Üks päev detsembris. Josie Silver

näidata? Oleksin võinud seda teha. Oleksin võinud kirjutada oma mobiilinumbri udusele aknaklaasile. Oleksin võinud avada tillukese akna ning hüüda oma nime ja aadressi. Mulle tuleb pähe hulk asju, mida oleksin võinud või pidanud tegema, ometi ei tulnud ükski neist mulle meelde, sest ma lihtsalt ei suutnud temalt pilku kiskuda.

      Pealtnägijate jaoks pidi see olema Oscari vääriline üheminutiline tummfilm. Kui keegi edaspidi minult küsib, kas ma olen kunagi armunud esimesest pilgust, vastan jah, üheks imeliseks minutiks 21. detsembril 2008. aastal.

      2009

      Uusaastalubadused

      Sel aastal on ainult kaks lubadust, kaks suurt, säravat ja läikivat lubadust.

      1. Otsida üles mees bussipeatusest.

      2. Otsida endale korralik töö mõnes ajakirjas.

      Kuramus. Soovin, et oleksin need pliiatsiga kirjutanud, sest siis kustutaksin need ära ja vahetaksin neil kohad. Tegelikult tahaksin kõigepealt leida ülilaheda töökoha mõnes ajakirjas ja seejärel kohtuda juhuslikult bussipeatuse mehega mõnes kohvikus, käes mingi tervislik lõunasöök, ja tema lööks selle mul kogemata käest, tõstaks pilgu ja ütleks: „Oh, see oled sina. Viimaks ometi.“

      Ja siis jätaksime lõuna vahele ja läheksime hoopis parki jalutama, sest isu oleks kadunud, aga me oleksime leidnud oma elu armastuse.

      Nojah, siis. Soovige mulle edu.

      20. märts

      Laurie

      „On see tema? Ta tundus kuidagi bussilik.“

      Vaatan Sarah peanoogutuse suunas ja libistan pilgu üle reedeõhtuse rahvast täis baari. See on meil harjumuseks kõikjal ja igal ajal – otsime rahva seast „bussimeest“, nagu Sarah teda kutsuma hakkas, kui me jaanuaris jõuluaegseid märkmeid võrdlesime. Tema pere pidustused Yorkis tundusid palju lärmakamad kui minu mõnusad toidust üleküllastunud pühad Birminghamis, aga me mõlemad tulime Londoni talve reaalsusesse tagasi uue aasta algusele omase melanhoolsusega. Rääkisin kohe ära oma haleda „esimesest pilgust armumise“ loo ja soovisin ka samas, et poleks seda teinud. Asi pole selles, et ma ei usaldaks Sarah’t – asi on pigem selles, et sestpeale on selle mehe leidmine tema jaoks veelgi suurem kinnisidee kui minu jaoks. Ja ma hakkan selle mehe pärast vaikselt hulluks minema.

      „Milline?“ Vaatan kulmu kortsutades inimmerd, peamiselt võõraste peade kuklaid. Ta kirtsutab nina, mõeldes, kuidas seda meest mulle kätte näidata.

      „See seal, keskel. Sinises kleidis naise kõrval.“

      Naist märkan kergemini – tema täiesti sirged valged juuksed püüavad valgust, kui ta pea kuklasse heidab ja enda kõrval seisva mehe poole vaadates naerab.

      Mees on sobivat kasvu. Juuksed on sarnased ja õlajoon tumeda särgikanga all ehmatavalt tuttav. Ta võib olla kes tahes, aga ta võib olla ka bussimees. Mida rohkem ma teda vaatan, seda kindlam olen, et otsingud on lõppenud.

      „Ma ei tea,“ ütlen ma hinge kinni hoides, sest ta on tõesti lähedal. Olen teda kirjeldanud nii palju kordi, et Sarah teab arvatavasti minust paremini, milline ta välja näeb. Tahan lähemale nihkuda. Tõtt-öelda tundub, et olengi juba nihkumas, aga siis hoiab Sarah käsi mind tagasi, sest mees on langetanud pea ja suudleb ennastunustavalt blondiini, kellest saab otsekohe minu jaoks maailma kõige vastikum inimene.

      Issand, ma arvan, et see on tema! Ei! See ei pidanud nii minema. Olen seda stseeni igal õhtul silmi sulgedes ette kujutanud ja see pole mitte kunagi – kordan: mitte kunagi – niimoodi lõppenud. Vahel on ta sõpradega baaris, teinekord loeb üksinda kohvikus, aga mitte kunagi pole ma kujutlenud, et tal on sõbratar, keda ta suudleb, nii et hing kinni.

