, mida Sarah silmas pidas, kui ütles, et David võib mulle meeldima hakata. Ta on mind juba mitu korda naerma ajanud ja kallanud mulle pidevalt veini juurde – ma mõtlesin isegi juba väikesele suudlusele. Ta on meeldiv, meenutades „Sõprade“ Rossi, aga avastan, et mind huvitab rohkem Sarah hingesugulasega kohtumine, mis tähendab, et „Sõprade“ Ross on homme unustatud. See on hea baromeeter.

      Sarah tirib mu läbi meie naervate purjus sõprade ja terve hulga inimeste vahelt, keda me vist kumbki ei tunne, kuni jõuame viimaks tema kallimani, kes seisab kõhklevalt välisukse juures.

      „Laurie.“ Sarah on ärevil ja särasilmne. „See on Jack. Jack, see on Laurie. Minu Laurie,“ lisab ta rõhuga.

      Avan tervitamiseks suu ja näen siis mehe nägu. Süda kerkib kurku ja mul on tunne, nagu oleks keegi mulle elektrišoki labad rinnale pannud ja voolu põhja keeranud. Ma ei suuda midagi öelda.

      Ma tean teda.

      Mul on tunne, nagu oleksin alles eelmisel nädalal teda esimest – ja viimast – korda näinud. See hingemattev pilk rahvast täis bussi ülemiselt korruselt aasta tagasi.

      „Laurie.“ Ta ütleb mu nime ja ma võiksin nutta kergendusest, et ta on siin. See kõlab pööraselt, aga ma olen terve viimase aasta soovinud ja lootnud, et kohtun temaga juhuslikult. Ja nüüd on ta siin. Olen otsinud tema nägu rahva seast, baaridest ja kohvikutest. Olin juba bussimehe leidmisele käega löönud, ehkki Sarah vannub, et ma olen temast nii palju rääkinud, et ta tunneks tema ka ise ära.

      Selgub, et ei tundnud. Selle asemel tutvustab ta teda mulle kui oma elu armastust.

      Rohelised. Mehe silmad on rohelised. Iirise servadest samblarohelised, pupillide ümbert merevaigukuldsed, aga mind ei jahmata nii väga tema silmade värv kui pilk, millega ta mind vaatab. Jahmunud äratundmine. Peadpööritav laupkokkupõrge. Ja siis on see kadunud, nii et ma ei tea, kas ehk minu enda igatsuse jõud pani mind seda ette kujutama.

      „Jack,“ õnnestub mul öelda ja ma sirutan käe. Tema nimi on Jack. „Tore kohtuda.“

      Ta noogutab, huulil kerge närviline naeratus. „Laurie.“

      Vaatan Sarah poole, tundes kohutavaid süümepiinu, kindel, et ta tunnetab, et midagi on valesti, aga ta ainult naeratab meile nagu hullumeelne. Jumal olgu tänatud odava veini eest.

      Kui Jack võtab mu käe oma sooja tugevasse pihku, surub ta seda kindlalt, peaaegu viisakalt, nagu kohtuksime koosolekuruumis, mitte jõulupeol.

      Ma ei tea, mida peale hakata, sest ükski neist asjadest, mida ma teha tahan, ei oleks õige. Ma ei saa kohapeal orgasmi, aga mu südamega on midagi lahti. Kuidas kurat selline asi juhtuda sai? Ta ei saa olla Sarah kallim. Ta on minu oma. Ta on terve aasta minu oma olnud.

      „Ta on imeline, eks?“

      Sarah on pannud käe mu alaseljale, tõugates mind mehe poole, et me embaksime, sest ta tahab, et meist saaksid parimad sõbrad. Tunnen end armetult.

      Jack pööritab silmi ja naerab närviliselt, nagu tekitaks Sarah käitumine temas kohmetust.

      „Just nii suurepärane, nagu sa ütlesid,“ sõnab ta noogutades, nagu imetleks sõbra uut autot, ja tema näole kerkib minu poole vaadates vabanduse sarnane ilme. Kas ta vabandab, kuna mäletab või kuna Sarah käitub nagu üleliia innukas tädi pulmas?

      „Laurie?“ Sarah pöördub minu poole. „Ta on ju täpselt nii imeline, nagu ma ütlesin?“ Ta naerab, mehe üle uhke, ja peakski olema.

      Ma noogutan. Neelatan valulikult ja sunnin end naerma. „Kindel see.“

      Kuna Sarah tahab nii meeleheitlikult, et me teineteisele meeldiksime, puudutab Jack kuulekalt huultega mu põske. „Meeldiv sinuga kohtuda,“ ütleb ta. Tema hääl sobib talle täiuslikult – rahulikult enesekindel, madal, leebe huumoriga. „Ta räägib sinust pidevalt.“

      Ma naeran ebakindlalt. „Ka mul on tunne, et tunnen sind.“ Ja nii ongi – mul on tunne, et tunnen teda terve igaviku. Tahan pead pöörata ja teda huultele suudelda. Tahan ta oma tuppa tirida ja ukse sulgeda, öelda, et armastan teda, võtta riided seljast ja minna temaga voodisse, uppuda tema naha puidusesse, puhtasse ja sooja lõhna.

      Olen põrgus. Ma vihkan ennast. Taganen paar sammu, et kainet mõistust säilitada, ja üritan sundida oma õnnetut südant muusikast vaiksemalt põksuma.

      „Juua?“ küsib Sarah kergel toonil valjusti.

      Jack noogutab, tänulik, et leidis päästenööri.

      „Laurie?“ Sarah vaatab minu poole, lootes, et ma lähen nendega kaasa.

      Ma vajun tahapoole ja vaatan piki koridori vannitoa suunas, niheldes, nagu peaksin vetsu minema. „Tulen kohe.“ Pean Jackist, neist, sellest kõigest eemale saama.

      Vannitoas virutan ukse kinni ja vajun istuma, pea käte vahel, ahmides õhku, et mitte nutma puhkeda.

      Issand jumal, issand jumal. Issand jumal! Ma armastan Sarah’t, ta on mu õde, ehkki mitte vere kaudu, aga see … Ma ei tea, kuidas turvaliselt navigeerida, uputamata laeva kõigi meiega pardal. Lootus lööb rinnus helendama, kui kujutan ette, kuidas ma jooksen siit välja ja pahvatan tõe välja, sest võib-olla saab Sarah siis aru, et põhjus, miks ta Jacki vastu tõmmet tunneb, on alateadlikult selles, et ta tundis temas ära bussimehe. Jumal ise teab, et ma peaaegu et joonistasin ta Sarah’le ette! Milline