Üks päev detsembris. Josie Silver

– tavaliselt ma esimesel kohtamisel meestega ei maga, aga mulle tundus, et pean Sarah pärast üritama.

      Tema teine valik Fraser oli ainult natukene parem. Vähemalt mäletan ma tema nime. Ta oli kõige šotlaslikum šotlane, keda ma kohanud olen, nii et ma ei saanud umbes poolest tema jutust aru. Ma ei usu, et ta mainis torupille, aga ma poleks olnud üllatunud, kui tal olnuks üks torupill hõlma all. Tema ruudumustriline kikilips oli häiriv, aga sel polnud ka tähtsust. Kõige suurem möödapanek leidis aset kohtamise lõpus – ta saatis mu koju Delancey Streetile ja suudles mind nii, nagu teeks kunstlikku hingamist äärmiselt suure hulga süljega. Ma jooksin tuppa jõudes kohe vannituppa ja mu peegelpilt kinnitas, et ma näen välja, nagu oleks mind suudelnud Taani dogi. Vihmas.

      Ega ma ise ole ka osanud kallimaid valida. Kui Lewis välja arvata, kes oli kodus mu pikaaegne kallim, panen ma ikka alati mööda. Kolm-neli, vahel ka viis kohtamist, enne kui asi liiva jookseb. Hakkan juba arvama, et kui olla parim sõbranna kellegi nii vapustavaga kui Sarah, on sel ka negatiivne pool – tema tõttu on meestel naiste suhtes ebarealistlikud ootused. Kui ta mulle väga kallis ei oleks, tahaksin tal ilmselt silmad peast välja torgata.

      Igatahes, võite mind rumalaks pidada, aga ma teadsin, et need mehed ei olnud õiged. Mulle meeldib romantika – Nora Ephron oleks minu unistuste peo peakülaline ja ma tahaksin väga teada, kas toredad poisid tõesti suudlevad nii. Saate aru küll. Loodan, et kõikide nende konnade seas kohtan ma kunagi ka oma printsi. Või midagi sellist.

      Kes teab, milline David on. Võib-olla veab mul kolmandal katsel. Ma ei kavatse hinge kinni hoida. Võib-olla on ta mu elu armastus või on ta jõle, aga ma olen elevil ja valmis vooluga kaasa minema. Ma ei ole seda viimasel aastal tihti teinud – me mõlemad kolisime ülikooli kaitstud maailmast töömaailma reaalsusesse, Sarah edukamalt kui mina. Ta sai juhuslikult töökoha kohalikus telekanalis, aga mina töötan ikka hotelli vastuvõtus. Jah, ehkki ma andsin uusaastalubaduse, ei tööta ma ikka veel oma unistuste ametis, aga mul oli valida kas see või minna koju Birminghami ja ma kardan, et kui Londonist lahkun, ei saa ma enam siia tagasi. Sarah’l pidi nagunii lihtsamini minema – ta on seltskondlikum ja mina kohmetum, mis tähendab, et töövestlused ei suju väga hästi.

      Aga täna õhtul me unustame selle. Olen otsustanud nii palju juua, et seltskondlik kohmetus on võimatu. Uus aasta võimaldab meil ju oma järelemõtlematu ja alkoholist ajendatud käitumise unustada. See juhtus eelmisel aastal, jumala eest. Minge eluga edasi!

      Täna kohtun ma ka esimest korda Sarah uue kallimaga. Ta on mehega mitu nädalat käinud, aga ühel või teisel põhjusel ei ole ma selle väidetavalt äärmiselt seksika mehepojaga veel kohtunud. Olen temast kuulnud piisavalt, et kirjutada raamat. Vaene mees seda ei tea, aga Sarah räägib, et ta on voodis jumal, ning ta kavatseb temaga lapsi saada ja abielluda, kui mehest on saanud kuulus meediategelane, kelleks ta ilmselgelt saada kavatseb. Mul on sellest mehest peaaegu kahju, sest tema tulevik on kahekümne nelja aasta vanuses järgmiseks kümneks aastaks paigas, ent tegemist on ju Sarah’ga. Ükskõik, kui lahe see mees on, veab ikkagi temal.

      Sarah aina vatrab temast. Ta teeb seda ka praegu, rääkides nende metsikust voodielust rohkem, kui ma teada tahaksin.

      Tõstan vahused sõrmed üles, et teda ohjeldada, ja seebimullid lähevad lendu, nagu oleks laps mullitajat puhunud. „Olgu, palun lõpeta. Ma püüan mitte orgasmi saada, kui viimaks su tulevase abikaasaga kohtun.“

      „Ära seda talle ütle, eks?“ muigab Sarah. „Seda tulevase abikaasa asja. Ta ei tea seda veel ja see võib teda ehmatada.“

      „Arvad?“ küsin ma surmtõsiselt.

      „Las arvab mõne aasta pärast, et see on tema geniaalne mõte.“ Sarah pühib tõustes teksade põlved puhtaks.