      „Kuramus,“ pomiseb Sarah ja torkab mulle veiniklaasi pihku. Me vaatame, kuidas suudlus jätkub. Ja jätkub. Jestas, kas neil pole mingit sündsustunnet? Mees kobab nüüd naise tagumikku, ületades rahvast täis baari jaoks igasugused piirid. „Kombed, inimesed,“ poriseb Sarah. „Ta pole sinu maitse, Lu.“

      Olen nagu kuu pealt kukkunud. Kallan klaasitäie jahutatud veini korraga kurgust alla ja värisen.

      „Tahan vist ära minna,“ ütlen ma, tobedal kombel nutma puhkemas. Siis lõpetavad nad suudlemise ja naine kohendab kleiti, mees pomiseb talle midagi kõrva ning pöördub ja tuleb joonelt meie poole.

      Ma taipan kohe. Mees möödub meist ja ma peaaegu naeran joovastunud kergendustundest.

      „See pole tema,“ sosistan ma. „Isegi mitte eriti tema moodi.“

      Sarah pööritab silmi ja hingab välja, kuna oli ilmselt hinge kinni hoidnud. „Jestas, suur tänu selle eest. Milline jätis. Tead, ma oleksin talle äärepealt jala taha pannud.“

      Tal on õigus. Meist äsja mööda loivanud mees on äärmiselt ennast täis, pühkides naise huulepulka käeseljaga huultelt, rahulolev muie tualettide poole minnes näol.

      Issand, ma tahan veel juua. Oleme kolm kuud bussimeest otsinud. Pean ta varsti leidma, muidu satun võõrutusravile.

      Pärastpoole Delancey Streetile jõudes võtame jalanõud jalast ja vajume istuma.

      „Ma olen mõelnud,“ sõnab Sarah. „Töö juures on üks uus tüüp. Võib-olla tahaksid temaga kohtuda.“

      „Ma tahan ainult bussimeest,“ ohkan mina dramaatiliselt.

      „Aga kui sa ta leiad ja selgub, et ta on tropp?“ küsib Sarah. Meie varasem vahejuhtum baaris tõi ilmselt ka talle mõistuse koju.

      „Arvad, et peaksin otsimise lõpetama?“ küsin ma ja tõstan raske pea diivani käetoelt, et teda vaadata. Ta laiutab käsi ja jätab need laiali.

      „Tahan lihtsalt öelda, et sa vajad tagavaraplaani.“

      „Juhuks, kui ta on tropp?“

      Sarah tõstab pöidlad püsti arvatavasti seepärast, et pead on liiga raske tõsta.

      „Ta võib olla täielik supertropp,“ sõnab ta. „Või tal on sõbratar. Või, issand, Lu, ta võib olla abielus.“

      Ahmin õhku. Tõsiselt. „Ei!“ turtsatan ma. „Ta on vallaline, vapustav ja ta on kusagil seal, oodates, et ma ta üles otsiksin.“ Tunnen seda purjus inimese veendumusega. „Või otsib ta koguni mind.“

      Sarah ajab end küünarnukkide najale ja põrnitseb mind, pikad punased juuksed sassis ja ripsmetušš laiali läinud.

      „Tahan öelda vaid seda, et meil – sul – võivad olla ebarealistlikud ootused ja sa – meie – peame edaspidi ettevaatlikud olema.“

      Tean, et tal on õigus. Mu süda jäi enne baaris peaaegu seisma.

      Vaatame teineteist ja siis patsutab ta mu jalga. „Me leiame ta,“ ütleb Sarah. See on lihtne toetuse väljendus, aga minu purjus olekus toob see mulle klombi kurku.

      „Lubad?“

      Ta noogutab ja teeb südame kohal risti ning ma nuuksatan vesiselt, sest olen väsinud ja purjus ja võib-olla ka sellepärast, et ma ei suuda vahel enam bussimehe nägu päriselt meenutada ja kardan, et unustan, milline ta välja näeb.

      Sarah ajab end istuma ja kuivatab pluusivarrukaga mu pisarad.

      „Ära nuta, Lu,“ sosistab ta. „Me jätkame otsimist, kuni ta leiame.“

      Noogutan ja vaatan lakke, mida meie majaomanik on lubanud aastaid üle värvida, sestsaadik, kui me siia kolisime. „Leiame. Ja ta on täiuslik.“

      Sarah vaikib ja vehib siis näpuga kusagil oma pea kohal. „Peab olema. Muidu uuristan ma ta otsaesisele sõna „tropp“.“

      Ma noogutan. Tema lojaalsus on kiiduväärt ja see on vastastikune. „Roostes skalpelliga,“