Üks päev detsembris. Josie Silver

oktoober

      Laurie

      „Arvan, et sellega on ühel pool,“ sõnab Sarah ja taganeb, et meie kätetööd imetleda. Oleme terve nädalavahetuse oma korteri väikest elutuba remontinud – oleme mõlemad värviplekilised ja tolmused. Oleme peaaegu lõpetanud ja ma tunnen mõnusat rahulolu – soovin vaid, et mu hädine töökoht hotellis tekitaks mulle pooltki nii hea tunde.

      „Loodan, et majaomanikule meeldib,“ ütlen ma. Meil pole tegelikult lubatud selliseid muutusi teha, aga ma ei usu ka, et ta meie tegevusele vastu oleks.

      „Ta peaks meile selle eest peale maksma,“ lausub Sarah, käed puusas. Tal on seljas äralõigatud säärtega tunked ja roosa vest, mis on tema juustega räiges vastuolus. „Me tõstsime tema korteri väärtust. Kellele ei meeldiks need põrandalauad rohkem kui see vana hõre vaip?“

      Naeran, meenutades seda komöödiat, kuidas me rullikeeratud vaipa trepist alla tassisime. Kui alla jõudsime, higistasime nagu kaevurid ja vandusime nagu meremehed, mõlemad täis lahtise vahtkummist aluskihi tükke. Kui olime selle naabri prügikonteinerisse vinnanud, lõime käsi kokku – see konteiner on siin olnud terve igaviku ja ma ei usu, et nad seda tähelegi panevad.

      Ilusad vanad tammepuust põrandalauad on imeilusad – ilmselgelt vaevus keegi neid kunagi korda tegema, enne kui praegune majaomanik need mustrilise jõledusega kinni kattis. Meie pingutused laudu lihvida on vilja kandnud, tänu valgeks värvitud seintele ja suurtele vanadele liugakendele seisame mahedalt valgusküllases toas. See on väsinud hoone, mille karkass on glamuurne, kui kipslaed välja arvata. Oleme ostnud odava vaiba ja pannud kokkusobimatutele mööblitükkidele magamistubadest toodud pleedid peale ning ma leian, et oleme odava rahaga korda saatnud ime.

      „Boheemlaslik elegants,“ kuulutab Sarah.

      „Sul on juustes värvi,“ ütlen ma, puudutades pealage, et ta teaks, kus, ja määrin seda tehes ka oma juuksed värviseks.

      „Sul ka,“ vastab ta naerdes ja vaatab siis kella. „Friikartulid ja kala?“

      Sarah’l on hobuse ainevahetus. See on üks neid asju, mis mulle tema juures kõige rohkem meeldib, sest nii võin mina süümepiinadeta kooki süüa. Noogutan, sest kõht on tühi. „Lähme.“

      Pool tundi hiljem ütleme oma uues uhkes elutoas toosti, süües diivanil istudes põlvedelt friikartuleid ja kala.

      „Peaksime oma töökohad sinnapaika jätma ja hakkama teles remondisaadet juhtima,“ tähendab Sarah.

      „Oleksime vinged,“ arvan mina. „„Laurie ja Sarah disainerremont“.“

      Ta vaikib, kahvel õhus. „„Sarah ja Laurie disainerremont“.“

      „Laurie ja Sarah kõlab paremini,“ muigan ma. „Sa tead, et mul on õigus. Pealegi olen ma sinust vanem, nii et õigluse nimel peaks minu nimi eespool olema.“

      See on meil pidev omavaheline nali – olen Sarah’st paar kuud vanem ja ma kasutan alati võimalust seda rõhutada. Ta turtsub õlut kurku tõmmates, kui ma põrandalt oma pudeli võtan.

      „Ära põrandalaudu ära riku!“

      „Kasutasin klaasialust,“ teatan ma uhkelt.

      Sarah kummardub ja vaatab mu klaasialust, milleks on supermarketi selle kuu pakkumiste leht.

      „Issand jumal, Lu,“ venitab ta siis. „Meist on saanud klaasialuseid kasutavad inimesed.“

      Ma neelatan tõsiselt. „Kas see tähendab, et me saame koos vanaks ja võtame kassid?“

      Ta noogutab. „Arvan küll.“

      „Noh, mis siis ikka,“ porisen ma. „Minu intiimelu on ametlikult surnud.“

      Sarah keerab kokku oma friikartulite ja kala ümbrispaberi. „Ise oled selles süüdi,“ sõnab ta.