      Noogutan. Sarah’t tundes mässib ta selle mehe ümber oma väikese sõrme ja too on valmis spontaanselt abieluettepanekut tegema just siis, kui Sarah seda õigeks peab. Teate ju inimesi, kes teisi enda poole tõmbavad? Neid haruldasi elust pulbitsevaid isiksusi, kes kiirgavad midagi, mis teised inimesed nende orbiidile kisub? Sarah on selline, aga kui arvate, et see teeb ta talumatuks, siis eksite.

      Kohtusin temaga ülikooli esimesel kursusel siinsamas. Olin otsustanud üürida ülikoolilt korteri, mitte minna ühiselamusse, ja valisin selle koha. See on kõrge vana maja, mis on jagatud kolmeks – alumisel korrusel on kaks suuremat korterit ja meie pööningud on ülemisel korrusel, nagu mingi kelmikas järelmõte. Olin täielikult võlutud, kui seda vaatamas käisin, sest mul olid roosad prillid täiega ees. Teate seda väikest korterit, millises elab Bridget Jones? See meenutas mulle seda, ainult et oli armetum ja vähem elegantne ning üüri maksmiseks pidin ma hakkama seda võõraga jagama. Need miinused ei takistanud mind allkirja andmast – ühte võõrast on lihtsam taluda kui lärmakat, võõraid täis koridori. Mäletan kolimise päeva, kui kärutasin oma asju kolmandale korrusele lootes, et mu uus korterinaaber ei hävita täielikult mu Bridget Jonesi fantaasiat.

      Ta oli kinnitanud uksele tervituse kasutatud ümbriku tagumisel poolel, suures hoogsas punases käekirjas.

      Kallis uus korterikaaslane!

      Läksin ostma odavat vahuveini, et tähistada meie uude koju kolimist. Kui tahad, võta suurem tuba.

      Mulle meeldib nagunii olla vetsule lähemal!

      S x

      Oligi kõik. Ma olin tal peos enne, kui temaga kohtusin. Ta on minust erinev mitmel moel, aga meil on piisavalt sarnasusi, et klappida ülihästi. Ta on vapustava välimusega, tulipunaste juustega, mis ulatuvad peaaegu tagumikuni, ja tema keha on imeline, ehkki ta ei hooli oma välimusest grammigi.

      Tavaliselt tekitaks nii vapustava välimusega naine minus inetu õe tunde, aga Sarah oskab inimesi end hästi tundma panna. Esimese asjana ütles ta tol päeval poest tagasi jõudes: „Kuradi kurat! Sa oled Elizabeth Taylori koopia. Peame tabaluku ukse ette panema, muidu tekitame mässu.“

      Ta muidugi liialdas. Ma ei ole eriti Elizabeth Taylori moodi. Mu emapoolne vanaema oli prantslanna, kellelt ma pärisin tumedad juuksed ja sinised silmad. Ta oli kahekümnesena üsna kuulus baleriin ja meil on selle tõestuseks alles vanad kavalehed ja udused ajaleheväljalõiked, ent ma olen pidanud end alati pigem ebaõnnestunud pariislaseks – pärisin vanaema kehakuju, aga mitte tema graatsilisust, ning tema korralik brünett krunn on minu puhul muutunud peas püsti seisvaks juuksepahmakaks. Pealegi ei ole ma piisavalt distsiplineeritud, et tantsimisega tegelda. Ma armastan liiga palju šokolaadikooki. Kui ainevahetus aeglasemaks jääb, on mul kriips peal.

      Sarah ütleb naljatades meie kohta prostituut ja printsess. Tegelikult pole temas midagi litsakat ja mina pole piisavalt daamilik, et olla printsess. Nagu öeldud, on meil palju ühist ja me ajame teineteist naerma. Tema on Thelma ja mina Louise¹, mistõttu mind natuke häirib, et ta on järsku armunud mehesse, keda ma pole veel näinudki ja kelle sobivust kinnitanud.

      „Kas meil on piisavalt alkoholi?“ küsib ta, vaadates kriitilise pilguga köögi tööpinnale rivistatud pudeleid. Mitte keegi ei saaks öelda selle kohta peen väljapanek – seal on odavat supermarketi veini ja viina, mida me oleme viimased kolm kuud kokku ostnud, et pidu jääks meelde.

      Või pigem ei jääks.

      „Küllaga. Inimesed toovad nagunii midagi kaasa,“ vastan ma. „Kõik läheb hästi.“ Kõht koriseb, tuletades meelde, et me kumbki pole hommikust saadik söönud.

      „Kas sa seda kuuled?“ küsin ma kõhtu masseerides. „Mu magu palub sul teha DS erirooga.“

      Sarah võileivad on Delancey Streeti müütide ja legendide aluseks. Ta õpetas mulle oma püha hommikusöögikolmainsust – peekon, peet ja seened – ning meil kulus peaaegu kaks aastat, kuni leidsime oma eriroale nime DS, meie korteri järgi.

      Ta pööritab silmi ja naerab. „Sa oskad seda ise ka teha.“

      „Mitte nii, nagu sina.“

      Ta ajab end veidi puhevile, avades külmiku ukse. „Seda küll.“

      Vaatan, kuidas ta laob kihiti kana, sinihallitusjuustu, lehtsalatit,