      Ta peab mõistagi silmas bussimeest. Bussimees on saavutanud praeguseks peaaegu müütilise staatuse ja ma olen alla andmise äärel. Kümme kuud on väga pikk aeg, et otsida võõrast inimest lootuses, et ta on vallaline, et ma talle meeldin ja et ta pole kirvemõrvar. Sarah ütleb, et ma pean edasi liikuma, mis tähendab, et pean leidma kellegi teise, enne kui nunnaks muutun. Tean, et tal on õigus, aga mu süda pole veel valmis bussimehest lahti laskma. See tunne, kui me pilgud kohtusid – ma pole midagi sellist kunagi varem kogenud.

      „Oleksid jõudnud maakerale tiiru peale teha selle ajaga, mis on möödunud tema nägemisest,“ sõnab Sarah. „Mõtle, kui paljude täiuslike meestega sa oleksid seda tehes magada võinud. Oleksid saanud rääkida lapselastele lugusid Robertost Itaalias ja Vladist Venemaal.“

      „Ma ei saa lapsi ega ka lapselapsi. Otsin igavesti asjatult bussimeest ja pean koos sinuga kasse,“ lausun mina. „Me asutame kasside varjupaiga ja kuninganna annab meile selle eest medali.“

      Sarah naerab, aga tema pilk ütleb, et on aeg bussimehe unistused maha matta ja ta unustada.

      „Mulle meenus, et olen kasside suhtes allergiline,“ tähendab ta. „Aga sa ju armastad mind ikkagi, eks?“

      Ohkan ja võtan oma õlle. „See on kahjuks tõsine probleem. Leia keegi teine, Sarah, sest me ei saa koos olla.“

      Sarah muigab. „Mul on järgmisel nädalal kohtamine.“

      Haaran südame kohalt kinni. „Sa said minust kiiresti üle.“

      „Kohtusin temaga liftis. Hoidsin teda stopp-nupuga pantvangis, kuni ta nõustus mind välja kutsuma.“

      Ma pean tõesti Sarah’st õppust võtma – ta näeb midagi, mida tahab, ja haarab sellest kahe käega kinni. Soovin miljonendat korda, et mul oleks olnud julgust bussist väljuda, aga ma ei teinud seda. Võib-olla on aeg mõistus pähe võtta, lõpetada bussimehe otsingud ja purjuspäi nutmine iga kord, kui see jälle ebaõnnestub. Teisi mehi on küllaga. Pean võtma oma elu motoks „Mida Sarah teeks?“ – olen päris kindel, et tema ei raiskaks oma elust aastat nukrutsemise peale.

      „Kas ostame sellele seinale mõne pildi?“ küsib ta, vaadates tühja kohta kamina kohal.

      Noogutan. „Jah. Miks mitte? Kas see võib olla kassipilt?“

      Ta naerab ja viskab mulle kokkukeeratud friikartulipaberi vastu pead.

      18. detsember

      Laurie

      „Püüa täna õhtul Davidiga kohtudes rutakaid otsuseid mitte teha. Sa ei pea teda ilmselt esmapilgul endale sobivaks, aga usu mind, ta on väga vaimukas. Ja ta on lahke, Laurie. Ta andis mulle ükspäev koosolekul oma tooli. Kui paljud sinu tuttavad mehed nii teeksid?“ Sarah räägib seda põlvitades, võttes meie ühise tillukese korteri köögikapi tagaseinast välja võimalikult palju tolmuseid veiniklaase.

      Vaatan vastust otsides ringi ja tõtt-öelda pole siit midagi leida. „Alumise korteri mees võttis oma ratta eest, et ma hommikul välisuksest välja saaksin. Kas see loeb?“

      „Seesama mees, kes avab meie kirju ja jätab igal nädalavahetusel fuajee põrandale külmi kebabitükke?“

      Naeran endamisi ja pistan veiniklaasid kuuma vahutavasse vette. Meie korteris toimub täna õhtul iga-aastane jõulupidu, mida oleme korraldanud sestsaadik, kui Delancey Streetile kolisime. Ehkki me kinnitame endale, et seekordne pidu tuleb uhkem, sest me ei käi enam ülikoolis, on külalisteks peamiselt tudengid ja mõned kolleegid, kellega me alles hakkame tuttavaks saama, kes tulevad siia vaidlema asjade üle, millest me päriselt aru ei saa – mulle tundub nii –, ja keegi David, kellega ma peaksin seksima ja keda Sarah peab minu jaoks täiuslikuks. Oleme seda varemgi läbi teinud. Mu parim sõbranna peab end kosjamooriks ja korraldas mulle juba ülikoolis mõned kohtamised. Esimene, Mark või võib-olla Mike, tuli keset talve kohale lühikestes jooksupükstes ja üritas terve õhtusöögi aja soovitada mulle selliseid roogi, mille kalorite